suutsin kaptenile selgeks teha, mida ma arvasin kuulvat, kostis veel üksnes vaibuvat sahinat, mis oli laskunud sügavamale kõige sügavamast keldrisopist; viimaks tundus, nagu kihiseks terve kalju meie jalge all rändlevatest rottidest. Norrys polnudki nii skeptiline, kui olin arvanud – minu selgitus vapustas teda südamepõhjani. Ta pööras mu tähelepanu asjaolule, et kassid keldri ukse taga olid oma kontserdi lõpetanud, nagu leppides sellega, et nende saak on põgenema pääsenud. Nigger-Mani tabas seevastu uus ärevushoog ja ta hakkas erutatult Norryse sohva lähedal asuva suure kivialtari alust kraapima.
Jälle valdas mind suur hirm tundmatuse ees. Meie silme all oli juhtunud midagi ilmvõimatut ja ma nägin, et kapten Norrys, noorem, vastupidavam ja tõenäoliselt ka hoopis materialistlikuma maailmavaatega mees, oli niisama vapustatud nagu ma ise. Võib-olla oli selle põhjuseks tema eluaegne tihe kokkupuude kohalike legendidega? Esialgu ei jäänud meil muud üle, kui jälgida vana musta kõutsi, kes üha kahaneva innuga altari alust kraapis, vaadates aeg-ajalt meie poole ja näugudes, nagu tal minu käest midagi nurudes ikka kombeks oli.
Norrys lähendas oma laterna altarile ja uuris kohta, mida Nigger-Man oli kraapinud. Ta laskus põlvili ja eemaldas sajanditevanuse samblakihi, mis oli kasvanud massiivse Rooma-eelse kiviploki ja malemustrilise põranda liitumiskohale. Ta ei avastanud midagi ning tahtis juba käega lüüa. Siis aga märkasin mina üht detaili, mis pani mu ärevusest värisema, ehkki midagi sellesarnast ma olingi oodanud.
Ma ütlesin Norrysele, milles asi, ja me jäime avastamisrõõmust innustatuna tükiks ajaks seda peaaegu tähelepandamatut ilmingut tunnistama. Altari lähedale asetatud lambi leek võbises kergelt tuuletõmbuse käes; tuul puhus sealtsamast altari ja põranda vahelisest praost, kust Norrys oli sambla eemaldanud.
Kogu ülejäänud öö veetsime eredasti valgustatud kabinetis, arutledes, mida edasi teha. Tegelikult oleks meile piisanud juba ainuüksi avastusest, et hoone all, roomlaste vanimast müüritisest sügavamal asub mingi ruum, mille olemasolu teadlased polnud kolme sajandi jooksul isegi mitte aimanud. See mitmekordistas avastuse võlu ja me jäime viivuks kõhklema, kas loobuda otsingutest ja abiklooster ebauskliku ettevaatuse ajel igaveseks hüljata või järgida oma seiklushimu hoolimata sellest, millised õudused meid seal tundmatutes sügavikes võivad ees oodata.
Hommikuks olime otsustanud sõita Londonisse, et moodustada arheoloogidest ja teistest teadusmeestest koosnev ekspeditsioon abikloostri saladuse lahendamiseks. Olgu veel märgitud, et enne alumisest keldrist lahkumist püüdsime peaaltarit tulemusteta paigast nihutada. Meie Norrysega olime veendunud, et seal peabki asuma nimetu õuduse värav. Targemate meeste hooleks jäi välja nuputada, kuidas seda avada.
Londonis esitasime kõik meie käsutuses olevad faktid, oletused ja ajaloolised legendid viiele üldtunnustatud autoriteedile. Olime veendunud, et võime neid mehi usaldada, ükskõik milliseid perekondlikke saladusi eelseisvad väljakaevamised ka ei paljastaks. Enamik asjaosalisi oli meie jutust tõsiselt huvitatud. Pole vajadust kõiki nimepidi nimetada; piisab, kui mainida Sir William Brintoni, kelle väljakaevamised Troojas hoidsid omal ajal põnevil kogu tsiviliseeritud maailma. Koos ülejäänud seltskonnaga Anchesteri rongile asudes ma juba teadsin, et seisan mingi hirmuäratava avastuse lävel; seda tunnet tugevdas paljude ameeriklaste lein presidendi ootamatu surma puhul teisel pool ookeani.
Jõudsime Exham Priorysse tagasi 7. augusti õhtul. Teenrid kinnitasid mulle, et vahepeal polnud midagi iseäralikku juhtunud. Kassid, nende seas ka vana Nigger-Man, olid jäänud täiesti rahulikuks ning ükski majas ülespandud lõks polnud kinni langenud. Kavatsesime juba järgmisel päeval uuringuid alustada; seniks saatsin kõik külalised neile määratud tubadesse puhkama.
Heitsin ka ise läänetorni puhkama, Nigger-Man jalutsis. Uni tuli ruttu, kuid taas vaevasid mind painajalikud unenäod. Alguses viirastus mulle pidu Vana-Roomas, mis meenutas Trimalchio oma, kuid mille käigus serveeriti kaanega kaetud vaagnal midagi jubedat. Sellele järgnes tüütult korduv unenägu seakarjusest ja tema räpastest elajatest kusagil hämaras grotis.
Kui ma ärkasin, oli väljas juba täiesti valge. Hoone alumiselt korruselt kostis igapäevaste toimetuste hääli. Nii elavad kui kujuteldavad rotid polnud mind enam häirinud ja Nigger-Man magas veel rahumeeli. Alumisele korrusele jõudes leidsin sealgi valitsemas samasuguse meeleolu. Üks minu külalisi nimega Thornton, kes oli meediumina pühendunud hingeeluga seotud nähtuste uurimisele, püüdis seda vaikelu üpris absurdselt seletada väitega, et ma olin juba näinud, mida teatud jõud tahtsid mulle näidata.
Kõik vajaminev oli selleks ajaks valmis pandud ning kell 11 ennelõunal laskus meie seitsmeliikmeline grupp tööriistu ja võimsaid elektrilampe kandes alumisse keldrisse, mille ukse me enda järel riivi panime. Ka Nigger-Man tuli kaasa, sest õpetlased nõudsid kassi juuresolekut juhuks, kui peaksime närilistega vastamisi sattuma. Rooma-aegsetele raidkirjadele ning altarikujundusele pöörasime võrdlemisi vähe tähelepanu, sest kolm eksperti olid neid juba näinud ja kõik ülejäänud teadsid, millega tegemist on. Hoopis põhjalikumalt uurisime keskmist altarit. Vähem kui tunni aja pärast õnnestus Sir William Brintonil seda mingi tundmatu konstruktsiooniga vastukaalu abil paigast nihutada ja tahapoole kallutada.
Meie silmadele avanes nii õudne vaatepilt, et ilma eelneva ettevalmistuseta oleks see võinud meid kergesti jalust rabada. Mosaiikpõrandas haigutavast nelinurksest avausest sai alguse laiade kiviastmetega trepp, mis oli nii kulunud, et selle keskosas oli moodustunud ebaühtlane kaldpind. Treppi kattis võigas inimluude kuhi. Nendel kontidel, mis veel koos püsisid, võis kõikjal märgata näriliste hambajälgi. Luustike asend väljendas kabuhirmu; nende koljud võisid kuuluda üksnes täielikult mõistuseta olenditele või primitiivsetele poolahvidele.
Kohutavalt risustatud astmete kohal kaardus laskuv võlvlagi, mis paistis olevat raiutud otse kaljusse. Sealtkaudu tulvas keldrisse tugev õhuvool. See polnud mürgine pahmakas, mis vallandub pikka aega suletud koobastest, vaid jaheda, isegi värske tõmbetuule hoog. Me ei kõhelnud kaua, vaid hakkasime kergelt lõdisedes endale läbikäiku rajama. Just siis tegigi Sir William tunneli tahutud seinu uurides veidra tähelepaneku: peitlilöökide suuna järgi oli seda hakatud rajama altpoolt!
Pean nüüd hoolikalt juhtunut meenutama ja iga oma sõna valima.
Kui olime endale läbi kontidevalli aste-astmelt teed rajanud, nägime eespool valgust. See polnud mingi ebamaine kiirgus, vaid hämar päevavalgus, mis võis tulla üksnes lageda oru kohal kõrguva kalju lõhedest. Selles, et neid avasid polnud seni märgatud, ei olnud iseenesest midagi iseäralikku, sest orus pole ühtegi elanikku ning kalju ise on nii kõrge ja järsk, et ainult mõni lendur võiks selle pealispinda uurida. Veel mõni samm ning meil kõigil jäi jahmatusest hing kinni. Meedium Thornton minestas ja vajus tema taga seisja käte vahele. Norrys, kelle ümar nägu oli lubivalge, puhkes seosetult nutma; mina ohkasin või ahhetasin ning katsin silmad kätega.
Minu järel laskuv mees, kes oli kogu seltskonnas ainsana minust vanem, lausus: «Mu jumal!» ja see oli kõige ragisevam inimhääl, mida ma eales kuulnud olen. Seitsmest õpetatud mehest suutis üksnes Sir William Brinton enesevalitsuse säilitada, mis on seda tähelepanuväärsem, kuna tema liikus kõige ees ja pidi kõike esimesena nägema.
Me olime sattunud tohutu suurde ja kõrgesse hämarasse koopasse, mis ulatus kaugemale, kui silm seletas. See oli tõeline maa-alune ilm täis piirituid saladusi ja jubedaid vihjeid. Seal leidus palju hooneid ja teisi arhitektuurimälestisi – üheainsa ehmunud pilguga silmasin kalmekääbaste veidraid ridu, dolmenite rohmakat ringi, madala kupliga Rooma hoone rususid, lösakile vajunud saksi onni ja iidset Inglise puitkoda, kuid siinse maapinna väljanägemine varjutas neid peaaegu täielikult. Juba trepiastmete lõpus kerkis mitme jardi kõrgune luuderägastik; need jäänused meenutasid inimeste omi vähemalt niisama palju kui need, mis treppi katsid. Luud ja kondid ulatusid kaugusse nagu vahuse mere lained; osa neist oli juba lagunenud, kuid ülejäänud püsisid veel tervelt või osaliselt skelettidena koos, kusjuures
