ning seltsimatu Virginia suguvõsa reputatsioon.
Delapore’ide perekonna varandus hävis sõja ajal ning Carfaxi, meie Jamesi jõe kaldal asunud koduistanduse rüüstamine muutis meie kõigi edasist käekäiku. Minu eakas vanaisa hukkus tulemöllus; koos temaga hävis ümbrik, mis sidus meid meie minevikuga. Mäletan tulekahju niisama selgesti, nagu ma seda seitsmeaastase lapsena pealt nägin; mäletan föderaalarmee sõdurite juubeldamist, naiste nuttu ning neegrite huilgeid ja palveid. Minu isa kuulus Richmondi kaitsvasse armeesse ning pärast arvutuid formaalsusi lubati meil emaga üle rindejoone minna, et temaga liituda.
Pärast sõda asusime kõik elama Põhja, kust pärines minu ema. Meheea ning lõpliku jõukuse saavutasin juba ehtsa jänkina. Ei mina ega mu isa ei teadnud, mida meie suguvõsas edasi antud ümbrik võis sisaldada. Sedamööda, kuidas ma kodunesin Massachusettsi üksluise ärimaailmaga, kahanes ka minu huvi meie suguvõsa mõistatuste vastu. Kui oleksin vähegi aimanud, mis mind ees ootab, oleksin hetkegi kõhklemata loovutanud Exham Priory tema samblavaibale, nahkhiirtele ja ämblikuvõrkudele!
Minu isa suri 1904. aastal, jätmata ühtegi hoiatust minule või mu ainsale pojale Alfredile, kes oli tol ajal kümneaastane emahooleta kasvanud poisike. Ometi oli just temale määratud meie päritolu puudutavate teadmiste edastamise korda tagurpidi pöörata. Mina oskasin minevikusündmuste kohta välja pakkuda üksnes naljatlevaid oletusi, aga Alfred, kes sattus viimase sõja ajal 1917. aastal lennuväeohvitserina Inglismaale, kirjutas mulle sealt üsnagi huvitavatest legendidest de la Poeride kohta. Üks tema sõpru, kuningliku lennuväe kapten Edward Norrys, pärines meie suguvõsa endise residentsi lähedalt Anchesterist ja oli seetõttu tuttav kohalike talupoegade ebausklike pärimustega, mida vaid vähesed romaanikirjanikud suudaksid uskumatuse ja metsikuste poolest üle trumbata. Norrys ise ei võtnud sedasorti lugusid muidugi tõsiselt, kuid need lõbustasid mu poega ja pakkusid tänuväärset materjali minule saadetud kirjadeks. Just need legendid juhtisid mu tähelepanu ookeanitagusele maavaldusele ning sundisid langetama otsust meie suguvõsa kantsi tagasiostmiseks ja ülesehitamiseks. Norrys näitas hoone varemeid nende maalilises hüljatuses Alfredile ning nõustus kogu krundi loovutama üllatavalt mõistliku hinna eest, seda enam, et tegelik omanik oli tema onu.
Omandasin Exham Priory 1918. aastal, kuid esialgu pidin taastamisplaanid edasi lükkama, sest minu poeg naasis sõjast invaliidina. Alfredi kahe viimase eluaasta jooksul piirdusin ma üksnes tema eest hoolitsemisega, jättes äriasjad oma partnerite hoolde.
1921. aasta leidis mu eest üksiku, elusihi kaotanud ja ärist loobunud ettevõtjana, kes polnud enam noor. Otsustasin kõik allesjäänud eluaastad pühendada oma uuele valdusele. Detsembris Anchesteri külastades peatusin esialgu kapten Norryse pool. Too armastusväärne tüsedusele kalduv noormees oli sõja ajal lahkelt hoolt kandnud minu poja eest. Leppisin kapteniga kokku, et ta kogub eelseisvateks taastamistöödeks vajalikke plaane ja ajaloolisi pärimusi. Exham Priory ise jättis mu täiesti külmaks. Tol ajal oli see üksnes järsul kaljueendil kõrguv varisemisohtlik ning sammaldunud ahervare, täis künnivareste pesi. Põrandad ja igasugune sisustus puudusid, kui mitte arvestada eraldi torne ühendavaid müürilõike.
Kui olin saanud mingi ettekujutuse sellest, milline võis too hoone olla rohkem kui kolm sajandit tagasi, kui minu esivanem ta maha jättis, hakkasin taastamistöödeks ehitusmehi palkama. Peaaegu kõiki neid tuli kusagilt kaugemalt otsida, sest Anchesteri külaelanikud tundsid Exham Priory vastu lausa uskumatut hirmu ja viha. Need tunded, mis paistsid hõlmavat nii endist abikloostrit kui selle elanikke, olid nii tugevad, et kandusid pahatihti üle ka mujalt palgatud ehitajatele, sundides neid ette teatamata töölt lahkuma.
Alfred oli jutustanud, kuidas teda tema külaskäikude ajal Anchesterisse välditi, sest ta kuulus de la Poeride hulka. Nüüd leidsin mina end samal põhjusel tõrjutuna, kuni mul õnnestus külaelanikke veenda, kui vähe ma oma pärandist tegelikult tean. Ka pärast seda ei lakanud nad mind süngelt ignoreerimast, nii et lõviosa kohalikest pärimustest kuulsin Norryse käest. Võib-olla ei suutnud kohalikud elanikud andestada, et olin saabunud neile nii põlastusväärset sümbolit taastama, sest nemad pidasid (olgu siis põhjendatult või mitte) Exham Prioryt kui mitte hullemaks, siis kummituste ja libahuntide urkaks.
Võrreldes Norryse poolt kogutud pärimusi abikloostri varemeid uurinud teadusmeeste uurimustulemustega, jõudsin järeldusele, et Exham Priory asub mingi eelajaloolise templi kohal, mis pidi olema niisama vana kui Stonehenge. Enamiku õpetlaste arvates oli seal toimetatud kirjeldamatult jubedaid riitusi ning mõnede legendide kohaselt jätkusid need roomlaste poolt sissetoodud jumalanna Kybele kultuse osana.
Hoone alumises keldris võis veel näha sedasorti ühemõttelisi raidkirju nagu «DIV … OPS … MAGNA MAT…» – viide Magna Materile, kelle sünget kultust üritati Rooma riigi elanikele asjatult keelata. Nagu arvukad muinasleiud tõestasid, asus Anchesteri kohal keiser Augustuse III leegioni laager; sealne Kybele tempel olevat lausa kubisenud loendamatutest palveränduritest, kes ühe Früügia preestri juhatusel osalesid tseremooniates, millel pole nime. Ka selle muistse usundi allakäik ei toonud templiorgiatele lõppu, sest preestrid austasid vanu kombeid ka pärast uue usu võitu. Väideti sedagi, et niisugused rituaalid ei lõppenud pärast Rooma riigi hukku. Saksid olevat templit omakorda laiendanud ja andnud sellele tänapäevani säilinud välisilme, muutes ta poole heptarhia vältel peljatud kultuse keskuseks. Umbes aastal 1000 mainis üks kroonika võimsat kivist abikloostrit Exhamis, kus pesitses veider, kuid mõjuvõimas mungaordu ja mida ümbritsesid tohutud aiad, mille kaitseks argliku lihtrahva eest polnud vaja mingeid tõkkeid. Ka taanlased jätsid Exham Priory rahule, aga pärast normannide vallutusretke pidi ta ilmselt hirmsal kombel alla käima, sest kui Henry III 1261. aastal endise abikloostri minu esivanemale Gilbert de la Poerile, esimesele Exhami parunile annetas, ei leidunud sellele läänile teisi taotlejaid.
Kui enne seda pole minu suguvõsa kohta midagi halba üles tähendatud, pidi just siis juhtuma midagi kohutavat. Ühes 1307. aastast pärinevas kroonikas meenutatakse kedagi de la Poeri kui «Jumalast neetut». Ka selle perioodi rahvapärimused jutustavad süngevõitu kõhedusttekitavaid lugusid lossist, mis rajati iidse templi ja hilisema abikloostri varemetele. Kõige jubedamad olid muidugi sedasorti lood, mida oli kombeks rääkida õhtuti koldetule valgel; pelglik sõnaahtrus ja mõistukõne lisasid neile omalt poolt õõva. Minu esivanemaid on neis lugudes kujutatud deemonitena, kelle kõrval Gilles de Rais ja markii de Sade tunduvad mannetute asjaarmastajatena. Vihjamisi väideti sedagi, et nad olid süüdi külaelanike kadumises mitme põlvkonna jooksul.
Exhami paruneid ja nende otseseid järeltulijaid peeti ilmselt kõige hullemateks või vähemasti neist räägiti kõige rohkem. Tolleaegsed allikad kinnitasid, et kui selles suguvõsas sündiski mõni normaalne poisslaps, siis peagi heitis ta eriskummalistel asjaoludel hinge, loovutamaks oma koha mõnele tüüpilisele järeltulijale. Näis, et ka perekonna sees eksisteeris mingi salatraditsioon, mida säilitasid perekonnapead ja mille üksikasjadesse pühendati ainult väljavalitud pereliikmeid. Valiku aluseks polnud üksnes sugupuu, sest asjassepühendatute hulka kuulus mitu võõrast, kes olid de la Poeride perekonda tulnud abielu kaudu. Viienda paruni teise poja Godfrey abikaasast, Cornwallist pärinevast leedi Margaret Trevorist sai kogu ümbruskonna laste lemmikhirmutis. Tema on ka ühe eriti võika ballaadi deemonlik kangelanna, mida Walesi piirialadel pole tänini unustatud. Mitme ballaadi peategelane on ka leedi Mary de la Poer, kelle varsti pärast abiellumist Shrewsfieldi krahviga tapsid tema mees ja ämm. Vaimulik, kellele mõrtsukad pihtisid seda, mida nad ülejäänud maailmale korrata ei julgenud, andis selle patu mõlemale kurjategijale andeks.
Niisugused müüdid ja ballaadid kui primitiivse ebausu tüüpilised näited tekitasid minus suurt vastumeelsust. Nende ühetaolisus ning viited paljudele minu esivanematele mõjusid eriti tüütavalt. Süüdistused mingites ebardlikes pattudes tuletasid meelde ainsat minu otseste sugulastega seotud skandaali, mille kangelaseks oli mu Carfaxist pärit noor nõbu Randolph Delapore, kes pärast Mehhiko sõjast tagasipöördumist neegrite keskele elama asus, et voodoo preestriks hakata.
Hoopis
