ja ütlesin talle, et tahaksin temaga tutvuda ja juures olla, kui ta mängib. Ta oli väike, kõhn, vimmas kuju, kellel olid kulunud rõivad, sinised silmad, groteskne saatürlik nägu ja peaaegu kiilas pea, ja minu esimeste sõnade peale näis ta ühtaegu vihastavat ja kohkuvat. Siiski pani mu ilmne sõbralikkus ta viimaks sulama ja ta andis mulle vastumeelselt märku järgneda talle üles mööda pimedat, kriuksuvat ja vankuvat pööningutreppi. Tema tuba, üks kahest järsult astendatud katusekorrusel, asus lääneküljes, vastu kõrget müüri, mis moodustas tänava ülemise otsa. Tuba oli mõõtmetelt väga suur ja näis oma erakordse lageduse ning laokiloleku tõttu veelgi suuremana. Mööblist olid seal ainult kitsas raudvoodi, räpane kätepesulaud, suur raamatukapp, väike laud, rauast noodipult ja kolm vanamoelist tooli. Noodilehed olid põrandal korratult hunnikus. Seinad olid paljastest laudadest ja polnud tõenäoliselt kunagi krohvi näinud, kuna tolmu ja ämblikuvõrkude rohkus jättis mulje, nagu olnuks see koht pigem hüljatud kui asustatud. Ilmselt paiknes Erich Zanni ilumaailm mingis kauges ettekujutuse ilmaruumis.
Mulle istumiseks märku andnud, sulges vanamees ukse, lükkas suure puuriivi ette ja süütas küünla. Siis eemaldas ta gamba koide näritud kattest ja, selle kätte võtnud, istus kõige vähem ebamugavale toolile. Ta ei kasutanud noodipulti, vaid lummas mind valikut pakkumata ja peast mängides rohkem kui tunni viisidega, mida ma polnud ealeski varem kuulnud; viisidega, mis olid kindlasti tema enda loodud. Muusikas võhikul on võimatu kirjeldada nende täpset olemust. Need olid midagi fuugade taolist, millel olid ülimalt kütkestava tämbriga korduvad passaažid, kuid mis olid minu jaoks tähelepanuväärsed selle poolest, et neis puudusid täiesti need kummalised noodid, mida ma olin varasematel kordadel all oma toas kuulnud.
Ma olin need kummituslikud noodid meelde jätnud ja neid tihti omaette valesti ümisenud ja vilistanud, nii et kui mängija viimaks poogna käest pani, palusin ma teda mõned neist ette kanda. Kui ma oma palvega alustasin, minetas kortsuline saatürlik nägu tülpinud rahulikkuse, mis oli seda mängu ajal vallanud, ja paistis väljendavat sedasama viha ja kohkumuse pentsikut segu, mida ma olin märganud, kui vanameest esimest korda kõnetasin. Raugaea kapriisidesse üpris kergelt suhtudes püüdsin ma hetke teda veenda ja üritasin isegi virgutada oma võõrustaja kummalist meeleolu, vilistades paari viit, mida ma olin eelmisel ööl kuulnud. Kuid ma ei jätkanud selles vaimus kauem kui vaid hetke, sest kui tumm moosekant vilistatud meloodiad ära tundis, moondus tema nägu äkitselt täiesti tabamatust ilmest ja tema pikk külm luider käsi sirutus välja, et mu suu sulgeda. Seda tehes ilmutas ta jällegi oma veidrust, heites ehmunud pilgu ettetõmmatud kardinatega üksiku akna poole, otsekui peljates mõnda sissetungijat – topelt absurdne pilk, sest pööningukorrus asus kõrge ja ligipääsmatuna kõigi ümberkaudsete katuste kohal ja see aken oli tervel järsul tänaval ainus koht, kust võis näha üle mäeharjal oleva müüri, nagu majapidaja oli öelnud.
Vanamehe pilk tõi mulle meelde Blandot’ sõnad ja mõningase tujukusega tundsin ma soovi heita pilk välja, künkaharja taguste kuuvalgete katuste ja linnatulede peadpööritavale panoraamile, mida ainult too pentsik moosekant kõigi Rue d’Auseili asukate seast näha võis. Ma suundusin akna poole ja olin ebamääraseid kardinaid juba kõrvale tõmbamas, kui tumm üürnik veelgi suurema hirmunud raevuga kui enne mulle peale tungis, osutades sedapuhku peaga ukse suunas ja üritades samal ajal mind närviliselt mõlema käega sinna tirida. Mul sai oma võõrustajast põhjalikult kõrini ja ma käskisin tal mind lahti lasta ja ütlesin talle, et lahkun otsemaid. Tema haare lõdvenes ja kui ta nägi minu tülgastust ning solvumist, näis tema enda viha lahtuvat. Ta tugevdas oma lõdvenenud haaret, kuid sedapuhku sõbralikul moel, surus mu toolile ja läks siis mõtlikul ilmel üle toa prahise laua juurde, kus kirjutas pliiatsiga võõramaalase vaevalises prantsuse keeles hulga sõnu.
Kiri, mille ta lõpuks mulle andis, anus lepitust ja andestust. Zann kirjutas, et ta oli vana, üksildane ja piinatud kummalistest hirmudest ning närvihäiretest, mis tulenesid tema muusikast ja muudest asjadest. Talle oli meeldinud, et ma tema muusikat kuulasin, ja ta soovis, et ma teine kordki tuleksin ja tema veidrusi tähele ei paneks. Kuid ta ei saanud oma kummalisi viise kellelegi mängida ega võinud taluda, kui ta neid kelleltki kuulis, samuti ei võinud ta taluda, et keegi tema toas midagi puudutaks. Kuni meie vestluseni koridoris polnud ta teadnud, et ma võisin tema mängu oma tuppa kuulda, ja küsis nüüd minult, kas ma ei lepiks Blandot’ga kokku ja võtaks toa madalamal korrusel, kus ma teda öösiti ei kuuleks. Ta kirjutas, et maksab üürivahe kinni.
Istudes ja jõledat prantsuse keelt dešifreerides muutusin ma vanamehe vastu leebemaks. Ta oli kehaliste ja närvivaevade ohver nagu minagi ja minu metafüüsika õpingud olid õpetanud mulle heasüdamlikkust. Keset vaikust kostis akna poolt nõrk heli – ilmselt oli aknaluuk tuule käes lõksatanud ja miskipärast võpatasin ma peaaegu sama ägedalt nagu Erich Zann. Kui ma olin lugemise lõpetanud, surusin ma niisiis oma võõrustaja kätt ja lahkusin kui sõber.
Järgmisel päeval andis Blandot mulle kallima toa kolmandal korrusel, eaka rahalaenaja ja auväärse mööblipolsterdaja toa vahel. Neljandal korrusel ei olnud kedagi.
Ei läinud kaua aega, kui ma avastasin, et Zann ei soovinud mu seltskonda nii innukalt, nagu see oli tundunud, kui ta keelitas mind viiendalt korruselt madalamale kolima. Ta ei kutsunud mind endale külla ja kui ma ise läksin, näis ta rahutu ja mängis tuimalt. See oli alati öösiti – päeval ta magas ega lasknud kedagi sisse. Minu sümpaatia tema vastu ei kasvanud, ehkki näis, et pööningukamber ja kummaline muusika avaldasid mulle veidralt lummavat mõju. Mul oli iseäralik kihk vaadata tollest aknast välja, üle müüri ja nähtamatu nõlva neid veiklevaid katuseid ja torne, mis pidid seal hajali asuma. Ükskord läksin ma teatrietenduse ajal, kui Zann ära oli, üles katusekorrusele, kuid uks oli lukus.
Mida mul aga teha õnnestus, oli pealt kuulata tumma vanamehe öist mängu. Algul läksin ma harilikult kikivarvul üles tuttavale viiendale korrusele, seejärel muutusin ma piisavalt jultunuks, et ronida mööda viimast kriiksuvat treppi terava viiluga katusekorrusele. Seal, kitsas koridoris, kinnikaetud lukuauguga riivis ukse taga, kuulsin ma tihti helisid, mis täitsid mu ebamäärase õudusega – õudusega täis ähmast imestust ja hägust salapära. Asi polnud selles, et helid oleksid olnud jubedad, sest need polnud seda, vaid selles, et neis oli värelusi, mis ei seostunud millegagi sellel maakeral, ja selles, et need omandasid teatud vaheaegadega sümfoonilise kõla, mille puhul ma ei suutnud hästi kujutleda, et seda võiks tekitada üksainus mängija. Kahtlemata oli Erich Zann pöörase energiaga geenius. Nädalate möödudes muutus mäng meeletumaks, vana moosekant aga omandas süveneva kurnatuse ja salasuse ilme, mida oli hale vaadata. Ta keeldus mind nüüd mistahes ajal sisse laskmast ja vältis mind iga kord, kui me trepil kohtusime.
Siis, ühel ööl, kui ma ukse taga kuulatasin, kuulsin ma, kuidas gamba kiunumine paisus kaootiliseks helide paabeliks, põrgulikuks segaduseks, mis oleks pannud mu kahtlema omaenda vankuvas mõistuses, kui tolle riivistatud ukse tagant poleks kostnud kurb tõendus, et õudus oli tõeline – jube, ebaselge karje, mida võib kuuldavale tuua ainult tumm ja mis vallandub üksnes kõige kohutavama hirmu ja ahastuse hetkedel. Ma koputasin korduvalt uksele, kuid ei saanud mingit vastust. Külmast ja hirmust võbisedes ootasin ma seejärel pimedas koridoris, kuni kuulsin vana moosekandi jõuetut katset tooli najal põrandalt üles tõusta. Uskudes, et ta oli peale minestushoogu äsja teadvusele tulnud, koputasin ma uuesti, hõigates samal ajal rahustavalt oma nime. Ma kuulsin, kuidas Zann akna juurde komberdas, nii luugi kui raami sulges ja siis ukse juurde koperdas, mille kõhklevalt lahti tegi, et mind sisse lasta. Seekord oli tema rõõm minu sealoleku üle tõeline, sest kui ta haaras mu kuuest, nagu laps haarab ema seelikust, säras tema moondunud nägu kergendustundest.
Haletsusväärselt vabisedes surus vanamees mu toolile ja vajus ise teisele, mille kõrval põrandal lamasid räpakalt tema gamba ja poogen. Ta istus mõnda aega loiult, veidralt noogutades, kuid jäi paradoksaalne mulje, nagu kuulaks ta pingsalt ja hirmunult. Pärastpoole näis ta rahunevat ja, läinud laua taha tooli juurde, kirjutas ta lühikese sedeli, ulatas selle mulle ja naasis laua juurde, kus ta asus rutakalt ja ühtesoodu kirjutama. Kiri anus mind, et ma halastuse nimel ja minu
