teadmisi riigi huvides ära kasutada ning kuidas põhjendada sise- ja välispoliitilisi samme laiadele rahvahulkadele arusaadavalt.
Geopoliitika nagu seelikumood
Alates Rootsi politoloogist Rudolf Kjellénist, kes kasutas 1899. aastal artiklis Rootsi riigi piiridest esimesena geopoliitika mõistet, kuni USA presidendi Jimmy Carteri riikliku julgeoleku nõuniku Zbigniew Brzezinskini on kogutud geopoliitilist infot ja kujundatud tavainimeste arusaama ümbritsevast maailmast, samuti tõlgendatud selles valitsevat rivaalsust, domineerimiskatseid ja suurtele kohaseid mängureegleid. See ongi umbes sajandivanune geopoliitiline traditsioon, mille populaarsust on võrreldud seelikumoega: kord on moes lühem, siis jällegi pikem, ja nii lõputult edasi.
Geopoliitika tähtsus on kasvanud sõdade, vastasseisude ja suuremate piirimuudatuste ajal. Geopoliitikaga seostatakse Teise maailmasõja puhkemist ja sellele järgnenud maailma lõhenemist kaheks vastandpooluseks, rääkimata paljudest regionaalsetest pingekolletest. Näiteks on endistviisi kuum koht Lähis-Ida oma ressursside ning selle tõttu, et sealtkaudu läheb lühim laevatee Euroopast Ida- ja Kagu-Aasiasse. Senini on kõneaineks strateegilised tugipunktid Gibraltar, Falklandi saared, Guam. Vanade riikide lõhenemine ja uute sünd, piiride muutumine (endine Jugoslaavia), kaos kolmandas maailmas (Mehhiko, Colombia, Peruu, Myanmar, Kongo DV) on seotud territoriaalsusega ehk territooriumile keskendatud poliitikaga ehk geopoliitikaga. Geopoliitika muudavad aktuaalseks ka merele väljapääsu otsivad maismaariigid (Aserbaidžaani nafta).
Pole saladus, et kindral Pinochet oli geopoliitika professor, et Brasiilia vihmametsade lageraie taga on geopoliitiline idee, mis on seotud sisealade kolonisatsiooniga, et juutide ja palestiinlaste vaen ei ole religioosne, vaid puhtal kujul territoriaalne – vaidlus selle üle, kellel on õigus pühale maale ja pühale linnale –, et Kosovo on serbia rahvuslastele midagi enamat kui tükk väheväärtuslikku mägist ja võõra rahvaga asustatud maad.
Tõe monopol
Külma sõja järel on Venemaal taibatud, et mõjuvõimu vähenemist maailmas, impeeriumi lagunemist ning inim- ja materiaalse ressursi kahanemist ei saa seletada ainult geopoliitikaga. Nii asutas Venemaa kindralstaap 1991. aastal puhtpraktilistel kaalutlustel Venemaa loodusteaduste akadeemia juurde geopoliitika ja julgeoleku sektsiooni. Venemaa teaduste akadeemia juures töötab geopoliitiliste uuringute keskus. Riigiduumas tegutseb geopoliitika komisjon. Riigi kõrgem juhtkond järgib Venemaa välis- ja kaitsepoliitika nõukogu, samuti Euroopa Instituudi geopoliitilisi seisukohti.
Rahvusvaheliste suhete hetkeseisu mõtestamine ning välispoliitiliste manöövrite ja võimuvahekordade analüüs ei ole ka Eesti-suguses väikeriigis erakordne. Meie muretseme oma geopoliitilise asukoha pärast, mida maailmapoliitika tõmbetuuled võivad räsida. Ka Eestis on omad mõtestajad, omad makjavellistlikud valitseja nõustajad, kes juhinduvad geopoliitikast kui tõe monopolist.
Minevikust meenub näiteks Edgar Kant, kes ei näinud 1931. aastal põhjust muretseda, sest geopoliitika reeglite kohaselt ei olnud Eesti maa-ala ja rannikud Nõukogude Venemaale eluliselt vajalikud. 68 aastat hiljem usub Vello Leito, et saatus on Eesti territooriumi välja valinud ja see suudab eksisteerida iseseisva ruumina, mis tasakaalustab suurjõudude võimuambitsioone (seda juhul, kui Euroopa Liit meid tulevikus puutumata jätab). Märksa veenvam tundub Erik Tergi väide, et Eestist saab Euroopa Liidu idasuunalise majandusekspansiooni tugiala. Selle arenguloogika järgi muutub Eesti ida ja lääne vaheliseks koridoriks, mis ei talu kuigi hästi tugevaid eraldusjooni ega müüriehitust tsivilisatsioonide piirimaile. Edasi jääb üle vaid nuputada, milline geopoliitiline visioon kui tõsiasjade tõlgendus sobib kõige paremini välispoliitiliste sammude õigustamiseks.
SL/Õhtuleht, 21. aprill 2001
Kuhu lähed, rahva asi?
8. detsembril sündis poliitiliselt küllastunud ja sisemistest vastuoludest tulvil Eesti erakonnamaastikul Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica. Seda aatevaesel ajal, kui poriloopimise ja üleüldise võimuvõitluse tõttu on rahvas poliitikast võõrandunud.
Mis parata, poliitikute isiklikud huvid – püsida võimul – on seatud kõrgemale riigi vajadustest – tagada tasakaalustatud sotsiaal-majanduslik areng – ja reaalsetest võimalustest, mida pakuvad olemasolevad ressursid. Isamaaliit mõistab hukka erakondlikust usust taganejad, Reformierakonnale on muutunud kurnavaks koalitsioonipartneritega jagatud vastutusekoorem, Keskerakonna õnn on aga iga poliitilise vastase järjekordne ebaõnnestumine.
Selliste päevauudiste taustal osutab kirjutav press Eesti lipule ja riigi ingliskeelsele nimekujule rohkem tähelepanu kui peaministri täpsuslaskmisele või sotsiaalteadlaste pöördumisele. Siiski, terve uudishimu eest pole pääsu ka Res Publical. Mis tegu, kelle nägu, mille segu on uus erakond?
Erakondlikust värvingust, asetusest parem-vasak-skaalal, liberaalses-konservatiivses mõõdustikus või lihtlabasest vastandumisest Savisaarele olulisemgi on põhimõte seista tegusa riigi ja tugeva kodaniku eest. Riigi harmoonilist arengut ei taga ainuüksi madalad maksud ja riigi detsentraliseeritud öövahi roll – nagu ka mitte valimatu ümberjaotamine ja keskvõimu diktaat.
Riik toimib tõhusalt siis, kui ta soosib tugevat kodanikku, iseennast usaldavat, avatud ja koostöömeelset valijat, kes teab ja tunneb, et temast midagi oleneb – nii enne kui ka pärast valimisurni juures käimist. Sest selline riik on kodanikuühenduste ja demokraatliku otsustusprotsessi kaudu saavutanud võimu läbipaistvuse, parimad võimu säilitamise tagatised ning selle, et võimu liigtarbimine ei põhjusta teistele terviserikkeid ega kannatusi. Kas selle tulemusena hakatakse kasutama õnge või kala, pole oluline, sest ühiskond, millele on omased keerukad probleemid, nõuab kompleksseid lahendusi.
Res Publicat, keda teised peavad paremtsentristlikuks erakonnaks, iseloomustab süntees ja sünergia, segu parem- ja pahempoolsusest, indiviidikesksus ja kollektiivne abi, enesega toimetuleku õpetamine ja hooliv suhtumine teistesse olenemata soolistest, rahvuslikest ja kultuurilistest iseärasustest.
See on sõnum valitsejatele ja valitsetavatele, kõigile erakondadele, ka riigile, kus võim ei tohi seisneda üksnes ülalt alla lähetatud direktiivides, vaid ka alt üles suunatud initsiatiivis. Rahva asi on rahva nägu ja rahva tegu.
Kõik see võiks kujundada lugejas arusaama omaenda võimalustest ja võimu võtmisest. Nii lihtsalt see siis kodanike riigis käibki: iseenese ja teiste usaldamine, ühistöö ja mõistmine, osalemine ja kaasamõtlemine, sisekaemus ja silmapiiristamine.
Ehk teeb see rahva asi inimesed tõesti pikapeale õnnelikumaks, kui nad annavad võimule voli, haaravad kinni võimalusest harutada ühiskonna keerdsõlmi. Võimu pärast võimlemine läheb asja ette ainult siis, kui võidetakse iseennast pikamaajooksus demokraatia ideaalide nimel, kui tuntakse, et riik ja tema valitud juhid tegutsevad rahva hüvanguks ja mitte omakasupüüdlikel ajenditel.
Võimu tasub võtta juba ainuüksi selleks, et naasta barrikaadidelt, kus on võideldud olematu vaenlase vastu, ning hüljata ebarealistlikud rahvusriiklikud unelmad sõjaeelsest Eestist ja kaasata kodanike riiki ka need kaasmaalased, kelle emakeel ei ole eesti keel. Me elame teises riigis ja ajas ning tunneme end piisavalt tugevana, et üles ehitada kodanike ühistundel põhinevat rahva asja.
Postimees, 12. detsember 2001
Pimedad valikud
Eesti ühiskonda painab juba pikemat aega poliitiline võõrandumine. Tahaks, aga ei saa. Teeks, aga ei suuda. Osaleks, aga milleks? Kui annan hääle oma soosikule, aga pukki saab teine. Kui valimisnimekirjad valmivad
