nuumpõrsaks maskeeritud seaprae kallal. Michelle on oma portsjoni suuremalt jaolt alles jätnud. Söömise asemel särab ta oma naabri suunas, kelleks on mingi jõmm nimega Leo, kes kannab roosat särki ja naeruväärseid prille. Nelsoni naaber – sinises satäänist kleidis kuningliku hoiakuga naisterahvas – on teda kõik see aeg eiranud, mis sunnib Nelsonit kuulama Edward Spensi lakkamatut müügiesitlust. „See on perefirma,“ seletab Spens. „Mu isa Roderick Spens ehitas selle üles. Tegelikult on ta sir Roderick, nimelt omistati talle tema teenete eest ehitusvaldkonnas rüütlitiitel. Isa peaks juba pensionil olema, aga ta käib endiselt iga päev kontoris – üritab mulle õpetada, kuidas asju aetakse. Näiteks on ta selle vastu, et ma Woolmarketi objekti arendaksin, kuigi see on rasvane tükk liikumatut vara.“ Selle peale naerab ta suure suuga. Nelson vahib teda kivistunud ilmel. Liikumatu vara. Kelleks see kutt end õieti peab?
„Harry!“ Nelson taipab, et abikaasa kõnetab teda, sätendades küütlevalt teisel pool lauda. „Harry. Leo rääkis just sellest Rooma asulast, mille nad üles on kaevanud. Sellest seal Swaffhami lähistel. Ma siis mainisin, et meil on üks arheoloogist tuttav.“
Nelsoni suureks üllatuseks said Michelle ja Ruth kohe sina peale. Michelle’ile meeldib oma haritud sõbrannaga kiidelda. „Ausalt, tal on jumala suva, milline ta välja näeb.“ Michelle’il oleks kindlasti hea meel kuulda, et Ruth pole grammigi alla võtnud.
„Jah,“ möönab Nelson ettevaatlikult, „ta töötab ülikoo-
lis.“
„Ma kirjutan muide näidendit,“ teatab Leo pühalikult, „Rooma jumal Janusest. Kahe näoga jumalast. Ta on alguste ja lõppude, uste ja avauste, mineviku ja tuleviku jumal.“
Janus. Miski kajaks nagu Nelsoni mälust vastu, aga tal on läbi šampanja ja seapõrssa hämu selle kuulmisega raskusi. Ah muidugi, see oli Ruthi kõiketeadjast sõber Sussexi ülikoolist. „Janus, uste ja avauste jumal.“
Ja korraga turgatab Nelsonile pähe ka midagi muud. Ta silme ees keritaks justkui filmilint tagasi ja teistkordsel vaatamisel märkab ta midagi, mis oli kogu aeg ta silme ees: ta näeb, kuidas Ruth tema poole tuleb ja tuul puhub lohvaka särgi vastu ta keha. Ta pole kaalus alla võtnud. Tegelikult võib ta isegi kosunud olla.
Kas Ruth võib olla lapseootel? Sest kui nii, siis võib ju tema selle lapse isa olla.
3. PEATÜKK
„Mis mõttes sa oled rase? Sa pole ju isegi abielus!“
See on üks neist kordadest, kui Ruth tahaks lihtsalt pea kuklasse ajada ja kisendada. Tütar on oma suure saladuse avaldanud pühapäeva pärastlõunasel jalutuskäigul Castle Woodi pargis, lootes, et avalikus kohas suudab ema oma hüsteeriat talitseda. Looda sa.
„Lapse saamiseks ei pea abielus olema,“ ütleb ta vastu.
Ema ajab end täies pikkuses sirgu. Nagu Ruth, on temagi suur naine, aga pigem majesteetlik kui paks. Ta näeb välja nagu kuninganna Victoria Marks & Spenceri kottpükstes.
„Sellest olen ma teadlik, Ruth. Ma mõtlesin seda, nagu sa väga hästi tead, et laste saamiseks on Jumal meile abielu pühitsenud.“
Nojah, Ruth oleks pidanud teadma, et Jumal tuleb varem või hiljem mängu. Ruthi mõlemad vanemad on uuestisündinud kristlased ja usuvad, et kui ka Ruth uuestisündi läbi ei tee, ootab teda üheotsapilet igavesse hukatusse. Sihtkohta, mis näib praegu kutsuvamana kui Londoni Elthami linnaosa.
„Abielus ma igatahes ei ole,“ jääb Ruth endale kindlaks. Aga lapse isa on, lisab ta mõttes. Ta teab, et see väike infokild ei aitaks asja sugugi siluda.
„Ja kes isa on?“ kraaksatab isa. Ruth vaatab talle õnnetult otsa. Tavaliselt tunneb ta end isaga veidi vabamalt kui emaga, aga paistab, et seekord valmistub paps end viktoriaanlikule isakujule iseloomulikku raevu kruttima.
„Ma pigem ei ütleks.“
„Ta pigem ei ütleks!“ ahastab ema ja vajub kännule istuma. „Oi, Ruth, kuidas siis nii?“ Ema hakkab häälekalt nuuksuma ja surub tillukese pitstaskuräti ninale. Teised pühapäevased jalutajad vaatavad teda uudishimulikult, kui mööda tatsavad. Ruth kükitab ema kõrvale, tundes end tahtmatult äärmiselt süüdlaslikult.
„Emps, kuule, mul on kahju, et see on sind endast välja viinud, aga püüa palun positiivset külge näha. Sa saad vanaemaks. Ma saan lapse. Kas see pole siis põhjus, miks hoopis rõõmustada?“
„Rõõmustada sohilapsest lapselapse üle?“ müristab isa vastu. „Kas sa oled aru kaotanud?“
Ilmselt küll, mõtleb Ruth. Ta on nähtavasti aru kaotanud, kui eeldab hetkekski, et vanemad võiksid uudise üle rõõmustada. Et nad koos temaga juubeldaksid. Et nad võtaksid omaks, et kuigi nende tütrel pole elukaaslast, on tal siiski laps, ja et kuigi see laps pole just planeeritud, on ta kogu südamest soovitud. Seda, kui meeleheitlikult ta last soovib, ei julge Ruth isegi endale tunnistada. Tema teab vaid seda, et kui kahtlused leidsid rasedustesti peenikese sinise joone näol kinnitust, tahtis ta süda rinnust välja karata. Tundus, justkui oleks iga elu jooksul läbi elatud südamevalu ja pettumus, rääkimata mõne eelmise kuu traumast, haihtunud olematuks, jättes alles vaid piiritu sinise rahulolutunde. „Loodan, et muudate veel meelt,“ on kõik, mida ta ütleb. Ta tõuseb püsti ja aitab ka ema kännu otsast jalgele.
„Meie ei muuda kunagi millegi osas meelt,“ teatab ema uhkelt. „Me pole lihtsalt seda sorti inimesed.“
Tõepoolest, ühmab Ruth mõttes. Uuestisündimine vaid süvendas ta vanemate niigi hästi väljaarenenud eksimatuse tunnet. Sest kui Jumal on su välja valinud, siis kuidas sa võiksid kunagi enam eksida? Ükskõik mille suhtes. Tema vanemad leidsid Jumala, kui Ruth oli teismeline. Ruthi jaoks oli selleks kaugelt liiga hilja, kuigi mingi perioodi oli ta vanematega jumalateenistustel kaasas käinud. Jumalat ta sealt ei leidnud, aga ega ta olnudki teda otsinud. Isa osutab dramaatiliselt taustal paistva Severndroogi kindluse poole.
„Meie väärtushinnangud ei muutu. Need pole muutunud sellest ajast, kui see loss siia keskajal püstitati.“
Ruth ei hakka ütlema, et tegelikult on see loss kaheksateistkümnenda sajandi pargirajatis ning et keskaeg kubises abieluvälistest lastest ja vallalistest emadest. Ta ütleb vaid: „Noh, ma loodan, et hakkate teistmoodi suhtuma, kui laps on sündinud.“ Kumbki vanematest ei vasta, aga kui nad Avery Hilli tänava ületavad, võtab isa Ruthil kaitsvalt käest, nagu võiks rasedusel olla tõsiselt pärssiv mõju tema liikluses orienteerumisele.
Ruthile mõjub see kuidagi lohutavalt.
Pühapäeva pärastlõuna King’s Lynni äärelinnas. Pestakse autosid, puhanud nägudega pered asutavad end rattasõidule, jalutatakse koeri, loetakse ajalehti ja õhk on ahjuprae aroomidest paks. Pärast kodust söömaaega (lambapraad ja taimetoiduvalik Laurale) teatab Nelson kavatsusest muru niita. Michelle ütleb, et tema läheb jõusaali (ta on ainus naine maailmas, kes viitsib pühapäeva pärastlõunal trenni minna) ja Laura lubab kaasa minna, et seal ujuda. Nii jääb Nelson kuueteistaastase Rebeccaga, kes kaob otsekohe ülemisele korrusele, et end iPodi ja arvutisse haakida. See sobib Nelsonile hästi. Ta tahabki üksi olla ja mingit argist majapidamistööd vehkida. See võimaldab kõige paremini mõtelda.
Selleks ajaks, kui ta on muruniiduki välja ajanud, avastanud, et sellel on paak tühi, toonud Mercedese pagasiruumist varukanistri, kukutanud garaažiukse jala peale, parandanud katkise sidurijuhtme ja Michelle’i pesunööri mujale kolinud, ragisevad
