uuris veel natuke aega fotosid nagu mängus pihku sattunud halbu kaarte, tõi siis kapist pudeli ja kaks klaasi ning pakkus karbist kommi. Koondasin oma tähelepanu kristalli raskusele oma käes, konjakile, mis põletas kurgust sinna tõusnud pitsituse, ja andsin endale käsu end kokku võtta. Ma olin teinud vea: ma polnud korrakski mõelnud, mismoodi paistaks minu isa läbi võõraste silmade. Ma olin neliteist, kui ta suri, ja mul oli tunne, nagu oleksin uuesti neljateistkümneaastane, kaevanduses, kuhu isa oli mind viinud. Fotokavalkaadi kõige pealmisel ülesvõttel olid äsja vahetuse lõpetanud mehed suitsud ette pannud, mustade sõrmede vahel hõõgusid sigaretiotsad. Taamal paistis vann, millega nad olid šahtist üles tõstetud. Keegi istus, harutas jalarätte lahti ja naeratas laialt, nii et valge hambarida säras. Nad kõik nägid söetolmu all ühesugused välja, ainult isa nägu oli teiste keskel hele nagu täiskuu ja ainult temal polnud otsaees lambi kolmandat silma.
Samast ajast oli veel teinegi foto. Sellel seisis isa mulle tundmatu nahkjakis mehe kõrval. Mõlema põski paitas kaubaliikude naeratus. Nende selja tagant paistis paar furgoonautot, mikrobussi ja kõige halli, musta ja pruuni keskel säras vindimunana sinine ZIL-i veoauto.
Kõige värskemal fotol oli isal paaripäevane habemetüügas ja seljas ainult varrukateta alussärk. Selle kollakaks tõmbunud palistused narmendasid. Sõrmede vahel tolknes pitsi otsa kinnitatud sigaret, küünarnukid toetusid köögilauale. Aknalaual lokkasid harvendamata tomatitaimed, mida toetavad kepid olid viltu, jõuetud. Avatud kurgipurgi ja keedukartuleid kuhjaga täis emailkausi vahel konutas etiketita viinapudel. Valitses masendunud meeleolu, raske klaasist tuhatoos paistis tuhahunniku alt vaevu välja, tikutoos oli tühi. Klaase oli kolm, külalisi polnud näha. Tundsin ära vakstu laual ja meie kodu seina, selle konservherne karva rohelise. Ma ei osanud arvata, kes oli selle foto teinud ja miks. Kus oli see isa, keda ma mäletasin, kus olid omaniku hoiak ja rahategija hooletus? Mees fotol oli väsinud, odraivad ja elu olid tema pilgu põrandale pööranud. Nooruse ilust polnud enam jälgegi, isegi aimdusena mitte. Naine ulatas fotod tagasi.
„Sinu ema järgi on hästi näha, et fotogeenilisus on pärilik, samuti isa noorpõlvepiltide järgi. Mis siis hiljem juhtus? Ja Snižne!”
„Tegelikult me ei elanud seal.”
„Sinu CV-s on kirjas, et sa käisid seal koolis.”
„Ainult natuke aega.”
„Aga sinu isa on Snižnest pärit, samuti tema vanemad. Miks te ometigi sinna kolisite? Tallinnast, üheksakümnendatel.”
Juhataja vangutas pead. Selline asi pani ta ilmselgelt kahtlema minu perekonna terves mõistuses ja eks selles kahtlesin ka mina ise. Kolimine oli olnud juba toona rumalus ja ma pidin siiani selle eest maksma. Enam ei paistnud tõenäoline, et ma tädi toanurgast niipea kuhugi lähen. Ma polnud osanud õigesti häälestuda töö suhtes, mida ma saada tahtsin, sest ma ei teadnud, mis töö see tegelikult on. Vestluse edenedes hakkasin aga vähehaaval taipama, millega on tegu ja miks Snižnel oli nii suur tähtsus.
„Kopsupilt,” ütles juhataja. „Kas see ütleb sulle midagi?”
Kibrutasin hämmastunult otsaesist, kuigi aimasin juba, mida ta öelda tahtis. Isa vaatas mind laualt. Ta oli ise ilmutanud oma noorpõlvefotod, mis tõmbusid servadest krussi nagu kasetoht. Mõne ülesvõtte külge olid jäänud kolmnurksed fotonurgad, ema oli võtnud pildid oma albumist.
„Kunagi oli meil üks klient, Ameerika keskkonnauurija, kes tahtis doonorit oma suguvõsa kunagisest kodukandist Donbassist, Stahhanovist, päris Snižne naabrusest,” jätkas juhataja. „Mees mõtles ümber ja valis tüdruku Nõukogude Liidu kõige vähem saastunud oblastist ja see ei asunud Ukrainas. Ta tahtis vältida riskitegureid. Osa lääne klientidest on eriti keskkonnateadlik rahvas. Kui nad toksivad otsingumootorisse Snižne, ei ole tulemused kuigi head. Kas tahad ise proovida?”
Lauaarvuti kuvar pöördus minu poole.
„Vaata.”
Juhataja sisestas mõne sõna ja ekraanile ilmus pilt, mis oleks kelle tahes kaameks võtnud, täpselt nagu viimased fotod isast.
„Meie kontor on spetsialiseerunud välismaalaste teenindamisele ja selline pilt ei loo head esmamuljet. See äratab klientides kahtlusi, et meie tüdrukuid motiveerib raha, mitte kutsumus. Snižne jätab vaese ja väljavaadeteta linna mulje.”
Pidin juba toolilt püsti tõusma, kui juhataja hakkas rääkima agentuuri tulevikuvisioonidest. Sain aru, et intervjuu ei olegi veel lõppenud. Mulle oli lihtsalt minu turuväärtust vähendavatele seikadele osutades koht kätte näidatud ja nüüd oli karmide faktide tutvustamise asemel kergemate juttude kord, lõbusad lood sellest, kuidas juhataja oli alustanud oma äritegevust nõukogudeaegsetes suurkeskustes Dnipropetrovskis ja Harkovis, kus oli leidunud nii oskusi kui töötahet, sest koos impeeriumi kokkuvarisemisega oli kadunud ka suur osa erialaspetsialistide töökohtadest. Naise plaanid oli rõõmuga vastu võetud ja need olid meeldinud ka tavalistele inimestele tänavalt: tänu temale ei kadunud kõik arstid läände. Kuulasin juhatajat ja töö hakkas mind huvitama ka muidu, mitte ainult palga pärast. Naine äratas minus huvi, samuti tema andekus, mida ei saanud imetlemata jätta, ja võime kinni haarata tuleviku võimalustest. Minu usk temasse sündis just sel hetkel. Tahtsin olla samasugune nagu tema.
„Kas sa teadsid, et Harkovis sündis SRÜ riikide esimene katseklaasilaps? Meie meditsiiniline personal ja teadustöötajad on tipptasemel. Mis sa arvad, kas lääne klientidele piisab sellest? Muidugi mitte. Niisiis on vaja tegutsemisviise muuta,” selgitas naine. „Nad küsivad põhjavee, saastete, kaevanduste tekitatud probleemide ja kõige selle mõju kohta genotüübile. Aga vähemalt ei pea neile ehitama pommivarjendeid lämmastikumahutite jaoks nagu venelastele. Kiievi büroos ei ole seda näiteks vaja, seal on meie uuteks klientideks peamiselt lääne inimesed ja nemad ongi meie esmane sihtgrupp.”
Mõtlesin, kuidas oma positsiooni parandada.
„Dniprost annavad pildiotsingud kindlasti juba paremaid tulemusi,” tähendasin ettevaatlikult. „See on ikkagi võimas linn, on alati olnud.”
Kartsin endiselt, et minu aastad Snižnes võivad avalduda vereanalüüsides, kopsupiltidel või uuringutes, millest ma midagi ei teadnud, ja töökoht jääbki unistuseks. Sel hirmul ei olnud loogilist alust, ma lihtsalt ei jõudnud asja läbi mõelda. Koordinaator, kellega ma olin telefonis rääkinud, oli olnud minu fotodest ülevoolavalt vaimustuses. Ma olin arvanud, et saan raha kohe peo peale ja sõidan maale tagasi ainult emale ütlema, et pole vaja Ivanilt raha laenata. Teisi võimalusi mul eriti polnud. Võiksin otsida helde käega mehe, aga see võtaks aega ja pealegi olin lääne jääradest juba modelliaastatel isu täis saanud. Siis meenus mulle läbi udu, et tean võib-olla midagi, mis võiks tõsta minu väärtust. Midagi, mis aitaks juhatajal aru saada, et ma sobin sellele alale.
„Ma olen korralikult vaktsineeritud. Juba Tallinnas.”
„Jah? Seleta lähemalt.”
„Esimeses ankeedis ei küsitud selle kohta ja minult ei nõutud vaktsineerimistõendit. Aga oleks pidanud. Ma sobin seega surrogaatemaks, kui ma doonoriks ei kõlba.”
Naise silmad pilkusid paar korda kiiresti. Sellele polnud ta mõelnud. Võib-olla oli mul veel võimalus. Kui mitte siin, siis otsiksin mõne teise agentuuri, ja siis ma juba teaksin, milliseid kandidaate eelistatakse. Oskaksin vältida kõike Snižnega seotut, kaotaksin selle tervenisti oma eluloost. Või leiaksin mõne vähem eksklusiivse agentuuri. Küllap oli ka selliseid.
„Kui teil pole sellega probleeme olnud, on teil vedanud,” lisasin ma
