teate, kui halvasti punetised ja rasedus kokku sobivad?”
Juhataja pigistas huuled kokku ja vaatas mind teise pilguga.
„Oled sina alles nutikas tüdruk,” ütles ta.
Naise silmahambal välgatas iludustäpi jagu huulepulka. Ta naeratas, minule ja võimalustele, ja mina palusin mõttes Püha Jumalaema. See lihtsalt pidi õnneks minema.
„Sinu isaga peame midagi ette võtma. Ja Snižnega. See tuleb ära unustada. Sinu isa vanematele tuleb välja mõelda mõni teine kodukant. Sa läksid Pariisi Tallinnast, eks ole? Täpselt nagu Carmen Kass?”
Ma ei saanud aru, mida naine sellega öelda tahtis. Kassi ma muidugi teadsin. Üks Milano agent oli leidnud ta Tallinna Kaubamajast. Tal oli modellina olnud rohkem õnne kui minul. Või rohkem taipu.
Võtsime läbi kõik asjad, millest oleks hea rääkida. Kui kliendid juhtuksid küsima Tšernobõli kohta, peaksin ütlema, et meie pere oli õnnetuse ajal elanud Tallinnas. Sealt olid minu vanemad siis justkui kolinud Mõkolajivisse, et olla lähemal isa õele, kes ei jaksanud üksi hoolitseda oma eakate vanemate eest. Kuna isast ei saaks värskemaid ülesvõtteid näidata, nihutaksime tema surma aastasse, mil tema välimus oli veel esinduslik. Afganistani sõjas surnud nõbu jäeti sugupuusse sisse, aga seda mitte, et tädi oli hulluks läinud, kui tema poeg jõudis koju tsinkkirstus, mille kinni plommitud pragudest vingerdasid välja vaglad. Kliendid tundsid huvi kolme järjestikuse põlvkonna vastu ja seepärast oleks parem, kui ei oleks rohkem ebaloomulikke surmajuhtumeid ega haigusi, mida võiks pidada pärilikeks, ei füüsilisi ega vaimseid.
„Kui keegi on vanglas, siis nüüd on õige aeg sellest rääkida.”
„Vanglakaristus ei ole ju pärilik.”
„Agressiivsus on. Ja seda anekdooti ei tasu klientidele rääkida.”
Ma teadsin, mida naine silmas pidas. Meil on ausad inimesed vanglas ja sulid parlamendis.
Kui ma küsisin, et kas siis ei tuleks kõigi ukrainlaste sugupuud ümber kirjutada, sain vastuseks heleda naerulagina, mida saatis suvise vihmasabinana lauaplaati trummeldav küüneklõbin.
„Lääne inimesed ei oska niimoodi mõelda. Aga doonori isal peab siiski olema seaduslik töökoht. Ma ei hakka küsimagi, mis õnnetus sinu isaga juhtus ja kus. Meie kopankad neile ei kõlba. Seal sinu isa ju töötas, mõnes illegaalses kaevanduses?”
„Seda ma pole öelnud.”
„Aga vangla, kuidas sellega oli?”
„Isa jõudis enne ära surra, kui trellide taha sattus.”
„Sa ei ole esimene kaevuri tütar, kes minu jutule tuleb, ja sa pole ka esimene, kelle perekonna elatis tuleb kopankadest.”
Ma sain väga hästi aru, et isa elulugu ei sobi minu portfooliosse, kui ma tahan leida hästi maksvaid kliente. Alkoholism, enesetapud, kaasaaitamisega või ehtsad, ammugi siis illegaalsed söeaugud või moonipõllud ei sobinud pildile.
„Unustame kõik selle ja mõtleme parem sulle välja sobiva hariduse. Ainult lõpetamata põhikoolist hästi ei jätku, nii et mis sa arvad, kui oleks nii, et sa loobusid modellitööst õpingute pärast ja lõpetasid näiteks Kiievi lingvistikaülikooli?”
Ma olin eksami ära teinud. Mind oli vastu võetud. Ülemus nimetas mind vitriinitüdrukuks ja tahtis, et ma koliksin Kiievisse, kus oli võimalik lääne kliente paremini teenindada, ja mulle lubati isegi avanssi. Ma saaksin emale raha anda, mul oleks jälle oma korter, vannituba ja jooksev vesi ning viimaseid hingetõmbeid tegeva telefoni asemele saaksin samuti uue. Ees ootasid restoranitoidud, espresso ja täiskasvanuelu, mitte ema toanurka naasnud tütre oma. Ülemus muretses paberid, mille järgi ma olin inglise ja prantsuse keele õpetaja, ning tänu minu laias maailmas omandatud keelteoskusele tundus see ka täiesti usutav, ja palgatõendi, mille järgi ma õpetasin keeli tasulistel õhtustel kursustel. Pangast ostetud kontoväljavõte oli vajalik viisade jaoks. Sellel seisev summa pani mind siiski kahtlevalt muigama. Ma mõjusin juba nii täiuslikuna, samuti isa. Tema kohta kirjutati, et ta on tööõnnetuse tagajärjel surnud ehitaja ja tema viimaseks töökohaks märgiti üks Mõkolajivi ehitusfirma. Ülemuse sõnul oli see ettevõte usaldusväärne koostööpartner olukordades, kus tüdrukute andmed vajasid väikest esteetilist kohendamist. Nii oli Snižne minu ja kogu suguvõsa minevikust kustutatud, nagu keegi meist poleks seal kunagi käinudki.
Olin olnud valmis ükskõik milleks, aga nüüd rõõmustasin, et maks ja neerud jäävad mulle alles ning ma ei pea ka abieluagentuuride uksi kulutama. Kõige sellega võrreldes oli mõnest munarakust loobumine naeruväärselt kerge.
Ma ei rääkinud doonorlusest kellelegi. Ja hiljem ei küsinud keegi, kuidas ma olin selle äri peale juhtunud. Ülemus võis ilmselt teinekord öelda, et võttis mu silmapilk tööle, kui nägi, kui taibukas, rahvusvaheline ja hea keelteoskaja ma olin, ning kõik arvasid siis, et ma olingi büroos kohe koordinaatoriks saanud. See, et olin ka doonor olnud, oli täiesti ebaoluline, ja kui ma olin juba karjääriredelil kõrgemale tõusnud, leidsin, et sellest rääkimine oleks asetanud mu tüdrukutega samale pulgale. Ma oleksin niimoodi lihtsalt autoriteedi kaotanud.
Ma ei valetanud sulle meelega. Pidasin neid ilustamisi kahjututeks kosmeetilisteks parandusteks, mida tegid ju kõik.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
