peatükid olid kavandatud esimesele nõukogude aastale (1940–1941) ja Suure Isamaasõja perioodile (1941–1945). Sõjajärgse ajajärgu puhul aga soovis autor esmalt käsitleda poliitilist olukorda ja partei propagandatööd „rahvamajanduse taastamise perioodil” ehk aastatel 1945–1950. Omaette peatükk oli kavandatud klassivõitlusele ning „sotsialistliku ühiskondliku korra tugevdamisele maal”, mis oli piiritletud aastatega 1945–1953. Järgmised kaks peatükki olid kavandatud majanduse arengu iseloomustamisele, kusjuures tööstusliku arengu puhul on peatükk raamistatud aastatega 1948–1975 ja põllumajanduse osa aastatega 1953–1978. Eraldi peatükk oli planeeritud ka välisvisiitidele ning meeldejäänud kohtumistele tuntud isikutega. Mälestuste põhiosa viimane peatükk andnuks ülevaate Käbini tegevusest aastatel 1978–1983, mil ta oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Selle peatüki on ta plaanis pealkirjastanud „Uuesti nõukogude tööl”. Mälestusteraamatu kokkuvõttes oli autoril eelnimetatud plaani alusel kavas mõtiskleda ka tehtud vigade ning saavutuste üle.
Ülaltoodust koorub välja mitu olulist tõsiasja. Käbin jõudis enam-vähem läbimõeldult kirja panna siiski vaid väikese osa kavandatud mälestustest, mis hõlmasid ajavahemikku lapsepõlvest kuni sõja lõpuni 1945. aastal. Oluline on seegi, et see põhiosa käesolevas raamatus avaldatud meenutustest on kirja pandud enne 1985. aastat ehk siis ajal, mil NSV Liidu poliitilisi olusid silmas pidades oldi n-ö seisakuaja haripunktis, mistõttu seda tollase ajastu pitserit on ka peaaegu igal lehel tunda. Siinkohal tasubki meeles pidada, et Käbini mälestusteraamat pidi vastama kõigile selleaegsetele parteiajaloolise kirjanduse nõuetele, mis nägid muu hulgas ette üsna sisutuid taustakirjeldusi partei üldistest edusammudest ja muudest saavutustest, mis olid võetud ajakirjandusest. Käbini enda ettevaatlik väljenduslaad ei aidanud kindlasti kaasa teksti kroonulikkuse vähendamisele. Aare Laanemäe sõnul tunnistanud Käbin talle, et ta mäletavat küll kõike seda, mis oli enne keskkomitee esimeseks sekretäriks saamist, kuid seejärel minevat kõik segi.
Oma kõige olulisema eluperioodi – 28 aastat Eesti NSV parteijuhina ja hiljem veel viis aastat ülemnõukogu presiidiumi esimehena – mälestuste kirjapanekuni ta aga ei jõudnudki. Sellest ajast on olemas vaid katkendlikud tekstid, hoolimata sellest, et aega selle perioodi kirjeldamiseks olnuks tal piisavalt. Tundub, et siin etendas olulist rolli poliitiliste olude teisenemine NSV Liidus ja veelgi enam Eesti NSV-s 1980. aastate teises pooles. Mihhail Gorbatšovi võimuletulekuga alanud uuenduskurss – perestroika – teisenes mõne loetud aastaga katastroikaks, mis päädis Idabloki kokkuvarisemise, NSV Liidu lagunemise ning Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega. Need muutused panid ka Käbini hoopis teise olukorda. Senine suhteliselt turvaline taustsüsteem oli tema jaoks kokku varisenud, välistades seega ka mälestuste lõpetamise varem plaanitud kujul. Küllap etendas siin olulist rolli ka Käbini ülim ettevaatlikkus. Mõistagi on kahju, et Käbini mälestused jäid poolikuks. Need oleksid kindlasti kaasa aidanud tema võimuloleku aega paremini mõista, sest see periood – n-ö Käbini aeg – on tegelikult tänase päevani korralikult ajalookirjanduses läbi uurimata. See on aga kogu nõukogude aja mõistmisel võtmetähtsusega ajajärguks, mistõttu on sobilik alljärgnevalt mõned kõige üldisemad poliitiliste olude arengud markeerida.5
Käbini pikaajalise võimulpüsimise tagas tema hea läbisaamine Moskvaga ning tõsiasi, et ta suutis ka kodus – Eesti NSV võimuladvikus – poliitilisi olusid üsna oskuslikult kontrolli all hoida ja – mis veelgi olulisem – neid vajaduse korral endale kasulikus suunas kujundada. Nõukogude poliitilise režiimi väline stabiilsus ei välistanud sisemist võitlust ühiskonna võimuladvikus, mis toimus nii Kremli koridorides kui ka liiduvabariikide juhtkondades ning madalamatel võimuastmetel. Liiduvabariigi tasandil etendas olulist rolli kohaliku „liidri” läbisaamine Moskvaga, mis määras paljuski ära tema võimupositsioonide tugevuse kodus.
Sõjajärgsete aastate Eesti NSV poliitilisi olusid kujundas Johannes Käbini ja Nikolai Karotamme rivaliteet, mille taga oli paljuski isiklik ebasümpaatia. See sai alguse juba 1940. aastate alguses, kui mõlemad tulid Eestisse „uut elu” üles ehitama. 1940. aasta juunis suunati Karotamm Eestisse esialgu ajalehe Kommunist toimetajaks, ent juba septembris määrati ta Karl Säre lähimaks kaastööliseks – EK(b)P teiseks sekretäriks. Käbin saabus teatavasti Eestisse ÜK(b)P Keskkomitee korraldusel 1941. aasta veebruaris. Tema tööle instrueerijaks oligi Karotamm, kes nende esimesel kohtumisel oli ametlik ja Käbinile ebasümpaatne. Käbin oodanuks oma sõnul osavõtlikumat suhtumist. Sellel kohtumisel sugenenud ebakõla jäi meeste omavaheliste suhete kujundajaks edaspidigi, kasvades sõjajärgsetel aastatel üle üsna kompromissituks vastasseisuks.
1941. aastal asus Käbin tööle EK(b)P KK ajakirjandussektori juhatajana, Nõukogude-Saksa sõja puhkedes evakueerus ta Nõukogude tagalasse, kus leidis rakendust erinevatel ametikohtadel. Tähelepanuväärne on siiski tõsiasi, et just Karotamme toel – Karotammest oli pärast Karl Säre sakslaste kätte langemist saanud EK(b)P sisuline juht – sai Käbin taas tööd KK aparaadis. 1944. aastal tegi Karotamm temast EK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja esimese asetäitja ja 1947. aastal pakkus Käbinile oma abi kohta, millest viimane loobus. Tundub, et just 1947. aasta ongi Käbini ja Karotamme omavaheliste suhete oluliseks murdepunktiks. Käbinile oli Karotamme pakkumine kindlasti alandav, kuna ta oli pigem oodanud edutamist propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja või isegi KK ideoloogiasekretäri ametikohale. Karotamm reageeris aga Käbini eitavale vastusele sellega, et määras ta vast loodud EK(b)P KK Partei Ajaloo Instituudi direktoriks, tõrjudes ta sel moel keskkomitee aparaadist eemale. Käbinile tähendas see nüüd selget poole valikut Karotamme vastasleeri kasuks.
Karotamm ei hinnanud Käbini kui parteitöötaja võimeid eriti kõrgelt. Tollase EK(b)P KK teise sekretäri Sergei Sazonovi sõnul rääkis Karotamm sageli Käbiniga jämedalt ja tigedalt. Sellist suhtumist võib välja lugeda ka Karotamme arvukatest resolutsioonidest dokumentidel, mis olid adresseeritud Käbinile. Aga üsna varsti pidi Karotamm tunnistama, et oli alahinnanud Käbini südikust enda eest seista ja toetuspinda. Juba 1948. aastal sai Käbinist eespool nimetatud Sazonovi toetusel EK(b)P KK ideoloogiasekretär ning pärast 1950. aasta märtsis toimunud EK(b)P KK VIII pleenumit Karotamme asemik parteijuhi kohal. Ei ole mingit kahtlust, et Käbin oli 1950. aasta pöörde üks aktiivsemaid ettevalmistajaid.
1950. aasta puhastuse oluliseks tagamaaks oli Eesti NSV võimuladvikus eksisteerinud rivaliteet ja võimuvõitlus. Liiduvabariigis oli küllalt rahulolematuid, kes olid võimu nimel valmis Moskvat „aitama” ja kaebusi esitama. Sarnase loogikaga, kus kasutati ära kohalikud pealekaebamised, toimisid sisemised puhastused sõjajärgsetel aastatel ka Idabloki riikides, kus Moskva kasutas oskuslikult oma huvides ära kohalikku võimuvõitlust, mis 1940. aastate teisel poolel nn kodanliku natsionalismi võitluse sildi all oli hoogustunud. Karotamme ja tema lähikondlaste püüd mõnevõrra pehmemates vormides sovetiseerimist Eestis läbi viia (tõkestada sotsiaalsete pingete kasvu ühiskonnas, säilitada rahvuslikku kaadrit, kindlustada osaliselt rahvuskultuuri edenemist jms) oli paljudele vastuvõetamatu. Eriti nn Venemaa eestlastele (liidueestlased), kes olid elanud Nõukogude Liidus ning keda kaadriabi korras saadeti 1940. aastatel Eestisse „uut ühiskonda” üles ehitama, kuna neil oli vastav kogemus. Nad kuulusid küll liiduvabariigi võimuaparaadi tippu, kuid mitte Karotamme lähikonda, kus keskset rolli etendasid pigem sõjaeelses Eesti Vabariigis vangis olnud tegelased (Arnold Veimer, Boris Kumm, Hendrik Allik jt) ja 1940. aasta juunipöördega kaasa läinud haritlaskonna esindajad (Hans Kruus, Johannes Semper, Nigol Andresen jt). Kaadriabi korras NSV Liidust Eestisse saadetud seltskonna silmis – teadupärast kuulus liidueestlaste hulka ka Käbin – polnud Karotammel ega tema lähikondlastel piisavat kogemust nõukogude võimu ülesehitamisel ega resoluutsust võitlemaks nn kodanliku natsionalismiga. Liidueestlaste arvates oli aga neil see kogemus olemas. Seetõttu püriti erinevaid meetodeid rakendades ka otsustajate ringi. Need sihid said realiseeruda vaid senise liiduvabariigi juhtkonna võimult kõrvaldamisega. Tasub siiski tähele panna, et tollase võimuvõitluse olemus ei piirdu üksnes üheülbalise nn Venemaa eestlaste ja Karotamme meeskonna vastasseisuga, vaid on hoopis mitmepalgelisem ja keerulisem ning vajab edasist uurimist. Selgepiirilisi grupeeringuid tollases Eesti NSV võimuladvikus kindlasti ei esinenud.
