ja 10 senti. Kurikas on ühe dollari võrra kallim kui pall. Kui palju pall maksab?
2. Viiel masinal kulub viis minutit viie vidina valmistamiseks. Kui palju aega kuluks sajal masinal saja vidina tegemiseks?
3. Järvel on vesiroosilehtedega kaetud ala. Selle pindala kahekordistub iga päevaga. Kogu järve katmiseks vesiroosilehtedega kuluks 48 päeva. Kui kaua aega kuluks poole järve katmiseks vesiroosilehtedega?
Igale neist küsimustest on olemas pealtnäha ilmselge, kuid paraku vale vastus, ning pealtnäha mitte nii ilmselge, kuid õige vastus. Küsimuse number 1 puhul kaldub kiire ja räpane süsteem pakkuma vastuseks kümmet senti. Kuid veidike loogilist mõtlemist ja selgub, et õige vastus on tegelikult viis senti.
1 kurikas + 1 pall = 1 dollar 10 senti
1 kurikas – 1 pall = 1 dollar
2 kurikat = 2 dollarit 10 senti
1 kurikas = 1 dollar 5 senti
Seega: 1 pall = 5 senti
Teises küsimuses ütleb kõhutunne sageli sada minutit. Ent vähese mõtlemise järel mõistame, et kui viiel masinal kulub viie vidina tootmiseks viis minutit, siis on tulemus tegelikult üks vidin ühe masina kohta viie minuti jooksul. Seega kulub sajal masinal saja vidina tegemiseks viis minutit.
Lõpuks, kolmanda küsimuse puhul on kõige levinum vale vastus poolitada 48 ja öelda, et poole järve katmiseks kulub 24 päeva. Kui aga arvestada, et vesiroosilehtedega kaetud ala kahekordistub iga päevaga ning et päev enne järve täielikku kattumist oli kaetud pool järvest, on õige vastus 47 päeva.
Aga ärge muretsege, kui te kõigile või ühele neist küsimustest valesti vastasite – te pole sugugi ainuke. Tegelikult avastas Frederick pärast 3500 inimese testimist, et kõigest 17% neist suutis vastata õigesti kõigile kolmele küsimusele. Ning 33% vastas kõigile valesti! Kõige paremini said hakkama MITi tudengid: 48% neist vastas kõigile küsimustele õigesti. Ent isegi see on alla poole maailma ühtedest parimatest tudengitest. Olen lasknud teha seda testi 600 professionaalsel investoril (fondihalduril, maakleril ja analüütikul) ning neist vaid 40% vastas kõigile kolmele küsimusele õigesti, samas kui 10% ei saanud ühtki õiget vastust.
Mida võib siit välja lugeda? Nimelt seda, et inimesed on altid langetama otsuseid X-süsteemi kasutades ega kontrolli sageli otsuseid loogilisema C-süsteemiga. Olen täheldanud, et Fredericki testile õigesti vastatud küsimuste arv on korrelatsioonis inimese üldise haavatavusega teiste arvukate käitumuslike kallutatuste suhtes, nagu näiteks kaotusekartus, konservatiivsus või läbematus. Inimesed, kes ei vasta ühelegi küsimusele õigesti, näivad kannatavat nende kallutatuste all rohkem kui need, kes kõigile kolmele küsimusele õigesti vastavad.
Juhul, kui lugeja vastas kõigile kolmele küsimusele õigesti ja kavatseb selle raamatu nüüd kõrvale panna, hoiatan siiski, et kaks väga tähtsat käitumuslikku kallutatust on kognitiivse reflektsiooni testile immuunsed. Ükskõik kui hästi test ka sooritatud saab, puutub inimene üsna tõenäoliselt ikkagi kokku mitme erilise mõtlemisvigade lõksuga – nimelt ülearuse optimismi, ülearuse enesekindluse ja kinnituskalduvusega. Neist tuleb lähemalt juttu edaspidi.
Millal pöördume abi otsides enim X-süsteemi poole? Psühholoogid5 on seda küsimust uurinud ja nimetanud järgmised tingimused, mille puhul X-süsteemi kasutamise tõenäosus suureneb:
• kui probleem on halvasti struktureeritud ja keeruline;
• kui teave on puudulik, ebaselge või muutuv;
• kui eesmärgid on halvasti sõnastatud, muutuvad või üksteisele vasturääkivad;
• kui pinge on kõrge, kas ajalise piirangu tõttu ja/või seepärast, et kaalul on väga palju;
• kui otsus tuleb langetada koostöös teistega.
Ma ei oska öelda, kuidas on lood teiega, kuid pea iga otsus, mille mina olen pidanud langetama ja millel vähegi tähtsust, on olnud seotud mõne eelnimetatud tingimusega. Päris kindlasti aga iseloomustavad need tingimused paljusid otsuseid, millega seisame silmitsi investeerimisel.
Maailma üks parimaid investoreid Warren Buffett ütles kord, et investor peab õppima kontrollima oma X-süsteemi. „Edu investeerimisel ei ole vastastikuses seoses inimese IQ-ga, juhul kui see on juba üle 100. Kui inimene on juba tavapäraselt intelligentne, siis on vaja piisavalt iseloomu, et teistele inimestele investeerimisel hädasid kaela toovaid tunge kontrollida.“
Ent enne kui järeldame, et oleme lahendanud kõik oma käitumuslikud vead, peaksime mõistma, et enesekontroll (võime talitseda oma tunge) on nagu lihas – kasutamise järel tuleb seda taas laadida. Paremaks arusaamiseks mõelge järgnevale eksperimendile6:
Teil palutakse enne eksperimenti kolm tundi mitte süüa (eksperimendi aeg on seatud niimoodi, et peate loobuma lõunasöögist). Kohale jõudes jagatakse katses osalejad kolme rühma.
Esimene rühm viiakse ruumi, kus hõljub värskelt küpsetatud šokolaadiküpsiste lõhn. Ruumis on kaks kandikut: ühel on värsked küpsised, teisel redised. Rühma liikmetele öeldakse, et nad võivad süüa nii palju rediseid, kui nad iganes soovivad, kuid mitte küpsiseid. Teine rühm on rohkem õnnega koos. Ka neid ootab ruumis kaks kandikut, mõlemal samad toidud, kuid neil lubatakse küpsiseid süüa. Kolmanda rühma ruumis toitu ei ole.
Kümne minuti pärast viiakse kõigi rühmade liikmed järgmisse ruumi, kus nad peavad sooritama testi. See on sedalaadi keeruline test, kus punktiiri järgi tuleb joonistada kujund, kuid seda pliiatsit paberilt tõstmata ja ühtegi joont teistkordselt üle joonistamata.
Kuidas kõigi kolme rühma liikmeil teie arvates läks? Need, kes olid sunnitud saama üle oma kiusatusest süüa värskelt küpsetatud küpsiseid ja pidid leppima redistega, katkestasid katse teiste rühmadega võrreldes poole kiiremini; lisaks üritasid nad poole vähem probleeme lahendada! Nende tahtejõud oli vähenenud, ja seda kõigest küpsiste söömise kiusatusega võitlemise tõttu.
Tulemused viitavad, et ainult tahtejõule lootma jäämine võib osutuda petlikuks. Ahvatlevate šokolaadiküpsiste söömisest loobumine võib viia halbade investeerimisotsuste tegemiseni. Seega ei piisa käitumuslike kallutatuste vastustamiseks ainuüksi tahtejõust.
Või nagu on öelnud Warren Buffett: „Investeerimine on lihtne, kuid mitte kerge.“ See tähendab, et iseenesest peaks olema üsna lihtne mõista, kuidas investeerimine tõhusalt toimib: inimene ostab vara selle tegelikust väärtusest odavamalt ja müüb, kui selle hind on võrdne või üle oma õiglase väärtuse. Paraku kipuvad meie kallutatud käitumuslikud otsused takistama meid tegutsemast nii, nagu peaksime. Seth Karman kirjutab:
Kui kogu riik hakkaks analüütikuteks, õpiks pähe Benjamin Grahami „Intelligentse investori“ ja käiks korrapäraselt Warren Buffetti iga-aastastel aktsionäride koosolekutel, tunneks suur osa inimestest ikkagi vastupandamatut huvi aktsiate esmapakkumiste, impulsiivsete strateegiate ja investeerimistrendide vastu. Inimesed tunneksid endiselt kiusatust tegeleda päevakauplemisega ning teha aktsiagraafikute tehnilisi analüüse. Terve armee analüütikuid reageeriks endiselt üle. Seega, isegi kõige parema koolituse saanud investorid teeksid neidsamu vigu, mida investorid alati on teinud ning ikka selsamal vääramatul põhjusel – nad ei saa sinna midagi parata.
Alternatiiv on juurutada investeerimisel paremat käitumist. Järgnevates peatükkides toon esile mõned kõige destruktiivsemad käitumuslikud
Vt Gary Klein, „Sources of Power: How People Make Decisions“, Cambridge, Massachusetts, MIT Press, 1999.
M. R. Muraven ja R. F. Baumeister, „Selfregulation and Depletion of Limited Resources: Does Selfcontrol Resemble a Muscle?“, Psychological Bulletin nr 126, 2000, lk 247–259.
