kus Yazid üles kasvas, oli võrdlemisi uus ja raskused olid seal kõigile tuttavad. Sedavõrd hapras sotsiaalses keskkonnas valitses suur risk halva mõju alla sattuda. Ema valvsa silma all ja alatasa vendadest ümbritsetuna veetis Yazid pärast kooli tunde Place de la Tartane’il palli mängides.
Kui lapsed selle vallutasid, meenutas piklik kandiline betoonplats väljavenitatud jalgpalliväljakut, mis oli igast küljest hoonetega piiratud. Yazidi kodu, kortermaja G, asus ühe värava juures. Just seal lihvis ta täiuslikkuseni oma jalgade tööd, sageli koos Noureddine’iga. Jalgpallis oli ta erakordselt andekas. Kui ta parasjagu palli ei mänginud, jagus tal aega nii õe narrimiseks, kellega ta tegelikult väga hästi läbi sai, kui ka üksikuteks koolikülastusteks. Koolis oli ta tormakas ja tuline. Tal oli vaja energiat kuskile suunata, mängida ja suhelda. Väljakul oli tal keeruline end rünnakule tormamast hoida ja samamoodi oli tal eakaaslaste seltsis end raske tagasi hoida, et mitte tiimikaaslasele appi tõtata.
Minema saadetud! Koju saadetud. Tol päeval oli Yazid pidanud varakult koju tulema, sest ta oli koolis tiimikaaslase eest välja astunud. Sedasorti impulsiivsus oli vastuolus tema isa tasakaalukusega. Rahuliku ja suuremeelse mehena oli ta endast kõik andnud, et lapsed saaksid hea hariduse ja et nendesse süstitaks õigeid põhimõtteid.
Smaïl töötas kaubanduskeskuses, kus tal tuli täita mitmesuguseid ülesandeid. Kui ta parasjagu tööl ei viibinud, aitas ta Malikal lapsi vaadata, sealhulgas muidugi pere noorimat, kellel paistis kohati olevat tõelist jalgpalluriannet.
Mängust sai tasapisi sport. Place de la Tartane’ile järgnesid päris jalgpalliväljakud. Siis sai spordist võistlus; kokku klapitatud mänguvormi asemele tuli La Castellane’i Association Sportive de Foresta klubisärk. Pärast seda tuli Saint-Henri Union Sportive’i oma ja siis juba Marseille’ põhjapoolsete eeslinnade lähedal asuva peamiselt töölisklassist elanikkonnaga Septèmes-les-Vallonsi linnakese Sports Olympiques’i klubi särk. Vaesus oli seal tavaline. Jalgpall pakkus põnevust ja odavat unustust.
Kõigis nendes klubides märgati ja imetleti nagu Place de la Tartane’ilgi nii Yazidi liikumistehnikat kui ka pallivaldamist, samuti tema entusiasmi ja võidutahet.
Cannes, 1984. Noored mängijad alustasid uue semestriga mõni päev enne kooliaasta algust. Stade Maurice Chevalier’ staadionil korraldas Association Sportive de Cannes kümnendat korda alla 13-aastaste mängijate jalgpalliturniiri. Cannes’i fänniklubi endise presidendi järgi nimetatud Claude Roux’ nimelistest võistlustest võttis osa kuus meeskonda, sealhulgas üks kohalik klubi. Pallurid, kes mängisid alla 13-aastaste seas esimest korda, olid kokku tulnud Provence’ist, Vari ja Alpi piirkonnast, Côte d’Azurist ja Rhône-Durance’ist.
Provence’i mängijad saabusid laupäeval, päev enne turniiri algust. Üks neist, Gilles Boix, tegi endale treeningu ajal viga. Järgmisel päeval jõudsid kohale tema vanemad. Kui Gilles enne Côte d’Azuriga kohtumise algust mängueelset soojendust tegi, nägi isa, et pojal on raske. Gilles krimpsutas nägu, ilmselgelt oli tal valus. Ja aina valusamaks läks. Ent poiss tahtis mängida. Isa keelas selle ära, kõigepealt tuli poeg arsti juurde viia. Jalgpalliskaut monsieur Jean Varraud pakkus, et ta võib nad viia oma autoga läheduses asuvasse Clinique des Mimosasesse, kus tal oli tuttav arst. Isa oli nõus. Gilles’il ei jäänud muud üle, kui isa pealekäimisele alistuda ja lahkuda. Teda asendas mängija särginumbriga 13 ja matš võis alata.
Jean lahkus staadionilt. Ta sõidutas isa ja poja oma vana Citroën LN-iga kliinikusse. Diagnoos oli tõsine: randmeluu murd. Kui nad Stade Chevalier’le tagasi jõudsid, oli mäng juba lõppenud. Skaut oli jäänud ilma võimalusest lootustandvaid noori mängijaid näha, ent oli leidnud sõbra, Fernand Boix, kes oli tänulik lahke ja küsimata osutatud abi eest.
Kaks aastat ja kolm kuud hiljem kogunes 30 alla 15-aastaste vanuseklassi kuuluvat mängijat jõuluvaheajal Aix-en-Provence’i kehalise kasvatuse ja spordi piirkonnakeskuse treeninglaagrisse, et valida järgmise aasta kevadisteks liigaülesteks katseteks välja 18 mängijat.
Kaks esimest päeva kulusid katsetele. Kolmandal peeti kahe kursantide meeskonna vahel mäng. Jean Varraud oli kavatsenud mängul jälgida paljulubavat Cagnes-sur-Meri ründajat Fabrice Monachinot, kuid toda ei valitud meeskonda. Jean otsustas aga oma autole siiski hääled sisse lüüa. Monsieur Boix, kes töötas Septèmes’is treenerina, läks temaga kaasa. Neil oli hea meel teineteist taas näha ja nad vaatasid mängu kõrvuti istudes.
Varraud küsis mängija kohta, kes asendas Monachinod. Fernand tundis teda hästi, sest too oli tulnud tema koduklubist. Noore mängija treener Robert Centenero oli temast rääkinud ka klubi presidendile Roger de Planole. Nad olid sellele Saint-Henris mänginud paljulubavale noorukile uut väljundit pakkunud, kus oma Place de la Tartane’il omandatud oskusi edasi arendada. Perekonna valvsa ja armastava pilgu all oli ta küll alati viimane betoonplatsilt lahkuja olnud, kuid polnud säärast osavust veel kruusa- ja muruväljakutel saavutanud.
„Tema asendaski Cannes’is minu poissi. Zidane. Kas te ei mäleta? Number 13?”
Jah, tõepoolest. Jean Varraud’le hakkas midagi meenuma. Võib-olla tema kehakuju? Igal juhul, ta ei kahetsenud kohale tulemist. Kuigi noormees mängis enda jaoks harjumatutel positsioonidel – esimese kolmandiku vasakul äärel ja kolmanda kolmandiku vabakaitsja koha peal –, oli see valges särgis poiss, kes ainult kaks kolmandikku mängust kaasa tegi, talle otsekohe meeldima hakanud. Tal olid erakordsed pallipuuted ja mängulugemise oskus. Iga tema liigutus oli väljapeetud, stiilne. Varraud tahtis tema kohta rohkem teada saada.
Zidane. Isegi Marseille’s ei olnud see nimi eriti tuntud, kui välja arvata 16. arrondissement, Castellane’i piirkond ning Saint-Henri ja Septèmes’i klubi, kus Zidane oma esimesed ametlikud kohtumised pidas. Korralike joontega tähistatud väljakutel, kohtunikega ja logoga mänguvormides. Cannes’is peetud turniirist saadik oli ta kasvanud. Ja arenenud. Ta oli 14-aastane, kuid juba tehniliselt silmapaistev. Skaudid ei paistnud tema vastu aga huvi tundvat. Neis mõnes treeninglaagris või mängus, kuhu teda oli kutsutud, polnud ta kõige paremat esitust teinud.
Roux’-nimelistel võistlustel, kus ta tuli Côte d’Azuri vastu platsile ründava poolkaitsjana, oli ta kõigis teistes mängudes tegutsenud kastist kasti mängiva keskväljamehena, mis oli päädinud väravaga Rhône-Durance’ile ja seejärel trofeega, kui nad purustasid finaalis AS Cannes’i 7 : 1.
Turniiri lõpus polnud Zidane üks neist, kes figureerisid Provençali treeneri meeskonna nimekirja eesotsas. Treeneri nägemuses oli kümme üheteistkümnest eelistatud algkoosseisu kohast täidetud, ent selle viimase, selle number 8 kohta mängiva kastist kasti keskväljamehe puhul oli tal veel kõhklusi. Zidane’iga konkureeris sellele kohale üks teine Septèmes’i mängija, Gilles Manno, keda treener kippus pisut eelistama. Pärast turniiri hinnati Zidane’i „pisut pettumust valmistavaks, eriti tema omadusi arvestades. Ta mängis natuke loiult. Oma ressursside, tehniliste oskuste ja mängulugemise juures peaks ta kindlasti enamaks suuteline olema”.
Sellest hoolimata oli Saint-Henri alla 9-aastaste võistkonna treener Robert Signoret tema „ressursse” tähele pannud. 1998. aasta juulis meenutas Robert Centenero, kes oli Yazidi Septèmes’i SO-sse toonud, intervjuus ajakirjale Le SeptéMois, et „tegemist oli olnud jõulisema isiksusega kui enamik tema meeskonnakaaslasi”.
See hinnang langes kokku iseloomuga, mis oli sellel Place de la Tartane’i jalgpallihullul poisikesel juba välja kujunenud. See reetis üht tema teismeea loomuse varjatumat joont: pealtnäha uje poisike oli tõeline võitleja.
Enne kehalise kasvatuse ja spordi piirkonnakeskuses jõuluvaheajal aset leidnud treeninglaagrit oli Zidane saanud juba kutse 1986. aasta 17. oktoobril
