ainult mängus Vari vastu Marseille’ Huveaune staadionil, kuid vahetati Manno vastu pingile.
Piirkondlikul tasemel kaasati teda koosseisu kaootiliselt, kuid kõrgeimal astmel, Ligue de Méditerranées ei teinud ta üldse kaasa. Kahe aasta jooksul oli teda kõrgeimaid kategooriaid koondaval tasemel kaasatud ainult korra, Les Pennes Mirabeaus toimunud treeninglaagriks.
Väljakul ei olnud tal õnnestunud silma torgata. Mänguvälisel ajal oli ta äärmiselt uje. Üks Volx’is, Alpes-de-Haute-Provence’is toimunud laagri treenereid mäletabki just seda iseloomujoont, mis kangastub talle mälupildina K-Way jakki kandvast küüru hoidvast endassesulgunud poisikesest. Ent kuskil tema sisemuses olid sellest hoolimata peidus erakordne pallikäsitsemine ja sundimatu mänguoskus, mis oli endast peaaegu kolm aastat varem kontrollharjutustel kõigile märku andnud ja mida oli võimalik olnud jälgida ka mängude ajal. Opération Guérini ajal – noorte talentide leidmiseks mõeldud treeninglaager, mis oli nime saanud Prantsusmaa koondise endise peatreeneri Henri Guérini järgi – oli toona teist aastat U11 vanuseklassi kuulunud Zinedine tehnikaharjutustes kõrgeimad hinded saanud. Laagrit juhtinud Maurice Roche oli tähele pannud poisi oskust palliga žongleerida ja tema käitumist mängu eri faasides.
Ent ometi ei paistnud see poiss, kelle andesähvatused olid küll säravad, aga juhuslikud, erilist huvi äratavat. Vähemalt mitte veel. Tema vanemad, kelle sissetulek oli tagasihoidlik, olid pidanud palju ohverdama, et teda tasulistele treeningutele saata.
Sel spordialal, mis oli aina enam suuantud kasumile ja äritegevusele, olid skaudid kiire raha lootuses kärmed igast võimalusest kinni haarama. Zidane’i polnud nad aga märganud. See üllatas Jean Varraud’d.
Oli see poisi süü? Oli selle põhjuseks tema füüsiline haprus? (Teda vaevav geneetiline haigus, üks aneemia vorme nimega talasseemia, tuli ilmseks alles viisteist aastat hiljem.) Läheb veel aega, enne kui ta lihased kasvama hakkavad. Või oli selle põhjuseks tema ebastabiilsus? Selles vanuses on see tavaline puudujääk, mida võib isegi varjatud eeliseks pidada. Alati varitses oht, et regulaarselt stabiilset mänguaega saav teismeline võis läbi põleda. Lisaks võis oma pitseri jätta pidev võistluskarussellis tiirlemine. See mõjutas spordi lõbusat poolt, imes selle kirest tühjaks – või siis vähemalt muutis seda kirge ja asendas mängurõõmu kiirelt võidu jahtimisega. Zinedine’is oli veel selgelt mängukirg olemas, tal olid ka kõik mängijale vajalikud põhiomadused. Sellest Varraud’le põhimõtteliselt piisas, et talle enne võimalikku lepingut La Boccas treenimisvõimalust pakkuda.
Monsieur Varraud tahtis Zidane’i uuesti mängimas näha, niipea kui võimalik, kuigi teistel skautidel ei olnud poisi vastu huvi. Ongi parem, mõtles Varraud üle piirkonnakeskuse treeningväljaku jalutades. Ta rääkis Septèmes’i juhtidega oma soovist mängija nädalaks ajaks Cannes’i katseajale viia, et võimaliku lepingu üle otsustada.
Klubi juhid reageerisid positiivselt ja soovitasid: „Kui te teda tahate, võtke ta kohe ära!” Nende sõnum oli selge. Ükski teine klubi polnud La Castellane’i teismelisele silma visanud, nii et Cannes’i klubi juhtidel tuli vaid vaikselt toimetada, et mitte kellegi tähelepanu äratada. Ent tegutseda tuli siiski kiiresti. Aeg kihutas omasoodu, häid õppetulemusi polnud poisil ette näidata, profijalgpalluriks saamise väljavaated olid ebamäärased … ning võttes arvesse ka tema kodulinnaosa, võisid seda peaaegu 15-aastast poissi keerulised ajad ees oodata. Ühest küljest oli ta palliplatsil harjunud agressiivsusega vastastelt, keda tema ladus pallivaldamine sageli närvi ajas; teisalt aga puutus ta kokku kõikvõimalike halbade eeskujudega, kes võisid temas puberteedi pulbitsema panna. Õnneks oli tal perekond, kellele toetuda. Armastav perekond, kus igapäevaelu ja hariduse suhtes valitsesid kindlad põhimõtted. Ema, isa, õde ja kolm venda, kes kõik pere pesamuna eest hoolitsesid. Kuid kõigist neist eeldustest ei pruugi ikkagi piisata. Monsieur Varraud oli sellise olukorraga tuttav: „Just kõvad kutid tõmbavad alati teisi ka kaasa.” Zinedine oli küll hea poiss, aga ta elas keerulises linnaosas.
Mängu järel rahulikult sõpradega juttu ajades tundus poiss muretu. Ta ei teadnud, et kaalul oli tema tulevik. Tal tuli minna. Septèmes’i U17 meeskonna treener Alain Lepeu tegi ettepaneku kohtuda kahe nädala pärast, kui jõulupaus oli läbi saanud. „Tulge meid 11. jaanuaril vaatama, me mängime Saint-Raphaëliga.”
Hiljem, koduteel oma Citroën LN-iga, millega vigastada saanuid haiglasse, lapsi staadionile ja tulevasi staare neile saatuse poolt ettemääratud tulevikku sõidutati, ütles Jean Varraud enesele, et oli leidnud väga võimeka poisi.
Suurepäraseid mängijaid tuli ette harva. Suurepäraseid skaute veel harvemini. Monsieur Varraud oli üks neist.
AS Saint-Étienne’i endise mängijana oli ta klubi põhimeeskonnaga liitunud 17-aastaselt. 1941. aastal oli ta Cannes’i kolinud, üle tee legendaarsest Stade des Hespérides’i staadionist, mille AS Cannes on kodustaadionina nüüdseks Coubertini vastu välja vahetanud. Mitu aastakümmet oli ta juhtinud Voxi kino, aga jalgpall oli tema tõeline kirg. Pärast mängijakarjääri, millesse teine maailmasõda lõi kiilu, sai temast treener ja seejärel vabatahtlik mängijate värbaja. Kuigi ta kauples unistustega, puudus sellel väärikal ja viisakal, tundlikul ja sirgeselgsel mehel ärimehe vaim. Ta ei osanud hingedega kaubitseda. AS Cannes’ile südamepõhjani pühendunud mehena soovitas ta klubile mängijaid üksnes selleks, et neid ühel hetkel põhimeeskonna liikmena näha. Tänu suhtlusoskusele, lahkusele ja otsekohesele loomusele õnnestus tal sageli leida mängijaid, kes kas geograafilistel või puht sportlikel põhjustel oleksid loogiliselt võttes kuskile mujale siirduma pidanud.
Ta eelistas skautida noorteturniiridel, mis meenutasid talle tema enda lapsepõlve Saint-Étienne’is, kus jalgpall oli olnud igapäevane ajaviide. Puhas anne, millele kogemused polnud veel pitserit vajutanud ja mis sai kogu ilus õitseda. Hea mängija tuli ikkagi üles leida, hinnata tema arenemisvõimelisust ja suutlikkust kõrgel tasemel läbi lüüa. Jean Varraud jälgis, tunnetas … Kuna ta oli ka ise mängija olnud, tundis ta jalgpalli hästi. Olles mitme suurepärase mängijaga koos platsil rüganud, oli meisterlikkus talle tuttav: Max Charbit, jugoslaavlane Yvan Beck, kes oli kõigepealt mänginud ründajana suurepärases Sète meeskonnas, siis aga Saint-Étienne’is ning kes oli kõige esimestel maailmameistrivõistlustel Uruguays kolm väravat löönud. Ent kogemused ei muuda kedagi läbinägelikumaks. Staadionidel, kus ta pallureid kullipilguga otsimas käis, vaatas ta kohtumisi mõnikord koos endiste koondisemängijatega. Mõned neist nägid suurt potentsiaali üsna tavapärastes esitustes, teised ei osanud märgata või alahindasid noori lootusrikkaid pallureid, kes hiljem läbi lõid. Kuigi Varraud ise polnud profijalgpallur olnud, oli ta piisavalt läbinägelik. Cannes’i klubi peatreener Jean Fernandez ja klubi tehniline direktor Gilles Rampillon usaldasid teda täielikult.
Jean Varraud ei värvanud täiskasvanud mängijaid, vaid lapsi, kelles oli profipalluri ainest. See konkreetne laps avaldas talle muljet, rohkem kui enamik teisi.
„Ma nägin ühte kutti. Tal oleks justkui käed jalgade asemel olnud!”
Tagasi klubi juurde jõudes rääkis monsieur Varraud klubi direktorile Gilbert Chamonalile Aixis avastatud mängijast. Kolleegide loidusest endiselt üllatununa tahtis ta noormängijat kiiresti uuesti näha, et kaaluda, kas kutsuda teda katsetele.
Ta läks Saint-Raphaëli kohtumisele. Rampillon läks temaga kaasa. See kuivetu tüüp oli filigraanne mängumees ja endine koondislane, kes oli täiskasvanute debüüdi teinud samuti 17-aastasena, FC Nantes’i juures, kus ta oli silma torganud mängulugemise oskuse ja tehnikaga – kaks tegurit, mis andsid tunnistust andekusest. Seetõttu oskas ta noort Marseille’ mängijat asjatundja pilguga vaadata. Ent Zidane ei mänginud oma tavapärasel ründava poolkaitsja positsioonil. Septèmes’i treener tuli Cannes’i vaatlejate juurde vabandama. Kuna tal nappis mängijaid, polnud tal valikut ja ta oli sunnitud poissi vabakaitsjana kasutama.
