tundi teel olnud, kuid mis puudutas tema hämmeldust, sisemist meeleheidet, valu ja seesmist tardumust – teeleasumisest saadik ei olnud midagi muutunud.
Kui Joseph oli Gabrielle’i uksele koputanud, oli naises pead tõstnud hirm. Boy ei oleks teenrit üles ajanud, ta oleks kasutanud omaenda majavõtit ja leidnud loomulikult ilma kõrvalise abita tee naise magamistuppa. Juhtunud oli midagi, mis lõi segi harjunud korra. Naisel tekkis juba kahtlus, et midagi hullu on lahti, kuid ta tõrjus selle kahtluse eemale. Boyl oli kangelase aura, mehega nagu tema ei saanud midagi halba juhtuda. Ent siis oli hea truu Joseph andnud hoobi. Ettevaatlikult, hoolivalt, osavõtlikult. Loomulikult. Gabrielle’i teener ei kaotanud hetkekski enesevalitsust, kuigi ka tema oli kahtlemata vapustatud teatest, mille tõi härra Balsan. Korraga oli kõik teisiti. Gabrielle tundis peaaegu füüsiliselt, kuidas elu kildudeks purunes.
Mõistmisele järgnes lootus, et tegemist on eksitusega. Mõneks groteskseks minutiks klammerdus naine selle mõtte külge. Niisama kiiresti sai talle selgeks, et Étienne ei sõidaks keset ööd Royallieu’st Saint-Cucufasse, et nalja teha. Ja Joseph ei siseneks mingi lolli tuju ajel sellisel tunnil tema magamistuppa. Ei, Boyd ei olnud enam. Ja ühekorraga ei olnud miski tähtsam kui naise soov kallimat näha. Võib-olla oli tal vaja mõista, et mees on tõepoolest surnud. Ilmselt tahtis ta veenduda, et too ei pidanud kannatama. Ta tahtis mehe kirstu juures surnuvalvet pidada Boy oli tema mees, ehk küll mitte ametlik abikaasa, ent siiski olulisim osa tema elust. Ei, mitte osa – Boy oli tema elu.
Ilma Boyta ei olnud millelgi enam tähtsust.
Gabrielle ei söönud midagi, ja kui Étienne teel ühes võõrastemajas peatuse tegi, jõi ta vaid vastu tahtmist kohvi, mille mees talle tõi, midagi enamat ta ei soovinud. Ta ei tulnud autostki välja. Kössitas nahkistmel nagu kivistunult. Sealjuures jäi ta niisama sõnaahtraks nagu La Milanaise’is. Sõber ei olnud seda vaikimist ära teeninud, ta teadis seda ise ka. Aga tal oli tunne, et ei suuda rääkida rohkem kui hädavajalik – nagu oleks Boy tema keele endaga kaasa viinud. Tema juurest ära. Igaveseks.
Étienne ei juhtinud autot mitte Carltoni hotelli peasissekäigu kaarjat sissesõiduteed mööda üles, vaid peatus allpool. Mootor suri välja. Silmapilguks valitses autos vaikus, väljast kandus läbi üleskeeratud aknaklaaside sisse summutatud peokära. Étienne hingas sügavalt sisse, enne kui naise poole pöördus. „Ma loodan, et me leiame Bertha. Minu teada peatub ta siin. Boy õde teab kõige paremini, mis vennaga juhtus ja kus tema surnukeha lautsil on.”
„Jah,” nõustus naine lihtsalt. Gabrielle tõstis laia mantlikrae üles ja varjas sellega oma kahvatut nägu.
Peaaegu isaliku žestiga puudutas Étienne tema käsivart. „Sul on hädasti vaja natuke magada. Kindlasti leidub veel kaks vaba tuba ja …”
Magada? Kui rumal ettepanek. Nagu peaks ta sellega leppima, et elu läheb edasi. Kuidas peaks ta saama magada, ilma et on Boyd veel korra näinud?
„Ei.” Naine raputas pead. „Ei. Palun ei. Puhka sina end välja. Sa oled hotellivoodi ära teeninud. Mina ootan sind siin.”
Vaikus.
Gabrielle nägi sõbra näost, et too võitleb endaga. Mehe lõualuud liikusid, nagu pigistaks ta hambaid kokku ja purustaks nende vahel viha, mida ta ehk naise vastu tundis. Muidugi oli mees pärast pikka sõitu väsinud. Teine unetu öö järjest kurnas ka sellist elumeest nagu Étienne Balsan. Ent naine ei päästnud teda piinast.
„Ma tulen kohe tagasi,” lubas mees lõpuks. Ta kõhkles veel hetkeks, ent astus siis autost välja.
Ta kõmpis mööda sissesõiduteed üles. Prantslase kohta oli ta tavatult pikka kasvu, isegi Boyst poole pea jagu pikem. Étienne’i pikkus oli Gabrielle’ile algul kõige suuremat muljet avaldanud. See sobis uljale ratsaväeohvitserile, polomängijale ja hobusekasvatajale. Parima võimaliku rühiga mees. Parem sõber, kui naine oleks eales osanud oodata.
Étienne’ile järele vaadates hakkas Gabrielle otsekui automaatselt käekotist portsigari otsima. See oli nagu refleks. Ta suitsetas pidevalt, oli juba siis sigareti järele haaranud, kui suitsetamine ei olnud veel daamile comme il faut. Nikotiin rahustas teda. Sigareti või elevandiluust suitsupitsi käes hoidmine andis talle erilise kindluse. Algul oli olnud lõbus teha midagi sellist, mis ei olnud kombekohane ja šokeeris moraaliapostleid. Nüüdseks olid sigaretid tema enesestmõistetavad saatjad. Ja kedagi ei ärritanud enam naised, kes kandsid ratsapükse või suitsetasid. Coco Chanel oli toonud moodi uusi tuuli.
Tulemasin oli samuti kähku leitud. Gabrielle vajutas masina nuppu, ja pimedas autos lõi hubisema sinine gaasileek.
Naise vaimusilma ees süttis korraga tuletikk. Väike kollane tuli maakoha suveõhtuses sinkjashallis hämaruses. Terrassil oli juba peaaegu pime, kuid Gabrielle võis selgelt eristada kitsast hoolitsetud poleeritud sõrmeküüntega kätt …
„Teiesugune naine ei peaks kunagi ise oma suitsu põlema panema,” väitis kähe mehehääl, millel oli kerge aktsent, mis kõlas nii, nagu oleks kõneleja korgi alla neelanud.
Naine ei teinud mehe märkusest väljagi, vaid tõmbas sõnagi lausumata esimese mahvi suitsu kopsu. Pilk suunatud võõra sõrmedele, mis nüüd raputades tiku kustutasid, nentis ta kindlal toonil: „Teil on muusiku käed.” Iga sõna järel puhus ta välja väikese suitsurõnga.
„Ma mängin natuke klaverit.” Ehkki naine seda ei näinud, teadis ta, et mees muheleb. „Aga polomäng tuleb mul palju paremini välja.”
„Kas te sellepärast oletegi siin?” Naine joonistas käega ringi, mis hõlmas kogu Royallieu lossi, talle Étienne’i puhtatõuliste hobustega ja mänguväljakut pargi serval.
Mees raputas pead. „Küllap saatus juhtis mind siia, et ma kohtuksin teiega, preili Chanel.”
„Tõesti?” Naine naeris ta välja üleoleval viisil, milles polnud midagi koketset. Tal ei olnud kavatsust selle võõra mehega flirtima hakata. „Kuna teie minu nime teate, oleks minulgi õigus teada saada, kellega mul on au.”
„Arthur Capel. Sõbrad kutsuvad mind Boyks.”
„Coco?”
Naine võpatas.
Võttis hetke, enne kui Gabrielle’i mõistus praegusesse aega tagasi pöördus. Mälestus sellest suveõhtust Royallieu’s oli teda täielikult vallanud. Ta oli Boy kohalolekut selgelt tajunud, iga sekundit nende esimesest kohtumisest. Mees oli olnud tema juures. Valulikult sai ta teadlikuks tõsiasjast, et istus Étienne’i autos ja mitte Étienne’i terrassil – ning mitte tema ja Boy ühise elu alguses, vaid selle lõpus.
Vaikides keeras ta küljeakna alla ja viskas koni tänavale.
„Ma rääkisin Berthaga,” ütles Étienne. „Ta on lohutamatult kurb …” Mees jäi vait, tegi pausi, enne kui lisas: „Loomulikult on.”
Mahe tuuleõhk kandus autosse, kuulda oli lainemühinat. Läheduses kõlas anglosaksi bariton, kes ei saanud enam päris täpselt meloodiale pihta, kuid kõõrutas suure innuga laulda „Jingle Bellsi”:
„Dashing through the snow
in a one-horse open sleigh …”
Gabrielle
