paariks tunniks pikali viskama. Vähemalt koidikuni. Bertha kutsub sind oma sviiti …”
„Kus on Boy?” nõudis naine.
Algul mees ei vastanud, siis aga purskas kõik välja. Tundus, nagu karjuks ta inimese peale, keda ei ole kohal: „Kirst on juba suletud ja laevale viidud. Täna ennelõunal toimus leinatalitus koos kõikide sõjaväeliste auavaldustega Fréjusi katedraalis. Proua Capelil oli kiire. Ta hoolitses selle eest, et Côte d’Azuri inglaste kogukond viibiks kohal, ent ükski Boy prantsuse sõpradest ei saaks temaga jumalaga jätta.” Ühel põgusal kontrolli kaotamise hetkel lõi Étienne rusikaga vastu rooli, ent kogus end siis kohe jälle. Nagu ei saaks ta ise ka aru, kuidas see võis juhtuda, pomises ta: „Mul on kahju, Coco. Me jõudsime liiga hilja.”
Diana tahtis mind takistada matustele tulemast, käis Gabrielle’il mõte läbi pea. Eluajal kuulus Boy mulle, ent surmas võtab ta mehe mult ära.
Sellele mõttele järgnes šokk. Värin käis läbi keha. Nagu tugeva vappekülma käes. Gabrielle’il oli tõepoolest külm. Samal ajal hakkas tal pea ringi käima. Tuuleklaasi taga avanev vaade sulas häguseks tumedaks massiks. Peavalu koputas vastu laupa, iiveldus vallutas keha, kohin kõrvus haaras oma võimusesse tema kuulmise. Naise sõrmed kobasid tuge otsides armatuurlauda ja haarasid tühjust. Kõik meeled näisid korraga olevat tasakaalust väljas. Ainult leevendavaid pisaraid ei tulnud.
Étienne võttis naise jääkülma käe. „See, kui sina kokku varised, ei too Boyd tagasi. Palun, Coco, lähme sisse ja magame natuke. Kui sa ei taha Bertha juurde jääda, üürin sulle toa …”
Gabrielle’i aju töötas veel. „Kas Bertha teab, kus õnnetus juhtus?” tuli tal nõrgalt üle huulte.
„Jah. Ta ütles, et see juhtus riigimaanteel nr 7, Saint-Raphaëli ja Cannes’i vahel, kusagil Fréjusi piirkonnas, Puget-sur-Argens’i nimelise küla lähistel.”
„Ma tahan sinna minna.”
„Homme,” lubas mees meeleheitlikul toonil. „Ma viin su sinna, niipea kui läheb valgeks. Palun ole nii hea ja tule seniks koos minuga hotelli.”
Naine ei tõrkunud. Mida tal olekski olnud öelda? Ta ei saanud jääda järgmisteks tundideks Étienne’i keset Cannes’i, teeserva pargitud autosse istuma. Millalgi ilmuks kindlasti välja politsei ja tekiks skandaal, sest Coco Chanel veetis öö sõidukis, selle asemel et minna hotelli. Naise tunded sundisid teda küll otsekohe minema õnnetuspaika, kuid veel üht ohtlikku öist sõitu ei saanud ta Étienne’ilt nõuda. Mees oli temaga nii hoolivalt ümber käinud, paremini kui sõber, peaaegu nagu vend. Ta oli ära teeninud, et naine ilmutaks mõistmist ja võimaldaks talle paar tundi und. Et ta ise puhata ei suuda, oli iseasi.
Gabrielle’i jalad ähvardasid üles ütelda, kuid ta tuli lõpuks autost välja. Lihased olid pikast istumisest pinges, kondid valutasid. Esimest sammu astudes pidi tema jalg vääratama, aga Étienne haaras tal käsivarrest ja toetas teda.
Portjeele seletas Étienne, et leedi Michelham ootab preilit, ja seejärel võttis sõber endale samal korrusel toa.
Gabrielle ei lausunud sõnakestki. Ei siis, kui nad läksid läbi marmorhalli lifti suunas, teiste külastajate umbusklike pilkude all, kes imestasid ehk nende tavariietuse ja kasina pagasi üle, nagu ka naise tontliku väljanägemise üle. Gabrielle ei pannud inimesi tähelegi.
Mis oli temal elavatest? Tema mõtted olid pühendatud üksnes surnule. Ta ei öelnud sõnagi, kui jooksupoiss juhatas ta Bertha sviiti. Vaikides kõndis ta Étienne’i kõrval läbi pika hotellikoridori, kontsad vajumas koheva vaiba sisse.
Erinevalt Gabrielle’ist uppus Boy õde pisaratesse. Ta suudles Gabrielle’i kuivi põski ja jättis teise naise nahale niiske jälje.
„See on kohutav,” nuuksus Bertha. „Kui me ometi oleksime kohtunud mingitel muudel asjaoludel!”
„Jah,” oli Gabrielle’i napp vastus.
„Sa pead puhkama, mu armas. Ma lasin kõrvaltoas voodi valmis panna …”
„Ei,” torkas Gabrielle. „Ma ei vaja voodit.” Ta vaatas elegantse Louis XVI stiilis mööbliga sisustatud salongis ringi, kuni pilk jäi pidama akna all lamamisdiivanil. „Kui sulle sobib, istuksin sinna.”
Ärritatult kiikas Bertha teise magamistoa ukse poole. Pisaratest märjad ripsmed värelesid. „Kuidas sa seal magada mõtled? Heida voodisse, seal on palju mugavam.”
Gabrielle raputas pead ja läks pikemalt seletamata diivani juurde. Võttis sirge seljaga istet. Tänulikuna, et Étienne oli kadunud oma tuppa. Mehe veenmiskunstile oleks tal raskem vastu panna kui Bertha abitutele rünnakutele.
Gabrielle ei võtnud mantlitki seljast, keeldus siidöösärgist ja hommikumantlist, samuti kergest tekist, mille Bertha lasi tuua. Täies riides istus ta enda valitud kohal, ja jäi aknast välja vaatama.
Siit sai ta vaadata taevasse. See oli parim võimalik koht surnuvalveks. Kui tal oli keelatud heita viimast pilku armsamale, õnnestub tal ehk vähemalt näha, kuidas Boy hing paradiisi läheb.
o
Tõusev päike valas pragulised kaljukihistused üle purpurpunase valgusega, hämaruses kerkisid merimännid hommikutaevasse nagu mustad äärispaelad helesinisel kleidil, meri vasakul pool kitsaste käänakutena tõusvat ja siis jälle allapoole looklevat maanteed säras nagu kauge plaatinast vaip.
Sohver, kelle Bertha Michelham nende käsutusse andis, juhtis autot aeglaselt mööda ohtlikku teelõiku. Ehk oli ta ka sellepärast nii keskendunud, et mõtles nagu tema reisijadki õnnetusele, mis neid siia tõi. Bertha oli Gabrielle’ile ja Étienne’ile välja pakkunud, et nad võiksid õnnetuspaika sõita tema autoga. See oli hea lahendus, kuna vabastas Étienne’i niimoodi otsimise vaevast – Bertha teenrile oli koht ju teada.
Kogu ettevaatusele vaatamata ei suutnud juht siiski ära hoida olukorda, kus auto hakkas vänderdama, kui möödus muularakendist ja samal hetkel kargas kadakapõõsastest sõiduteele jänes, kellele otsasõitmist mees püüdis vältida.
Gabrielle, kes kössitas tagaistmel, paiskus vastu Étienne’i õlga. Tahtmatult hoidis ta hinge kinni ja küsis endalt paari südamelöögi vältel, kas see on tema lõpp. Teine õnnetus Cannes’i ja Saint-Raphaëli vahelisel teelõigul lühikese aja jooksul. Suur armastus, mis leidis selles kaljulaamas oma lõpu. Ilmselt olekski see parim lahendus, kui ta Boyle järgneks.
„Kõik on korras,” ütles Étienne ja silitas õrnalt naise käsivart, enne kui lükkas ta tagasi tema kohale. Auto sõitis jälle rahulikult läbi üksildase maastiku.
Ei, mõtles Gabrielle, vaadates aknast välja, minu surm ei oleks parim lahendus. See oleks lihtsaim tee, kuid mitte see, mida Boy oleks soovinud. Naine ei teadnud, kuidas ta peaks ilma kallimata edasi elama. Mingi mooduse peab ta leidma. Ta mõtleb hiljem selle üle järele, kuidas elada ilma meheta, kes oli talle alles õige elu kinkinud. Coco Chaneli elu. Boy ei olnud üksnes tema armuke, vaid ka isa, vend, sõber.
„Preili, härra, me oleme kohal.” Sohver pidurdas, tõmbas auto teeserva, seiskas mootori. Siis astus ta autost välja, et teistele uks lahti teha.
Gabrielle’il oli tunne, nagu vaataks ta iseennast kõrvalt. Nagu jälgiks ta kolmekümnendates aastates naist, kes hoiab kinni
