elu, juba ajast, mil ma ei osanud veel aru saada, mis otstarve mu jalgadel on. Kuigi ma pole ka temaga liiga jutukas, tunneb ta mind paremini kui keegi teine väljaspool mu perekonda.
Võtan põlle eest ja panen selle tagasi tema tavalisele kohale. „Saad siin hakkama?” pöördun igaks juhuks Elleni poole.
Naine tõstab pilgu koogikestega kaetud laualt, tema valge vormipluusi rinnaesisele on kleepunud roosat glasuuri. „Ma arvan küll, kuigi sa võiksid oma emale mainida, et ta mõneks ajaks suruks oma suhtlusvajaduse tagaplaanile ja tuleks siia,” kostab Ellen heatahtlikult muiates.
Noogutan talle, lubades seda teha, lükkan ukse lahti ja astun kohvikusse. Kohvikus tulen inimeste ja suminaga paremini toime kui koolis. Mu ema seisab magusaleti taga, olles kõrvale lükanud heledate lokkidega Susani, kes siin eelmisel kuul ettekandjana tööle hakkas. Ema lobiseb innukalt ühe keskealise naisega, kes kuulab hardalt iga tema sõna. Mu ema on väga sõnaosav ja see on üks paljudest omadustest, mida ma temalt pärinud pole.
Ta märkab mind alles siis, kui seisan leti äärde sellesama täpilist kleiti kandva naise kõrval ning uurin tänast koogivalikut. Ema naeratab mulle põgusalt, kuid tema hoogne vestlus jätkub. Seetõttu küsin kaks vaarikakooki Susanilt, kes seal igavledes seisab. Neil päevadel, kui olen siin abiks, saan tasuta süüa.
Taldrik kahe koogiga käes, suundun oma tavalise laua poole, mis asub kohviku tagumises otsas, teistest veidi eraldi. Seetõttu see koht mulle ilmselt meeldibki.
Ma olen mõttes ega pane enne kui alles laua kõrval tähele, et seal juba istub keegi. Samme kuuldes tõstab istuja pilgu. Tema silmad on sama pruunid kui veel puutumata šokolaadikook laual.
3
Vahin tardunult poissi, kes istub mu lemmikkohal, kuigi ilmselgelt ta seda ise ei tea. Mu taldrikut hoidev käsi kipub veidi värisema, kuid panen seda vaevu tähele. Mõneks hetkeks unustan end teda jõllitama.
Noormees vaatab vastu ning naeratab mulle sõbralikult. „Sa võid siia istuda küll,” lubab ta lahkelt.
Võpatan, puna valgub mu põskedesse. Ma vaatan kiiresti ringi, kuid ei silma ühtki teist täiesti vaba lauda. Mul on valida, kas istuda just sellesse lauda või tõmbuda tagaruumi Elleni juurde. Teine variant tundub mulle millegipärast põgenemisena. Tänaseks olen ma ehk juba piisavalt põgenenud. Samas ma pole kindel, kas suudan võõra poisiga lauda jagada.
Vaatan uuesti ringi, kuid paistab, et niipea ei mõtle keegi lahkuda. Ohkan endamisi ning piidlen uuesti poissi, kelle juuksed on enam-vähem sama tooni kui tema silmadki, mis mind uudishimulikult jälgivad.
„O-okei,” pomisen, pigem endale nina alla kui talle, ning panen oma taldriku lauale.
Niimoodi noormehe vastas istudes teen juba teist korda sel päeval midagi, mida ma tavaliselt ei teeks. See on vist minu versioon mugavustsoonist välja astumisest.
Haaran ettevaatlikult lusika. Mul on kavatsus koogid võimalikult kiiresti ära süüa, et saaksin uuesti kööki varjuda. Võõrad tekitavad minus küll ebamugavust, kuid tegelikult pole see hullem kui olla oma klassikaaslaste keskel. Üks pole teisest parem.
„Mis su nimi on?” tuleb korraga küsimus ja ma pillan äärepealt lusika maha.
Teesklen, nagu ma ei kuuleks teda. Jutusumin on siin tegelikult päris kõva. Miks ta üldse arvab, et ma pean temaga rääkima? Mida ta teeb selle teadmisega? Mis vahet sel on, mis mu nimi on?
„Mina olen Tom,” jätkab noormees häirimatult, tegemata minu ebaviisakusest probleemi. „Tom Tomson,” täpsustab ta, hääles naer. „Mu vanemad ei viitsinud mulle nime pannes eriti pingutada.”
Võib-olla ma naeratan korraks. See pole päris kindel. Või kujutan oma suunurga hetkelist tõusmist ainult ette.
„Mmm…” suudan ainult mõmiseda ja põrnitsen oma kooke.
Mu sõnadest on alles vaid häälitsus. Ma ei suuda isegi nelja tähte kokku panna. L-e-n-a. Miks see nii raske on?
„Jah?”
Tõmban sügavalt hinge. „Mina… Lena,” kogelen lõpuks ja hetkeks riskin talle otsa vaadata.
Tema pruunid silmad sädelevad lustakalt, ta vaatab mind hoopis teisiti kui inimesed koolis. Märkan ka tema avalat naeratust, enne kui pilgu uuesti oma kookidele suunan. Teadmine, et ta mind vaatab, paneb mu nihelema ning veelgi kiiremini kugistama. Peaasi, et ma nüüd endale midagi kurku ei tõmbaks.
„Lena,” kordab noormees mu nime, pannes selle kõlama nii, nagu oleks nendes kahes silbis midagi ilusat. „Kas sa käid siin tihti?” uurib ta millegipärast.
Ma ei vasta, vaid kugistan järjest kiiremini, vaevumata korralikult mäluma. Ma ei taha teadagi, mida ta minust mõelda võiks.
„Lena!” ütleb korraga veel keegi mu nime. Ma võpatan.
Ema.
Millegipärast kahtlustan, et see olukord läheb siin veel hullemaks. Minu poolt vaadatuna.
„Ma kohe tulen,” ütlen talle vabandavalt, kui ta hoogsalt mulle… meile läheneb.
Ta ei tee minust väljagi, vaid vaatab silmanähtava uudishimuga hoopis Tomi poole, kelle ilme on umbes samasugune. „Kes su sõber on?” küsib ta elevusest pakataval häälel, kuid vaatab endiselt vaid poissi.
„Ta… Tom… ta pole…” pomisen hädiselt, tundes järjekordset värvivahetust põskedel.
„Mina olen Tom,” ei tee ka noormees enam minust välja ning naeratab mu emale – kuidagi teisiti kui mulle. See naeratus on täiskasvanulikum ning tundub, nagu ta tahaks endast head muljet jätta. Milleks?
See paneb mind salamisi silmi pööritama ning tekitab tunde, nagu oleksin viies ratas vankri all.
„Nii armas. Mina olen Lena ema,” ütleb ema rõõmsalt, mina aga mõistatan, mis asi siin täpselt armas on. Seejärel pöördub ta viimaks minu poole, silmis uhkus, ja ma tean kohe eksimatult, mis siit edasi tuleb. „Väga tore, et sa oma sõpru siia tood,” lausub ta õnnelikul häälel, mis tekitab minus kehva tunde, et pean hetke pärast tema lootuse kustutama.
Minu ja Tomi pilgud kohtuvad ning näen sädet tema silmis. See pole õel ega sarnane nende pilkudega, millistega harjunud olen. Ometi tekitab see minus ikkagi ebamugavust. Ma pole harjunud selliseid pilke saama. Tema on nähtavasti harjunud neid saatma.
„Tema… ta… Tom… me pole… sõbrad,” purustan ema illusiooni.
Tema ilme muutub üllatunuks, kuid piidlen ka Tomi reaktsiooni. Poisi näol püsib naeratus ning ta pilk ütleb, et talle teeb kogu see asi nalja.
„Oi,” toob mu ema hämmeldunult kuuldavale, ta paistab hetkeks sõnatuks muutuvat. Hetke pärast tema nägu selgineb ning aeglaselt ilmub sinna kaval naeratus. „Nii et te olete rohkem kui sõbrad,” toob ta võidukalt kuuldavale.
Tõmbun näost veelgi punasemaks ega suuda uskuda, et ta midagi sellist ütles. Heidan noormehe poole kiire ujeda pilgu ning märkan, kuidas ta mulle silma pilgutab.
Ma tahan, et nüüd ütleks tema midagi, sest mina pole selleks võimeline. Põrnitsen
