tühjad mõtted, naudingud me maha surume,ja enda isetult me maha salgame.
Need sõnad olid lihtlabased ja vähimagi võluta: mina võin seda öelda, sest ma kirjutasin need ise. Kuid sellised kiidulaulud ei peagi luulelised olema. Need peavad lauljaile lihtsalt meelde tuletama kõrget hinda, mida neil tuleb seatud teelt kõrvale kaldumise eest maksta. Ardua Hallis ei anta üksteise vääratusi andeks.
Pärast laulu algas pidulik mugimine. Ma panin tähele, et tädi Elizabeth võttis ühe muna ettenähtust rohkem ja tädi Helena võttis ühe vähem, kandes hoolt, et kõik seda märkaksid. Mis puutub tädi Vidalasse, kes salvrätikusse nohises, siis nägin, kuidas tema punetavate laugudega silmad ühelt teisele ja seejärel minule pöördusid. Mida ta plaanitseb? Kust tuul puhub?
Pärast meie väikest pidu sooritasin piki vaikset kuuvalget rada oma öise palverännaku Hildegardi raamatukokku Ardua Halli teises otsas ja möödusin oma varjudesse mattunud kujust. Astusin hoonesse, tervitasin öist raamatukoguhoidjat, läksin üldosakonda, kus meie kolm palujat maadlesid hiljuti omandatud kirjaoskusega. Ma sammusin läbi lugemissaali, kuhu sisenemiseks on vaja kõrgemalt poolt antud volitust ja kus piiblid oma lukustatud kastide pimeduses salapärasest valgusest kumendades mõtisklevad.
Siis avasin lukustatud ukse ja liikusin loogeldes läbi salatoimikuid täis vereliinide genealoogilise arhiivi. On oluline üles tähendada, kes kellega suguluses on, olgu siis ametlikult või tegelikult: teenijannade süsteemi tõttu ei pruugi abielupaari laps olla bioloogilises suguluses ei koorekihti kuuluva ema ega isegi ametliku isaga, sest mõni meeleheitel teenijanna võib tõenäoliselt püüda ükskõik mis moel rasedaks jääda. Meie asi on end kursis hoida, sest verepilastust tuleb takistada: ebardeid on juba liigagi palju. Samuti on Ardua Halli asi seda teavet kiivalt valvata: arhiiv on Ardua Halli tuksuv süda.
Viimaks jõudsin oma sisepühamusse, keelatud maailmakirjanduse osakonna sügavusse. Oma erariiulitele olen sättinud isikliku valiku keelatud raamatutest: lubamatutest teostest alustades ja madalama kirjandusega lõpetades. „Jane Eyre”, „Anna Karenina”, „D’Urberville’ide Tess”, „Kaotatud paradiis”, „Neidude ja naiste elu” – millist moraalset paanikat tekitaks igaüks neist, kui need palujate hulka lahti lastaks! Siin hoian ma ka teist laadi toimikuid, mis on kättesaadavad väga vähestele; mina pean neid Gileadi salaajalooks. Kõik, mis mädandab, pole kuld, kuid sellest võib mitterahalist tulu tõusta: teadmine, iseäranis diskrediteeriv teadmine, on võim. Ma pole esimene inimene, kes sellest aru saab või kes sellest kasu lõikab, kui võimalik: kõik maailma luureteenistused on seda alati teadnud.
Eraldatud kambrisse jõudnud, võtsin oma tärkava käsikirja selle peidupaigast, ühte meie siivutusse raamatusse, kardinal Newmani „Apologia pro vita sua’sse ehk Oma elu apoloogiasse” lõigatud nelinurksest õõnsusest. Keegi ei loe enam seda kaalukat köidet, sest katoliiklust peetakse ketserluseks, vaat et voodoo’ga sarnaseks, nii et tõenäoliselt ei heida keegi sellesse pilku. Ehkki kui keegi seda teeb, tähendab see mulle kuuli pähe ‒ enneaegset mahalaskmist, sest ma pole kaugeltki valmis lahkuma. Juhul kui ja siis kui ma valmis olen, kavatsen lahkuda suurema pauguga.
Ma valisin raamatu teadlikult, sest mida muud ma siin teen, kui kaitsen oma elu? Elu, mida olen elanud. Elu, mida – olen endale öelnud – ma pidin paratamatult elama. Kunagi, enne praeguse režiimi kehtestamist, ei mõelnudki ma oma elu kaitsmisele. Ma ei pidanud seda vajalikuks. Ma olin perekonnaasjade kohtunik, seisuses, mille olin saavutanud tänu aastakümnete pikkusele raskele tööle ja pingutavale ülesronimisele ametiredelil, ning olin seda tööd teinud nii õiglaselt, nagu suutsin. Ma olin töötanud maailma parandamise nimel, nagu ma sellest parandamisest oma elukutse tegelikes raamides aru sain. Ma olin annetanud heategevusele, hääletanud nii üleriigilistel kui ka kohalikel valimistel, kaitsesin väärikaid arvamusi. Ma oletasin, et elan vooruslikult; ma oletasin, et mu vooruslikkusele avaldatakse tagasihoidlikult heakskiitu.
Ehkki sel päeval, kui mind vahistati, sain aru, kuidas olin eksinud nii selles kui ka paljudes muudes asjades.
IV
RÕIVAKÜTT
Tunnistaja selgituste üleskirjutis 369B
7
Räägitakse, et see arm jääb mulle eluajaks, aga ma olen peaaegu paranenud; nii et jah, ma olen enda arvates küllalt tugev seda praegu tegema. Oma sõnul tahaksite, et ma teile räägiksin, kuidas mind tervesse sellesse loosse segati, niisiis teen proovi, ehkki on raske otsustada, millest alustada.
Ma alustan ajast, mis eelnes vahetult mu sünnipäevale või päevale, mida olin harjunud oma sünnipäevaks pidama. Neil ja Melanie olid mulle selle kohta valetanud: nad tegid seda mõjuvatel põhjustel ja soovisid tegelikult head, aga kui ma sellest teada sain, olin nende peale väga vihane. Vihapidamine oli siiski raske, sest selleks ajaks olid Neil ja Melanie surnud. Surnute peale saab vihane olla, aga sa ei saa nendega kunagi rääkida sellest, millega nad hakkama said; või siis saad asjaloost vaid ühepoolse pildi. Ja ma tundsin süümepiinu, nagu ka viha, sest Neil ja Melanie mõrvati ja ma uskusin, et mina olin mõrvas süüdi.
Oletatavasti pidin kuueteistkümneaastaseks saama. Ma ootasin üle kõige juhiloa saamist. Ma tundsin, et olen sünnipäevapeo pidamiseks liiga suur, ehkki Melanie ostis mulle alati koogi ja jäätist ja laulis „Daisy, Daisy, give me your answer true”3 – vana laulu, mida olin lapsena armastanud, aga mis nüüd tundus piinlik. Hiljem sain tõesti koogi – šokolaadikoogi, vanillijäätise, oma lemmikud –, kuid siis ei suutnud ma neid süüa. Siis polnud Melanied enam olemas.
Sel sünnipäeval avastasin, et ma olen petis. Või mitte petis, pigem nagu kehv võlur: võltsing, nagu võltsitud antiikese. Ma olin meelega loodud vassing. Olin sel hetkel nii noor – näib, et see oli vaid sekundi murdosa võrra varem –, kuid nüüd pole ma enam noor. Kui vähe aega kulub näo muutmiseks: nikerda seda nagu puud, kalgista see. Ei mingit päranisilmset unelust enam, millega tavatsesin aega veeta. Olen muutunud teravamaks, keskendatumaks. Olen muutunud ahtamaks.
Neil ja Melanie olid mu vanemad; nad pidasid poodi nimega Rõivakütt. See oli olemuselt kasutatud rõivaste pood: Melanie nimetas neid „kunagi armastatud rõivasteks”, sest ta ütles, et sõna „kasutatud” tähendab „ekspluateeritud”. Väljas sildil oli naeratav roosa puudel, seljas kahar seelik, peas roosa lehv, hammaste vahel poekott. Pildi all oli kursiivis ja jutumärkides juhtlause „Ei oskaks arvatagi!”. See tähendas, et kasutatud rõivad olid nii head, et sa ei oskaks arvatagi, et neid on kasutatud, aga see polnud kaugeltki tõsi, sest enamik rõivastest olid kaltsud.
Melanie ütles, et ta sai Rõivaküti vanaemalt päranduseks. Enda sõnutsi ta teadis, et silt on vanamoodne, kuid inimesed on sellega harjunud ja oleks lugupidamatu seda praegu muuta.
Meie pood asus Queen Westil, paneelmajade rivis, mis olid kunagi kõik samasugused olnud, ütles Melanie: tekstiili, nööpide ja kaunistuste, odava pesu kauplused, dollaripoed. Kuid nüüd hakkas sellest kandist kujunema eliitturg: sisse kolisid ausa kaubanduse ja mahetoodanguga kohvikud, kallid firmakauplused, kuulsad moekaubapoed. Vastuseks riputas Melanie aknale sildi: Kantav Kunst. Kuid poe sisemus oli tuubil täis igasuguseid rõivaid, mida sa iial kantavaks kunstiks ei nimetaks. Üks nurk oli justkui disainerirõivastele, ehkki midagi tõeliselt hinnalist muidugi Rõivakütti ei jõudnudki. Kõik muu oli lihtsalt suvaline riidekraam. Ja poes käis igasugust rahvast: noori, vanu, kes otsisid odavat kaupa või leide või siis lihtsalt vaatasid. Või müüsid: isegi tänavaasukad püüdsid saada mõnda dollarit T-särgi eest, mille olid garaažimüügilt soetanud.
Melanie töötas peakorrusel. Ta kandis erksavärvilisi rõivaid,
„Daisy Bell”, Harry Dacre 1892. aastal kirjutatud populaarne laul.
