kui ta toetab lauba vastu külma metallpiiret, kuuleb ta väikese maja ust avanemas. Ah nii, mõtleb ta. Siis ikka tulid öösel koju.
Järgmisel hetkel kõlab Leo hääl.
„Aga kas sa helistasid teistele? Keegi peab ju teadma, kus ta on. Brynn või Gordon? Billy? Tema teab alati täpselt, mis värk on.“
Järgnevas vaikuses, kui Leo kuulab telefonist vastust, kasutab Karen juhust ning läheb trepist üles ja uksest sisse, tagasi vaatamata. Just enne seda, kui ta ülemise korruse vannituppa kaob, kuuleb ta uuesti Leo häält.
„Ju ta unustas lihtsalt ära, küllap võtab varsti ühendust. Või tuleb hoopis homme. Mul on ausalt öeldes päris hea meel, et ma ei pea täna stuudiosse tulema. Jube pohmakas, kas sul pole või?“
„Milles asi?“ küsib Karen, kui ta veidi hiljem, pärast duši all käimist ja vannitoakapi taganurgast leitud kreemi näole kandmist, köögilaua taga istet võtab.
Justkui pisut kopitanud lõhn oleks sel kreemil, mõtleb ta.
„Luna,“ ütleb Leo. „Pidime täna veel paar viimast muudatust tegema, aga Kore ei saa teda kätte.“
„Mina sain aru, et teil on kõik? Kas te mitte seda ei tähistanud?“
„Põhimõtteliselt küll. Aga Lunale tuli eile üks mõte, mida mõtlesime veel katsetada, enne kui ta ära sõidab.“
„Nii et ta sõidab koju tagasi?“ küsib Karen, nähes vaeva, et kergendus häälest välja ei kostaks.
Leo ajab pea kuklasse ja haigutab.
„Jah, ülehomme,“ ütleb ta. „Siis ei saa ta vist enne tagasi tulla kui järgmise kuu lõpus. Aga ta pidi nüüd ennelõunal Korega rääkima ja määrama aja, mis kell me stuudios kohtume. Meil on aega veel ainult täna ja homme.“
„Ju ta magab. Küllap sama ränk pohmell kui sinul?“
„Lunal? Tema ei joo tilkagi.“
Ei, seda muidugi, mõtleb Karen ja võtab teekannu.
„No ainult igasugu mahlu ja sihukest jama,“ jätkab Leo. „Tavalist rohtu, kas sa teadsid, et seda süüakse? Või vähemalt juuakse. Pidavat jube kasulik olema.“
„Lase käia,“ ütleb Karen köögiakna poole viibates. „Võid ju kuuri juurest maltsaga pihta hakata ja siis mööda õue edasi liikuda.“ Leo turtsatab.
„Kas sa oled ikka veel pahane?“ küsib ta ja lõikab viilu leiba, mis on laual sellest ajast, kui Karen ise paari tunni eest hommikust sõi. „Tahad ka?“ lisab ta nuga küsivalt üleval hoides.
„Ei, aitäh. Või tegelikult. Lõika mulle ka üks.“
„Mis see üldsegi oli? Ma mõtlen eile.“
„Ei midagi. Ma olin lihtsalt väsinud. Ei tundnud õieti … et ma sinna sobin. Pole nagu minu rida.“
„Mis asi? Hea muusika, hea toit ja avatud baar. Ja rõõmsad inimesed, kes tähistavad, et nad tegid head tööd. See pole äkki „sinu rida“?“
Karen ei vasta.
„No igatahes ei pea ma vist täna linna sõitma,“ jätkab Leo ja haigutab uuesti. „Ilma Lunata ei saa me midagi teha. Halvimal juhul peame homme hommikul vara alustama, muidu unustagu muudatused ära, ütles Kore. Nädala lõpus tuleb uus bänd stuudiosse.“
„Kus ta elab? Hotellis või?“
„Ei, mis mõttes. Friselil üürimajas. Muidu poleks me saanud tema siinviibimist salajas hoida. Kõik, kes temaga töötavad, on salastatuslepingule alla kirjutanud. Ka sina oled lubanud suu pidada, eks?“
Leo vaatab talle nõudlikult otsa.
„Jah, ma pole seda ühelegi hingele öelnud. Aga kas keegi sinna kohale sõitis? Sinna Friseli majja, ma mõtlen. Ta võib ju seal olla, olgugi, et ta ei vasta. Juhtus mingi õnnetus või võttis üledoosi … Kuigi õigus jah, tema on ju puhas nagu lumi.“
Leo raputab ärritatult pead. Siis tekib talle näkku ärevuse varjund.
„Kore läheb õhtu poole sinna, kui ta seni ühendust ei võta. Mis asja? Arvad, et me peaksime muretsema?“
„Mina ei arva midagi. Üldse mitte midagi.“
Aga ei tea, miks Kore just sulle helistas, et kuulda, kuhu Luna kadus, mõtleb ta.
Samal hetkel avaneb välisuks ning Karenit valdab kergenduse ja ärrituse segu, kui ta kuuleb Sigridi häält.
„Halloo? Kas keegi on kodus?“
Leo heidab Karenile hoiatava pilgu.
„Võta nüüd rahulikult,“ ütleb ta. „Ta on üheksateist täis.“
Siis kummardub ta ette ja kissitab silmi.
„Mis jama sul üldsegi näos on?“
3
„Ei, mina sõidan,“ ütleb ta ja napsab Leo käest autovõtmed. „Sul on ikka veel pohmakas.“
Ja seejärel sekund vabalangemist, kui talle meenub too kord varsti üksteist aastat tagasi, kui ta lausus just needsamad sõnad. Langeb, kobab. Kuuleb kaugelt läbi müha Leo solvunud proteste, samal ajal kui ta ise juhiukse avab.
Siis kerkib ta taas pinnale.
„Hea küll,“ ütleb ta kiiresti ja astub kõrvale. „Aga sa ei tohi kiirust ületada, täna ma küll ühegi kolleegiga suhelda ei tahaks.“
„Kas sa tõesti arvad, et liikluspolitsei võib väljas olla? Pühapäeval sellisel kellaajal?“
Küllap on Leol õigus, liiklusüksusel on kaks ööd järjest kõvasti tegemist olnud ja nüüd on nad igati teenitult vabad. Nende puhumistega, mida pühapäeviti korraldatakse, on ilmselt juba enne lõunat ühel pool. Praegu on kell pool seitse õhtul.
Otsus Kore soovi täita põhines nii ärritusel kui ka süümepiinadel. Headest kavatsustest hoolimata ei suutnud Karen jätta kaagutamata Sigridi kallal, et too võiks vähemasti sõnumi saata, kui ööseks koju ei tule. Kas ta siis ei arva, et nad hakkavad muretsema?
„Mind jäta mängust välja,“ oli jõudnud temani signaal Leo seljalt. Leo oli püsti tõusnud, kui Sigrid köögiuksest sisse tuli, ja läinud kraanikausi juurde, et teevett lisada. „Ma magasin ühe sõbra juures.“
„Klara juures või?“
„Ei, ühe kuti juures, kui sa just pead teadma.“
„Mis kuti?“
„Ühe… üks tüüp klubist, noh. Omaniku sõber.“
„„Tüüp“? Kas sellel tüübil on nimi ka või?“
„Jah, Keris, miks sa küsid? Keris Gudmundson.“
