Ma arvasin, et teil saab ainult …“
„Ei, P27-s Parkvejl. Ta on seal mitu aastat olnud.“
Karenil jäi korraks suu lukku. P27 polnud sugugi mingi mõttetu urgas. Vastupidi, spekuleeriti lausa, et see üleshaibitud restoran võib saada kogu riigis esimeseks, kes Michelini tärni koju toob. Ja too Keris, kellega Sigrid öö veetis, oli niisiis seal mitu aastat kokana töötanud.
Mitu aastat …
Ära topi oma nina sellesse, ütles ta vaikselt iseendale. Lõpeta ära, sa pole ta ema. Hoia suu kinni.
Muidugi läks vastupidi.
„Kokana,“ oli ta öelnud. „Jah, see on hea töö küll. Kui vana ta on üldse?“ oli ta näilise kergusega lisanud.
„Miks sa küsid? Kakskümmend seitse vist.“
Ja täpselt siis, kui Karen hingas sügavalt sisse, et midagi sobimatu vanusevahe kohta öelda, naaldus Sigrid rahulikult toolikorjule. Lasi pilgul kõnekalt Kareni ja Leo vahet liikuda. „Kaheksa aastat,“ ütles ta kõvera muigega. „Jah, jube vahe tõesti, eks?“
Just siis helistas Kore.
Alateadlikult oleks Karen tahtnud kohe ei öelda. Tal ei olnud vähimatki tahtmist sõita tervet pikka teed Dunkerisse ja edasi praamiga Friselile, et kutsumata luksusvillasse tungida. Teda üldse ei huvitanud, kas Luna on endast märku andnud või ei, või et mis salvestamisest edasi saab. Kuid pärast kaotust Sigridile soovis Karen Eiken Hornby näidata, et ta pole võimatu tüüp.
Sugugi mitte.
Lisaks oli temas tärganud uudishimu.
„Ma olen praegu teel sinna,“ oli Kore öelnud, „aga oleks palju parem tunne, kui sina ja Leo samuti kaasa tuleksite.“
„Kui te nii väga mures olete, siis ei saa ma küll aru, miks te juba varem sinna ei sõitnud.“
„Mulle ei meeldi teiste majadesse sisse minna. Ja mida kuradit me siis peale hakkame, kui temaga midagi juhtunud on? Kui ta on vigastatud või …“
„No mis sa ise arvad? Näiteks võiks kiirabi helistada. Aga okei, ma võin ju kaasa tulla, kui sa nii väga tahad. Me jõuaks sinna nii …“ – ta vaatas kella – „… tunni pärast.“
Leo sõidab hästi ja hoiab närviajavalt täpselt piirkiirust, nendib Karen, heites järjekordse pilgu spidomeetrile.
Ta vajutab klaasi paar sentimeetrit alla ning laseb tuuleõhul laupa ja põski jahutada. Heidab pilgu üle maastiku ja tunneb, kuidas õlad alla vajuvad. Silmitseb veel ettevaatlikult rohetavaid nõlvu, lambaid, kes rahulikult küngastel liiguvad, tallekesi, kes paistavad iga päevaga uttedest üha kaugemale liikuvat. Neil on elada veel terve suvi ja jupike sügist, siis on nendega ühel pool, mõtleb ta nukrusesööstu tundes. Ta keerab pead, et näha teisel pool merd vilksatamas, aga Leo on ees.
Oleksin pidanud ise juhtima, mõtleb ta ja pöörab tähelepanu teele.
„Millele sa mõtled?“ küsib mees. „Kas jälle Sigridile?“
„Ei, lihtsalt elu kaduvusele,“ pomiseb ta, pilk käekellal. „Praam läheb kolmeteist minuti pärast. Muidu peame veel pool tundi ootama …“
„Minu meelest sa nagu ütlesid, et ma peaks …“
Leo vakatab. Ja vajutab gaasi põhja.
Kore istub sissesõidutee ääres autos. Kui Leo jõuab Kareni rohelise Ford Rangeriga tema selja taha, avab ta ukse ja astub välja. Ta näib väsinud, mõtleb Karen ja märkab, et mehe mustad juuksed on seekord millegipärast kahvatult laubalt ontlikult tahapoole kammitud. Ei silmapliiatsit, ei patse, ei mingit salli ümber pea, ei mingeid kõrvarõngaid. Ainult tätoveeringud kõhnadel õlavartel ja ninarõngas on alles.
Kore viskab suitsu maha ja embab teda. „Kuradi tore teist.“
„Asume siis parem kohe asja juurde,“ ütleb Karen ja vaatab maja poole. „Kas sul võtmed on?“
„On küll, jah. Brynn sai teise komplekti, et saaks maja enne Luna sissekolimist korda seada.“
„Ja kes selle omanik on? Keegi Brynni sõber, kui ma Leost õigesti aru sain?“
Kore noogutab. „Ta nimi on Ole Henriksen. Elab suurema osa aastast Palm Springsis ja tuleb ainult suveks koju. Muidu on maja tühi, nii et ta pakkus heameelega oma abi.“
„Jah, ma sain aru, et Luna ei saa hotellis elada,“ ütleb Karen. „Meie väike primadonna on siin vist inkognito.“ Kore ei paista irooniat märkavat.
„Jah, õudne tegemine on olnud,“ ütleb ta, „aga see õnnestus meil tõepoolest. Vähemalt senimaani.“
„Nii et meedia ei tea ta siinviibimisest?“
Kore vaatab talle üllatunult otsa.
„Mis sa ise arvad? Sa oleksid seda märganud. On sul üldse aimu, kui suur Luna tegelikult on?“
Karen kehitab õlgu. Jah, on ikka. Muidugi on.
Luna on arvatavasti kõige kuulsam inimene, kellega mul on elu jooksul olnud kaheldava väärtusega au peaaegu kätt suruda, mõtleb ta ja vaatab, kuidas Kore tõstab võtmekaardi välisseinale kaardilugeja vastu, sisestab koodi ja lükkab seejärel ukse lahti. Siis uurib ta kortsus lipikut, mille ta teksataskust välja on õngitsenud, läheb ühe juhtpaneeli juurde esikuseinal ja sisestab ruttu kümnekohalise häirekoodi.
Karen näeb, et käsi väriseb pisut, ja taipab alles nüüd, kui mures sõber tegelikult on. Salvestise pärast, mis ei saa õigel ajal valmis? Või päriselt ka Luna pärast? Nad on lapsest saadik tuttavad olnud ja seetõttu valiski see maailmakuulus staar salvestusstuudioks KGB Productioni. Otsustas tulla koju Doggerlandi, et ette valmistada tagasitulekut pärast ligi kümmet aastat rambivalgusest eemal.
Muidugi Kore muretseb, mõtleb Karen süümepiinadega.
„Hei!“ hüüab ta. „Kas keegi on kodus?“
Ta avab paremale jääva ukse ja vahib külaliste tualetti, mis tundub avaram kui tema enda magamistuba. Korralikult virnas käterätid, tühi prügikast. Kuiv kraanikauss, teeb ta pärast järelekatsumist kindlaks.
„Jaguneme, aga ärge näppige midagi,“ ütleb ta.
„Äkki vaataks kõigepealt siin all?“ ütleb Leo ja jääb esikusse seisma, samal ajal kui Karen on hakanud juba ülakorrusele viiva trepi poole liikuma.
„Vaadake teie alt, ma vaatan magamistubadest. Ma oletan, et need on üleval.“
Poolel teel laiast trepist üles ta peatub ja heidab pilgu alumise korruse avatud seltskondlike ruumide poole. Kallutab pea kuklasse ja tajub ruumi peadpööritavat kõrgust.
Trepi sepistatud metallpiire kaardub üleval mademel ja moodustab ülemisele korrusele lainelise serva. Ikea mööblit siin tõesti pole, mõtleb Karen ning silmitseb diivaneid ja tugitoole, mis paistavad pärinevat pigem Taani disainifirmadelt kui lapikutest Rootsi pappkastidest.
Kõrge
