Valgust immitses põrandast või pisikestest leedvalgustitest. Kunstniku lemmikhirmutis oli raudselt see, kui paned pimedas toas taskulambi suu alla ja irvitad laialt, nii et ka kõige süütum lapsenägu näeb välja nagu vampiir.
Koridor oli täis museaale, mis ei vedelenud niisama pilla-palla laiali, vaid neid hoiti seina sisse ehitatud vitriinides, mille sees põlesid väikesed lambid. Selliseid vitriine oli selle koridori peal maa ja ilm.
Tõus polnud järsk, aga ta oli pikk. Üleval ootas külastajat rõdu moodi platvorm, kust sai vaadata alla esimese korruse saalidesse, aga Reilika loobus vaadete imetlemisest. Tal oli teine siht silme ees. Tüdruk võttis suuna uude tunnelisse, mis viis seekord kaarega alla.
Põhjarahvaste saal tundus inimtühi. Vähemalt ei olnud kuulda inimeste kõnekõma. Tasasem jutuajamine poleks ka üle saali kostnud, sest selle helimaastik oli lausa lärmakas. Ühes saalinurgas urises mingi metsloom, teises nurgas oli saamide koda, mille sees praksus lõke. Kuskil vingus tundratuul. Reilika põikas osavalt mööda pisikesest ekraanist, mis hakanuks liiga lähedale sattudes ise muinasjuttu ette kandma. Saami muinasjutu lugeja hääl oli ilus ja reibas. Samas oli üpriski õudne, kui noore saami tüdruku hääl kõlab saalis, kus pole mitte kedagi teda kuulamas.
Põhjarahvaste saal oli näituse pimedaim ruum, kõige nõiduslikum ja salapärasem ka. Siin tundis tüdruk esimest korda, et ka eestlased on olnud ammustel aegadel indiaanlaste moodi. See kujutlus tundus talle nii naljakas, et ta polnud sellest isegi Marile rääkinud, kes oli ometi ta parim sõbranna. Mari oli mitu korda lubanud Reilikaga muuseumisse tulla, aga alati alt ära hüpanud, tuues ettekäändeks kas jalkatrenni või miski muu.
Tüdruk jäi seisma peakatteid tutvustava vitriini ees ja asus tööle. Tal oli pooleli pilt mütsikesest, mida kaunistasid ümber otsmiku looklevad valged ja punased lilled. Kui noor kunstnik joonistas saalis esimesi kordi, oli tal kogu aeg tunne, et keegi jälgib teda, mis polnudki iseenesest vale, sest kõik saalid olid täis valvekaameraid, kuigi neid polnud silmaga märgata.
Tindipliiats tantsis hääletult joonistusplokil. Mütsi joonistamine kujunes küllaltki aeganõudvaks tegevuseks, sest tikandid olid ülipeened. Mütsi ei saanud kahjuks lähemalt uurida, sest klaassein jäi vahele. Ligi sajandivanune saami lapse müts oli ikkagi haruldus, mis vääris kaitsmist, et see oleks sama eredavärviline ja kaunis ka järgmise saja aasta pärast.
Kui mütsipilt sai valmis, vaatas Reilika mobiililt, kas isa polnud ikka veel teda otsinud. Ta uitas veel näitusel ja läks tagasi tunnelisse, mille kaudu pääses Põhjarahvaste saali. Seekord oli tal aega vitriine uurida. Korraga peatus ta ühe vitriini juures, sest miski köitis ta tähelepanu. Reilika vaatas nuga, mida isa kutsus Vanemuise väitseks.
„Aga see pole ju see …“ mõtles tüdruk.
Mobiil helises ja Reilika võpatas. Helistas isa, kes teatas, et tema tööpäev on tänaseks läbi. Tütar lubas kohe üles tulla, aga jäi veel uurima vitriini sisu ja silti, mille peal oli kirjas:
Dekoratiivnuga Karjalast
Kuld, süsinikteras, karjala kask, jaspis
(Äänisjärv, 1984)
Vanemuise väits nägi kena välja, aga Reilika polnud ühe asjaga rahul. Käepidet kaunistas avatud suuga mütoloogiline madu, mille silm säras tuhmimalt kui varem. Kivi ei läikinud õigesti. Silmaks peaks olema poolvääriskivi nimega jaspis, nagu silt kõrval ütles, aga see polnud nii. Tüdruk oli kindel, et mao silm oli lihtsalt punakaspruuniks värvitud. Samamoodi oli talitatud tera peale uuristatud rebase silmaga, mis pidanuks ka olema jaspisest.
Miks oli Vanemuise väitse asemel vitriinis koopia?
2. Vargus tuleb päevavalgele
Eesti Rahva Muuseumi rattahoidla asus maja ees kase all. Reilika seisis oma isaga rataste juures ja rääkis, mida ta oli joonistanud ja näinud „Uurali kajas“.
Isa oli just oma portfelli kummipaelaga pakiraamile kinnitanud ja heitis pilgu muuseumi poole, ise lõuga mudides, millel kasvas paar päeva ajamata habe. Nad olid valmis koos koju sõitma, kuid see, mida Reilika oli rääkinud, tundus veider.
„See Karjala pussnuga?“ küsis isa üle.
„Too jah,“ kinnitas Reilika.
Isa suule kerkis kerge muie. Huvitav, millal tema tütar on hakanud lõunaeestlase moodi „toda“ ütlema? Ta ei öelnud siiski midagi ja jätkas tolletamise vaimus. „Too väits on üks väga väärtuslik ese. Sa arvad, et see on koopia?“
„Jess. Daa. Jah.“
Isa mõtles hetke tütre sõnade üle. Tema sisetunne ütles, et miski on valesti. „Mis sa arvad, kui me käiksime ikkagi „Uurali kajas“ ära ja lähme siis koju? Sobib?“
Reilikal polnud selle vastu midagi. Isa võttis oma portfelli ja nad seadsid sammud tagasi isa töökohta, kus ta oli ametis olnud alles mõne aasta, sellest asjast peale, kui uus muuseumihoone Raadi linnaossa endise lennujaama ühe maandumisraja otsa valmis sai.
„Uurali kajas“ tervitas neid käo nukker kukkumine. Isa ja tütar kõndisid otsejoones väitse vitriini juurde, vabandades külaliste ees, kes kulgesid rahulikumas tempos ühest saalist teise.
Reilika isa surus oma nina vastu vitriini klaasi ja mõmises õnnetu häälega, umbes nagu koer, kellele ei anta laua ääres süüa. Lõpuks läks isa üle inimkeelele. „Sul on õigus, Rellu. Siin ripub mingi väga hästi järele tehtud värgeldis.“
Seejärel pani ta portfelli maha ja otsis selle sügavusest mobiili. „Kuulame, mida Uku ütleb. Palun võta vastu … Tere, Uku! Kuule, ma olen „Uurali kajas“. – Kas sa oskad selgitada, miks Vanemuise väitse asemel on mingi julla? – Jah – noh, tule vaata, noh? – Tule jah … – No vot! – Vot-vot!“
Hämaras tunnelis oli kõhe oodata. Reilika pildistas mobiiliga väitse koopiat ja asus seda oma märkmikusse joonistama. Isa kõndis edasi ja kiikas teistesse vitriinidesse ning pomises, et teiste esemetega näib kõik korras olevat, vähemalt esmapilgul.
Peagi kostis eemalt: „Vabandust! Excusez-moi!“
Tunnelist tuhises välja tuttav mehekuju. See oli Uku, kes kihutas oma tõukerattal vitriini juurde, hüppas sõidu pealt kahe jalaga maha ja küsis: „Noh, mis siin lahti on?“
Reilika isa viipas käega noa vitriini poole ja sõnas: „Vaata ise!“
Uku suu vajus lahti ja suunurgad pöördusid alla nagu sulaval lumememmel. Ta sõrmed mudisid närviliselt sinimustvalge vapiga sõrmust ja käed värisesid kergelt. Sõrmus oli märk selle kohta, et Uku oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Reilika isa kandis samasugust ja omavahel kutsusid nad teineteist kaasvõitlejaks. Reilika ei teadnud päris täpselt selle sõna tähendust, aga see oli kuidagi seotud eestluse alalhoidmisega. Uku muutus järjest närvilisemaks, kui ta sai aru, et asi on väga kahtlane.
„Sa ei tea sellest midagi?“ küsis isa vaikselt.
„Ei …“ raputas Uku pead ning vaatas nõutult vitriini poole, „… sa jeevel küll!“
