„Kuidas sa selle peale tulid?“
Reilika mõtles veidi ja vastas: „Jaspiseid pole. Silmades …“
„Õige!“ ütles Uku tunnustavalt. „Ehtsal väitsel on silmades jaspised. Seda kivi vedeleb Lapimaal nii et vähe pole. Väitse koopia kaunistamiseks on kasutatud mingit väga head pruuni värvitooni, aga see on ikkagi värv mis värv. Aga millest see koopia on tehtud … seda küll ei oska öelda.“
„Eks me näe,“ ütles Reilika isa. „Seda saame teada siis, kui teeme vitriini lahti. Uku, kas sa arvad sama mis mina, et oleme langenud varguse ohvriks?“
Uku naeratas virilalt nagu inkaõps, kui hääldasid tunnis sõnu ameerikapäraselt. Ta hääl oli väga murelik, kui ta ütles, et tema arusaamise järgi saabki tegu olla ainult vargusega. Seda polnud muuseumis ammu juhtunud. Uku teadis kõnelda, et viimati käisid pikanäpumehed ERMis siis, kui muuseum asus eelmises kohas Veski tänaval. Siis oli minema viidud ainult paar õllekappa ja selles oli süüdi üks tudengite punt, kes tõi need ise järgmisel päeval tagasi. Aga Vanemuise väits oli midagi muud. See oli üks „Uurali kaja“ uhkemaid eksponaate.
Lõpetuseks küsis Uku vaikselt: „Hardi, ega sa ei tea, kas Auli on veel majas?“
„Ma arvan, et ta läks juba ära. Kas sa tahad, et ma helistan talle?“
Uku kehitas õlgu ja vastas vaikse häälega: „Sa võid helistada.“
Hardi ehk Reilika isa hakkas numbrit valima, aga siis tõstis Uku kaks kätt püsti ja lausus kaeblikult: „Ma helistan ise. Mina vastutan ju selle näituse eest … Aga mida ma talle ütlen?“
„Ma ei tea,“ lausus Reilika isa. „Ütle, nagu on.“
„Äkki keegi tegi rumalat nalja?“ sekkus Reilika vestlusse.
„Uurime välja, aga, Rellu, ma arvan, et sa pead koju minema.“
Reilika ei öelnud seepeale sõnagi. Isa sai aru, et vaikimine ei tähenda nõusolekut.
„Kui siin on tegu vargusega …“ alustas isa.
Uku vaatas teda kaastundliku pilguga ja lisas: „Sa aitasid meid juba väga palju.“
„Olgu, ma lähen,“ sõnas tüdruk kuulekalt.
„Näeme õhtul! Ütle emale, et mul võib kaua minna.“
Reilika ei öelnud ikka midagi, vaid kõndis eemale, nagu paluti. Isa vaatas oma tütrele järele ja tundis rinnas kahetsuspistet. Ta teadis, et noavargus on selline müsteerium, mille lahendamine meeldiks tütrele ja tema salaklubile. Siiski arvas ta, et kui tegu on päris vargusega, tuleb uurimine jätta politsei hooleks.
Reilika viskas oma koolikoti kaarega selga ja kõndis välisukse poole, kuid keeras kassa juurest hoopis raamatukokku. Ta tundis end nii närvilisena, et ei saanud ega tohtinudki jalgrattaga sõita. Appi, ma olen liiga noor ärevushäirete jaoks, mõtles tüdruk.
Raamatukogus viibis ainult viis inimest. Üks neist oli kõhn noormees, kes joonistas midagi. Reilikat nähes kergitas ta pastakat ja ütles malbelt: „Tere!“
Reilika vastas pooltuttava poisi tervitusele. Porgandipunaste juustega ja lumivalge näoga poiss istus tihti raamatukogus. Ta oli tõsine mangafänn, sellest andsid teada Jaapani viguritega seljakott ja draakonipildiga T-särk. Isegi harali soeng ja pisikesed vuntsid tundusid kuidagi jaapanipärased. Juuksesalgud olid väga ebaühtlase pikkusega ja katsid veidi kentsakalt ühe silma. Poiss lõhnas nagu kommipood. Reilika ei saanud aru, kas lõhn tuleb parfüümist või Hubba Bubba närimiskummist.
Tüdruk võttis istet ühe vanaaegse laua juures akna ääres ja jätkas mobiiliga tehtud foto järgi Vanemuise väitse joonistamist. Töö käigus unustas ta kõik muu. Kui mõni aeg hiljem kostis väljast politseisireen, pööras Reilika pilgu aknast välja ja ohkas sügavalt. Kahju, et ta „Uurali kajast“ minema saadeti.
Vilkuritega masina u-aa-u-aa kostis järjest valjemini. Reilika märkas, et ka mangapoiss saali teises otsas oli akna juurde jalutanud ning jälgis tähelepanelikult politsei saabumist. Aknast oli näha Roosi tänava poolt lähenevat politseibussi. Kostis viimane viu-vou ja tekkis vaikus. Auto oli maja ees peatunud.
Poiss vaatas Reilika poole ja küsis: „Kas sa tead, mis toimub?“
Tüdruk kaalus, kas ta peaks oma avastusest võõrale poisile rääkima. Ta otsustas, et vahet pole, sest homme kirjutavad lehed sellest nagunii.
„Tean küll,“ vastas Reilika noogutades, „„Uurali kajas“ on üks ese ära kadunud. Varastatud, ma arvan.“
„Miks sa seda arvad?“ imestas poiss.
„Siin majas näeb ja kuuleb kõike,“ vastas Reilika ebamääraselt. Poiss käitus küll normaalselt, aga ühtäkki Reilika kahetses, et oli oma suu lahti teinud. Mingeid pikki vestlusi ei soovinud ta võõraga maha pidada.
Poisi pilk peatus hetkeks Reilika joonistusel. Seejärel jalutas ta sõnagi lausumata oma laua taha, nagu midagi poleks juhtunud. Järele jäi ainult puuviljanätsu lõhn.
Reilika pakkis oma asjad kokku ja kibeles majast välja. Ta tõusis üles ja hakkas raamatukogu ukse poole astuma, kuid poiss peatas ta küsimusega: „Vabandust, kas kõik on hästi?“
„Kõik on okei,“ vastas Reilika ja vaatas ka poisi joonistust, mis kujutas mingit maski.
„See on päris hea,“ ütles Reilika tunnustavalt.
„Ma olen cosplayer,“ teatas poiss ja lisas hetke pärast: „See on üks maski visand.“
„Kena,“ kiitis Reilika.
Poiss osutas käega Reilika joonistusplokile: „Sa joonistasid ka ilusa noa.“
„Aitäh!“ tänas Reilika. „Mulle meeldib vahel kritseldada.“
„See on ikka kohe väga ilus noapilt. Vabandust, aga kas see pilt on seotud selle vargusega?“
Reilika vaatas üllatunult poissi, kes ristas käed rinnale. Tüübi silmad olid nagu unepunased. Kas öösiti joonistamisest? Pisikesed vuntsid, harali soeng ja väga hele nahk rõhutasid tema räsitud kunstniku välimust.
„Jah,“ alustas Reilika, varjamata oma üllatust. „See on küll see ese, mis varastati. Kuidas sa ära arvasid?“
„Lucky guess,“ vastas mangapoiss inglise keeles ning jätkas kohe emakeeles: „Mida sa sellest vargusest tead?“
„Ei midagi,“ poetas Reilika ja jäi korraga kurvaks. Just praegu arutavad isa, Uku ja politseinikud vitriini juures vargust ja teda ei lubata sinna juurde, kuigi tema oli see, kes varguse avastas. Seiklus libises sõrmede vahelt ära. Mis võiks olla hullem noordetektiivile? Sellest ei tahtnud ta muidugi selle suure poisiga rääkida, kelle nimegi ta ei teadnud.
Poiss alustas uuesti vestlust: „Ma vist tean, kes sa oled. Oota, ma mõtlen veidi. Sinu isa on Hardi.“
Reilika noogutas ja äkitselt hakkas malbe
