pöördus üllatunult Hannah poole. “Ma ei teadnudki, et seda tegi Fannie Farmer! Ta oli ju Minnesotast pärit! Nagu ka Betty Crocker.”
“Tegelikult ei ole Betty Crocker kuskilt pärit. See on lihtsalt nimi, mille General Millsi firma välja mõtles, et oma esimest kokaraamatut paremini turustada. Aga kuna General Mills on Minnesota ettevõte, siis võib ehk ikkagi öelda, et nad mõlemad on siit pärit.”
“Väga hea. Mulle meeldib see väga, kui Minnesotast on pärit ka teisi tähtsaid inimesi peale kirjanik Sinclair Lewisi.”
Hannah’ silmad läksid suureks. Lisa loogika oli teinud õige suure hüppe. “Kas sul on midagi Sinclair Lewisi vastu?”
“Tegelikult mitte. Ma tean, et ta on oluline kirjanik, aga tema raamatud on nii masendavad. Mu elu on juba niigi masendav. Mu ema on surnud, isal on Alzheimer ja pulmad jäävad ära.”
“Misasja?” Hannah surus Lisa töösaare kõrval olevale pukile istuma ja põikas kiiresti kohvimasina juurde. See oli tõeline hädaolukord. “Mis pulmadega lahti? Kas läksite Herbiga tülli?”
“Muidugi mitte. Ma armastan Herbi ja tema armastab mind. Probleem pole selles.”
“Milles siis?” Hannah täitis kaks kruusi kohviga, asetas ühe neist Lisa ette ja istus tema vastas teisele pukile.
“Ajastus on täiesti vale. Rääkisime Herbiga sellest eile õhtul ja leppisime kokku, et jätame pulmad ära.”
“Kas lõplikult? Sa ei pea mulle muidugi vastama, kui see on liiga isiklik, aga …”
“See pole isiklik,” ütles Lisa vahele. “Ja ei, see pole lõplik. Otsustasime lihtsalt abiellumise seniks edasi lükata, kuni isaga on kõik paika sätitud.”
“Kas temaga juhtus midagi?” Hannah’t läbistas kiire hirmusööst. Lisa jumaldas oma isa ja oli loobunud kolledžisse minekuks saadud stipendiumist, et jääda koju tema eest hoolitsema.
“Isaga on kõik korras. Asi on lihtsalt selles, et Marge leidis talle uue arsti, ühe väga hea neuroloogi, ja ta võeti ühte uude kliinilisse uuringusse. Selles katsetatakse mingisugust kolmest erinevast ravimist koosnevat segu, mis peaks tõhustama ühte ajus signaale edastavat kemikaali ja parandama seeläbi mälu. Isa on sellest kõigest vaimustuses, ainus probleem on selles, et katsega alustatakse juba järgmisel esmaspäeval ja see kestab kaks kuud. Otsustasime Herbiga, et see poleks õiglane, kui abiellume keset uuringut ja kolime pärast seda ka kohe teise majja.”
“Siis on arusaadav,” ütles Hannah kergendusohkega. Hannah’ arvates sobisid Lisa ja Herb teineteisega ideaalselt. Lisaks oli Herbi ema Marge Beeseman astunud meeleldi Lisa kingadesse, et aidata tal isa eest hoolt kanda. Ta oli otsustanud kinkida noorpaarile pulmakingiks oma maja ja kolida ise Jack Hermani juurde, et hakata tema majapidajaks. Ja ehkki Marge ja Jack olid mõlemad lesed ning olid nooruses, keskkooli ajal käinud, ei öelnud linnakeses mitte keegi mitte ühtegi halba sõna nende uue elukorralduse kohta. “Millal sa siis arvad, et te abiellute?”
Lisa silmitses oma kihlasõrmust ja naeratas õrnalt. “Sihime veebruari keskpaika. Kliiniline uuring on selleks ajaks läbi. Aga suure pulma asemel lähme käime lihtsalt kohtumajast läbi.”
“See pole õiglane,” ütles Hannah, tõustes püsti, et lihapalle täis krokkpott külmruumi viia, märkides mõttes, et peab selle keskpäeval kultuurimajja toimetama ja panema lihapallid seal küpsema.
“Mis pole õiglane?”
“Su isa ütles mulle, et ta ootab nii väga sinu altari ette viimist. Ja Tracey on nii elevil sinu lilleneiuks olemise pärast. Lisaks tellisid su pruutneitsid juba oma kleidid ära.”
“Ma tean,” sõnas Lisa ilmse murega. “Rääkisime sellest Herbiga ja otsustasime, et maksame kõigile kulutused tagasi. See on õige.”
“Ei ole.”
“Ei ole?”
Hannah raputas pead. “Mitte keegi ei võta teie raha vastu, lisaks poleks sel niikuinii mingit mõtet. Kõik ootavad sinu ja Herbi pulmi. Miks te ei võiks pidu lihtsalt veebruari keskpaika edasi lükata?”
“Olen tahtnud alati valentinipäeval abielluda,” ütles Lisa igatsevalt, “aga see on võimatu, Hannah. Ma tahan uuringute ajal isa juures olla ja mul pole selle kõrvalt aega pulmi korraldada.”
“See pole mingi probleem. Palu seda lihtsalt Andreal teha. Ta jumaldab pulmade korraldamist.”
“Aga tal on uue beebiga niigi käed tööd täis.”
“Ei ole. Ta rääkis, et palkas juba “vanaema” McCanni endale tööpäevadeks appi, täpselt nagu pärast Tracey sündi, ning Al andis talle kolm kuud emapuhkust. Andreal on aega küllaga ja tal hakkab igav, nii et teed oma palvega talle hoopis teene.”
“Arvad tõesti?” Lisa naeratus oli kui puhas kuld.
“Täiesti kindlalt.”
“See oleks imeline, kui me ei peaks tegema muud, kui lihtsalt laulatusele ilmuma. See oleks minu arvates täiuslik pulm. Aga … kas sa oled ikka kindel, et Andrea on nõus sellist suurt tööd ette võtma?”
“Teda ei peataks miski,” ütles Hannah. “Helistan talle kohe, kui töö lõpetame.”
“Kas Andrea tuleb täna õhtul peole?”
“Ma loodan küll. Ta läheb hommikul Doc Knighti vastuvõtule ja püüab arsti veenda, et see lubaks tal peole minna.”
“Hoian talle pöialt. Tõenäoliselt on ta kogu sellest kodus voodirežiimil olemisest juba hullumas. Mina tahan teha tööd seni, kuni mind sünnituspalatisse veeretatakse.”
Hannah suunas Lisale terava pilgu. “Kas sa tahad millelegi vihjata?”
“Muidugi mitte! Me pole Herbiga veel isegi abielus.”
“Abielu pole alati lapsevanemaks saamise eeltingimuseks.”
“Võib-olla mõne inimese puhul mitte, aga minu jaoks on,” sõnas Lisa. “Lähen vaatan, kas see kook on juba tarretunud.”
Hannah noomis end mõtteis, kui Lisa külmruumi koogi järele tõttas. Oli selge, et ta oli astunud üle piiri ja maininud midagi, mida Lisa ei tahtnud arutada, ning külmruumi suundumine oli lihtsalt Lisa võimaluseks kiiresti teemat muuta.
“Tarretis on tipp-topp,” teatas Lisa, tuues koogi töösaarele. “Kas tahad, et teen selle koogi sinu eest valmis?”
“See oleks suurepärane. Retsept on laual.”
Lisa pani koogi käest ja heitis pilgu retseptile. “See näeb väga hea välja.”
“See ongi hea. Andrea teeb seda alati Tracey sünnipäevaks. See on ka ainuke kord aastas, mil ta oma ahju kasutab.”
“See on sinu jaoks vist päris imelik, et su õde süüa ei tee.”
“Mitte eriti,” ütles Hannah õlakehitusega. Ta oli sellega harjunud, et oli oma pere peamine küpsetaja. Delores ei teinud magustoite ja Andrea vältis
