küpsiseid küpsetama. Sina keskendu nendele retseptidele, mida pead õhtuks veel testima.”
Hannah naeratas tänulikult. Lisa oli vaid üheksateistkümneaastane, kuid ta oli palju vastutustundlikum kui paljud temast kaks korda vanemad inimesed. Hannah polnud kahetsenud mitte kordagi seda päeva veidi enam kui aasta tagasi, mil ta oli pakkunud oma väikest kasvu abilisele Cookie Jari küpsisekohviku äripartneri kohta.
Kui kõik küpsetised olid valmis ja Hannah oli käinud šerifijaoskonnas, et viia Mike’ile ära tema šokolaadiruudud, seadsid Lisa ja Hannah end sisse kohviku tagaosas, ees tassid värske kohviga.
“Mida Mike ütles, kui sa talle šokolaadiruudud üle andsid?” küsis Lisa.
“Teda polnud kohal. Kirjutasin lühikese kirja, panin šokolaadiruudud tema lauale ja tulin tulema.”
“Ei tea, mis kellaajal me peaksime peitu pugema?”
Hannah puhkes naerma. “Mitte enne keskpäeva. Barbara arvas, et Mike on kogu hommiku jaoskonnast ära. Aga kui ta juhtub varem tagasi tulema ja siia tormama, siis löövad su kaunistused ta nii pahviks, et ta unustab pahameele sootuks.”
“Kaunistused meeldivad sulle?”
“Need on veelgi paremad kui eelmisel aastal. Ma poleks kunagi selle peale tulnud, et peeglitele klaasivaha ja temperavärvidega jõulukaunistusi joonistada.”
“Nägin seda lihtsalt ühes ajakirjas. Kui see maha pesta, siis saab peeglid ka puhtaks.”
“No näed, igatahes näeb kohvik imeline välja.” Hannah tõstis pilgu hõbedastele ja kuldsetele lintidele, mis Lisa oli lakke riputanud, ja imetles, kui kenasti need aeglaselt pöörlevate laeventilaatorite tuules lehvisid. Lisa oli sättinud ventilaatorite lülitusnööride külge isegi puuvõõrikut, mida Hannah polnud kaunistusi esmakordselt nähes isegi tähele pannud. “See on hea, et Moishe siin ei ole.”
“Miks?”
“Sest puuvõõriku marjad on kasside jaoks mürgised. Nagu ka jõulutähe lehed.”
“Seda ma ei teadnudki!”
“Paljud ei tea. Jõulud on kasside jaoks väga rasked, eriti kui nende peremehed ei tea, kui ohtlik see võib olla. Sue rääkis mulle, et dr Bobi juurde toodi eelmiste jõulude ajal kolm kassi, kes oleksid karra söömise tõttu peaaegu surnud. See jääb neil sooltesse kinni ja põhjustab igasuguseid probleeme.”
Lisa raputas pead. “Ehk on see hea, et Herb kutsikat tahab.”
“Mitte eriti. Jõulutähed ja puuvõõrik on mürgised ka koerte jaoks ning kard pole neile samuti hea. Ja unustada ei tohi ka klaasmunasid, millega jõulupuid ehitakse.”
“Koerad võivad nendega mängima hakata ja need katki teha?”
“Jah, ja neelata mõne tüki alla. Kõigele lisaks on koerte jaoks halb ka šokolaad. Paljud panevad diivanilauale külaliste jaoks välja šokolaadikommid. See on aga koera jaoks väga sobiv kõrgus ja liiga palju šokolaadi võib koera tappa.”
“Sellest on tõeliselt kahju,” sõnas Lisa kurvalt. “Kui meie liiga palju šokolaadi sööme, siis muutume lihtsalt hüperaktiivseks. Oh, see tuletab mulle meelde … parem oleks, kui me end täna šokolaadiga turgutaksime, kuna peame olema õhtul kõigeks valmis.”
“Miks nii?”
“Martin Dubinski abiellus Las Vegases ja tuleb koos uue naisega jõulupeole.”
“Oh ei,” oiatas Hannah. “Shirley esitas kokaraamatu jaoks oma mooniseemnekoogi retsepti ja seda pakutakse täna.”
“Seda ma mõtlengi. Endine naine ja uus naine. See on justkui otse mõnest seebiooperist, eriti kuna Shirley tahab Martinit tagasi.”
“Tahab või?” küsis Hannah üllatunult.
“Ma arvan küll. Vähemalt nii ma kuulsin.”
“Soovin, et oleksin seda varem teadnud! Tunnen end nüüd halvasti, et Martiniga väljas käisin.”
“Sa käisid Martiniga väljas?” Lisa näol peegeldus täielik hämming. “Miks sa seda tegid?”
“Ema. Aga ainult ühe korra. Räägi, mida sa Martini uuest naisest tead.”
“Noh …” Lisa vaikis hetkeks, et võtta turgutuseks lonks kohvi. “Ta oli Las Vegases tantsija ja ta nimi on Brandi Wyen. Mõistad?”
“Nagu brändi vein. Saan aru. Kuidas Martin temaga kohtus?”
“Ma ei tea kindlalt, aga kuulsin, et ta abiellus naisega kõigest viis tundi pärast seda, kui oli Las Vegasesse konverentsile saabunud.”
“See ei tõota head. Mida veel?”
“Enne kui Martin koos Brandiga siia tagasi lendas, viis ta naise köösneri juurde ja ostis talle kakskümmend tuhat dollarit maksva kasuka, et tal siin külm ei oleks.”
Hannah oiatas uuesti, silme ette kerkimas vana riidest mantel, mida Shirley oli juba viimased kolm aastat kandnud, kuna ei saanud endale uut lubada. “Kas arvad, et täna õhtul hakkavad sädemed lendama?”
“See on üsna kindel, eriti kuna pildil on veel üks naine.”
“Veel üks naine?” Hannah’l oli raske uskuda, et Martin võis pakkuda huvi ühelegi naisele, rääkimata siis kolmest! Ta oli üldiselt tore mees, aga nende kohting oli osutunud ääretult igavaks. Hannah ei mõistnud, miks oli mees arvanud, et teda võiks huvitada arutelu uusimate maksuseaduste teemal.
“Käisin pärast isa eakate päevakeskusesse viimist Kiddie Kornerist Janice Coxi juurest läbi,” selgitas Lisa. “Janice käis Martini sekretäri Laura Jorgenseniga koos koolis ja ta on üpris kindel, et Laura on Martinisse armunud, ehkki Laura pole talle seda küll otsesõnu öelnud.”
“Oh sa poiss!” ahhetas Hannah, soovides peaaegu, et ta oleks jätkanud oma õpinguid ja omandanud doktorikraadi ning õpetaks nüüd üliõpilasi mõnes elitaarses akadeemilises keskkonnas, sadu kilomeetreid eemal sellest plahvatusest, mis kärgatab tõenäoliselt siis, kui Laura ja Shirley kohtuvad Martini ja Brandiga. “Siis on hea, et Laural on täna õhtul kutsekoolis raamatupidamiskursused.”
“Ei ole. Janice ütles, et Laura tund jäeti ära ja ta kavatseb peole tulla, kuna tahab olla kindel, et tema paneeritud kana testinud kokk sai oma ülesandega ikka hästi hakkama.”
Hannah raputas seda kuuldes pead. Asi sai lõppeda vaid katastroofiga – sellest võis saada isegi järjekordne Titanic, ehkki märksa väiksemal skaalal. “Vähemalt saame ühe asja korda ajada, enne kui taldrikud lendama hakkavad.” Hannah tõusis ja suundus kassa kõrval asuva telefoni juurde. “Ma helistan Andreale ja küsin, kas ta on valmis sinu pulma korraldamisega tegelema.”
“Ütle talle, et ta võib ise kõik ära otsustada. Mulle sobib kõik, mida ta teha tahab.”
“See teeb pakkumise eriti magusaks.” Hannah’ suule ilmus naeratus, kui ta oma õe numbri sisse toksis. “Teades Andread, siis ei suuda ta kiusatusele vastu panna.”
Andrea
