ection>
René Stauffer
Roger Federer
Originaali tiitel:
Rene Stauffer
„Roger Federer“
Piper Verlag GmbH, 2019
Tekst © Piper Verlag GmbH, München, 2019
Mõned osad tekstist on ilmunud varasemalt René Staufferi raamatus „Das Tennisgenie – Die Roger Federer Story“, Pendo Verlag in der Piper Verlag GmbH, München, 2007
Kaanekujundus Francesco Marangon, Claudia Puglisi
Eestikeelne tõlge © Triin van Doorlsaer ja AS Tänapäev, 2020
Toimetanud Katrin Naber
Kujundanud Margit Randmäe
ISBN 978-9949-85-816-3
e-ISBN 9789949859047
Trükitud AS Pakett trükikojas
www.tnp.ee
Mõned isiklikud mõtted sissejuhatuseks
Selle raamatu ilmumise ajaks on möödunud ligi 23 aastat, mil nägin Roger Federeri esmakordselt mängimas. 23 suurepärast aastat, mil viieteistkümneaastasest teismelisest sai mees, kes juba niigi uskumatuna tunduva edu järel suutis teha ka uskumatu comebacki. Et mul on olnud õnn jälgida seda ainulaadset karjääri nii pikalt ja nii lähedalt, kui ühel ajakirjanikul üldse võimalik olla saab, tundub mulle aeg-ajalt muinasjutuna. Seda enam, et tegelikult olin ma varakult valinud teise tee. Tennis oli algselt kõigest minu teine armastus.
Minu esimene armastus oli nimelt jäähoki. Seda enne, kui avastasin ühe pruulikoja ning oja kõrval paikneva ja müüride ning hekkidega varjatud kolme väljakuga tenniseklubi TC Weinfelden. Klubi elegantsel asukohal – sest tennis oli tol ajal veel peamiselt rikaste ja ilusate spordiala – oli mulle mingi maagiline mõju. Ilmselt ka seetõttu, et ma ise tennist mängida ei tohtinud. Mängisin juba varasest noorusest alates hokit ning kahte spordiklubisse kuulumine ei tulnud mu vanemate poolt kõne allagi. Seega käisin koos oma venna Kurtiga liuväljal, samas kui minu vanem õde Jeaninne tohtis mängida tennist.
Tänu õele tekkis mul siiski tennise ja klubiga teatud side, olgugi et mitte eriti tugev, ning mul oli õigus tenniseklubisse siseneda. Üha sagedamini sättisin end vaikselt klubihoone katusel asuva väikese tribüüni betoonistmetele. Esialgu ainult oma õe mängu vaatama, ent kuna keegi mind kunagi ära ei ajanud, hakkasin varsti jälgima ka teisi hobimängijaid. Lummatult vaatasin nende mängu ja liikumist ning kujutlesin, kuidas ma ise ükskord seal all seisan ning palle põrgatan.
Arvan, et õde märkas mu igatsust. Mingil hetkel lubas ta mul üht oma vana reketit kasutada ja meie maja esisel platsil palle seina vastu kõksida. Lühikese vahemaa tagant, ikka ja uuesti, kuni pulss oli üleval, higi voolas ja ema mind õhtusöögile kutsus. Reket oli suurepärane – läikivast väärispuidust, kellegi Stan Smithi allkirjaga.
Stan Smith? Tol ajal oli see minu jaoks vaid lihtsalt üks nimi, ehkki fantaasiat tööle panev nimi. Mida ma tennisest toona üldse teadsin? Mitte midagi. Oli mustvalgete telerite aeg, spordiülekandeid oli harva ja kui, siis olid need jalgpalli-, suusa- või vahel poksivõistlustest. Olid need vast toredad ja põnevad hetked, kui kogu perekond keset ööd elutoas kokku sai, et siis unesegastena jälgida, kas kellelgi õnnestub Cassius Clay’le tuul alla teha … Ka ajalehtedes ei olnud tennisest kuigi palju juttu, erinevalt jalgpallist, jäähokist, suusatamisest või Vormel 1-st.
Seda, millal ma esmakordselt telerist Wimbledoni nägin, ma enam ei mäleta. Ent mul on täpselt meeles, kuidas Wimbledoni idülliline ja noobel Centre Court ning seal valitsev atmosfäär mind kohe paelusid. See vaade mõjus mulle kui ilmutus: tennis ikkagi oli tähtis, sellel olid oma jälgijad, isegi oma pühapaigad! Wimbledon tundus mulle katedraalina, kus tuhanded inimesed – nii nagu mina TC Weinfeldenis – keskendunult ja lummatult pallilendu ning kahe üksiku vastase võitlust jälgisid.
Rahulikud ja hoolitsetud spordikompleksid, kus kõik oli hästi organiseeritud ning igal asjal oli oma koht, kus kaks suurepäraste oskustega mängijat palli ja reketi abil põnevil vaatajate ees atleetlikult, taktikaliselt, hea pallitunnetuse, vastupidavuse ning raudsete närvidega targalt ja ausalt duelli pidasid – see oli minu jaoks pilk maailma, mille olemasolust ei olnud mul aimugi. Kui vaid saaksin ükskord Wimbledonis koha peal olla, üks ainuski kord, mõtlesin. Kui minust aastaid hiljem spordiajakirjanik sai, kandis minu esimene ülevaade Wimbledonist pealkirja „Tennisejumalad sisenevad oma templisse“.
Tookord üksi betoonastmetel istudes ei oleks ma iial osanud ette kujutada, et väljaku ääres tenniseplatsil toimuva jälgimisest saab minu kutsumus. Või et tennisetsirkusest saab minu maailm ja suure slämmi turniiridest minu teine kodu. Kuidas oleksin ma osanud ette kujutada, et Šveitsi tennist tabab peagi võimas edulaine ja et see veab endaga kaasa ka minu? Või et just kusagil Lõuna-Aafrikas tekivad sidemed, mis võimaldavad Šveitsi edukaima sportlase esilekerkimist ja et just minul on privileeg jälgida väga lähedalt tema arengut juuniorist alates?
Kui ma kaheksakümnendate aastate alguses tennisest kirjutama hakkasin, vaatlesin põnevusega, kuidas John McEnroe, Boris Becker ja Stefan Edberg Wimbledoni murul tšempioniteks tõusid ning kuldtrofee vastu võtsid. Kui Heinz Günthardt 1985. aastal – Boris Beckeri Wimbledoni unistuste aastal – veerandfinaali välja jõudis, oli see Šveitsi jaoks tõeline tähetund ning minu kui reporteri kõrghetk. Federer oli siis just saanud neljaseks. Oma kõige pöörasemates unistustes julgesin sel ajal vaevu kujutleda, et üks šveitslane jõuaks tennise esikümnesse ja/või suure slämmi turniiri finaali. Kasvõi üksainus šveitslane, isegi kui ta seal kaotab …
Kuidas oskasin ma tookord aimata, et just minu kaasmaalane seisab ühel päeval võidukalt ja emotsioone tekitades Wimbledoni peaväljakul tähelepanu keskpunktis? Ja et selleks on kõige kenam inimene, keda olen kunagi kohanud?
Ent šveitslaste tenniseime saigi alguse. Günthardt, kes puusaprobleemide pärast karjääri 27-aastaselt lõpetama pidi, tegi otsa lahti, äratas Šveitsi tennise Okasroosikese unest. Talle järgnes Jakob Hlasek, kes jõudis kaheksakümnendate lõpus esimesena esikümne hulka ning kellest sai Šveitsi esindaja ATP Masters-sarja tenniseturniiril. Järgmiseks oli Marc Rosset, 1992. aasta olümpiavõitja, kes kerkis koos Hlasekiga esile Davis Cupi finaalis ja kes oli esimene šveitslasest poolfinalist suure slämmi turniiril. 1997. aastal tõusis Martina Hingis 16-aastaselt esimeseks šveitslasest suure slämmi turniiri võitjaks, tal on viis suure slämmi trofeed üksikmängus ja ta on esimene tennisist, kes sellisel turniiril nii noorelt võitis.
Ning siis tuli Federer, suurim sportlane, kes meie väikesel riigil kunagi on olnud ja ilmselt ka kunagi olema saab, parim saadik, keda üldse ette kujutada võib. Et Stan Wawrinka näol leidus veel ka kolmas šveitslasest suure slämmi turniiri võitja, tundub peaaegu sürreaalne.
Siinne biograafia on minu teine raamat Federerist. „Das Tennisgenie1“ ilmus esmakordselt 2006. aastal, seda on mitmel korral täiendatud, tõlgitud ja uuesti välja antud. Raamatu kõige viimane versioon lõppeb Federeri 17. suure slämmi võiduga 2012. a Wimbledonis. Ent mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et järgmine suur peatükk saab olema Federeri naasmine.
Isegi tennisejumalatele avaldas Federeri visadus ilmselt muljet. Nii võimaldasid nad talle ka tema enda jaoks uskumatuna tunduva comebacki vanuses, mil suurem osa mängijaid on
