põrutus ja kerge põletus, varsti on ta jalul. Teie endaga on hoopis halvemad lood. Kardan, et minu võimalused jäävad siin hätta. Peate kiiremas korras krüounne minema, et teie seisund ei halveneks. Küllap Maal teid korda tehakse.”
Keegi puudutas Kalle õlga.
“Kalle, Kalle, kas kuuled mind?”
Noormees avas ja pööras suurivaevu silmi. Isa suur kogu kõikus tema kõrval, tema selja taga aga paigutasid Juha ja Juliusz ema juba krüokapslisse. Emal ei olnud enam pooli juukseid peas ja tema nahk, niipalju kui seda paistis, oli üleni punakaskollast värvi.
“Kalle?”
See oli isa.
“Kuulen... küll...”
“Me läheme emaga praegu krüounne. Kui terveks saad, siis võtad juhtimise üle. Kuni meie paranemiseni jääb laev sinu käsutusse.”
“Minu...?”
“Sa saad hakkama, onu Juliusz on sulle abiks ja onu Juha ka.” Isa kummardus poisi kõrvale lähemale ja sosistas: “Aga pea alati meeles, et nad on palgalised – sina oled laeva omanik ja kapten. Ära lase neil kunagi teha ühtegi otsust, mida sa ei taha.”
“Miks? Nad ju oskavad ja... teavad...”
“Kui nad oskaks ja teaks piisavalt hästi, siis oleks nemad omanikud ja kaptenid. Sa saad niikaua hakkama, kuni me paraneme. Ja ära unusta vanaisa vaatamas käia – kui vaja, siis oskab tema ka nõu anda.”
“Hästi...”
Juliusz ilmus isa kõrvale.
“Kapten Moskar, tulge, te kukute kohe kokku!”
Alles nüüd jõudis Kallele kohale, et isa oli kõik see aeg edasi ja tagasi kõikunud ning see, mida noormehe uimane aju oli pidanud muheluseks, oli hoopis valugrimass. Ta vaatas, kuidas isa kapslini talutati ja nägi, et ka isal oli pool habet puudu ning kõikjal paistis põlenud, punakaslilla verilihal nahk.
“Ma ei ole enam kapten,” kostis Kalleni isa hääl. “Laeva juhib nüüdsest mu poeg. On see kõigile selge?”
Mitu häält vastasid jaatavalt. Sekeldavate kujude tagant vilksatas, kuidas ema ja isa vahetasid viimase, õrna käepigistuse, ja siis suleti mõlema kapsli kaaned. Jääkülmad lämmastikuaurud tungisid sisinal kapsleisse, külmutades nende hapra sisu. See tundus Kallele veider ja kauge ja sama ebareaalselt kõlasid ta kõrvus ka sõnad: “Noh, noor kapten, nüüd üks unerohi ja siis olete ärgates nagu uus.”
 |
|
1. Eksitus
Skafandri õhuballoon läks sajatuste saatel lendu, möödus napilt piloodi peast, tabas kolksuga juhtruumi seina ja loperdas siis vaikselt minema. Kalle Moskar, kaevanduslaeva Nexo noor kapten, kes mõjus hetkel märksa ähvardavamalt kui tema meeter seitsekümmend kasv ja hõre punane habemeude lubanuks, hõljus navigatsiooniruumi ukse juures nagu kõuepilv.
„Juha! Kuidas? Kuidas sa said trajektoori valesti arvestada?“
Juha tõmbas pea õlgade vahele. Ta oli väike, vibalik ja ärajoodud näoga mees pilooditunnustega päevinäinud tunkedes. Nexo tarkvaratehnik Annika püüdis Juhat päästa: „Kursi arvutamise programm on vigane, see on kirjutatud aastakümneid tagasi, kui laev välja tuli. Kuid peale 43nda versiooni kursiparandusi viskab see alati neljandikud valesti ja need tuleb ümber arvutada.“
„Ja Juha neid arvutusi ei teinud?“
„Ei teinud,“ ohkas piloot, tõmmates käega üle oma heleda siilisoengu. „Ausõna, kapten Moskar, mul on endal ka pagana...“
„Pea suu! Või pigem tule lähemale ja hinga!“
Reegli, et teda peab kutsuma perekonnanime pidi, pani Kalle paika kohe üsna alguses. Muidu kippusid vanad kosmosehundid liiga isalikuks minema ja ise laeva juhtima – täpselt nii, nagu isa oli Kallet hoiatanud. Juha ohkas, vabastas end istmekinnitustest, tõukas end üles, sõudis ettevaatlikult kaptenile lähemale ja õhkas õrnalt.
„Tugevamini.“
Oma saatusega leppinud Juha sulges silmad ja hingas Moskarile näkku.
„Sa oled jälle joonud, kas pole?“
„Võtsin pisut.“
Piloodi joomaprobleemid polnud saladus, kogu kaevanduslaev teadis, et Juha armastas napsutada. Kuna ta aga oli endine hävitajapiloot ja tõeline kosmoseäss, pigistas noor kapten selles osas silma siiani kinni. Kõik endised lahingupiloodid jõid või tarvitasid erinevaid drooge. Hävitajates tuli enamus aega tegutseda tugeva keemia all ja see oli paratamatu tagajärg. Kuid nüüd oli Juha pannud ohtu kogu firma oleviku ja tuleviku.
„Juba see hais joodab ühe keskmise homunkuluse maani täis. Kas sa ise ka aru saad, mida sa teinud oled? Sinu pärast on see kuradi asteroid viie tuhande kilomeetri kaugusel ning eemaldumas meist sada viiskümmend kilomeetrit sekundis. Et seda kätte saada, peaksime me, ee...“
„Selleks peaksime me muutma trajektoori, tegema lingu ümber Marsi ja kiirendama end vähemalt viisteist protsenti,“ aitas piloot kaasa, suurendades sellega noore kapteni viha.
„Kiirendada?” lausus Moskar ähvardavalt. “Millega sa kiirendada tahad? Meil on paakides vaid veeaur. Me peame ostma Marsi kõrgemalt orbiidilt kütust, aga kust me raha saame, kui asteroid minema lipsas?“
Piloot neelatas ja jättis targu vastamata. Ta oli näinud noort Moskarit pärast tema kapteniks saamist paljudes erinevates olukordades – ka vihasena – aga sedavõrd raevus veel mitte. Ja eks noormehel oli ka õigus vihane olla. Sihtpunktiks olev asteroid oleks varustanud neid nii kütuse kui müügiks minevate raskemetallidega. Nüüd aga oli üks tühine arvutusviga, üks komakoht viinud neilt kõik lootused lisaressurssidele. Piloodi valulikust näost oli selgelt näha, kuidas tema joove hakkas nooreks pohmeluseks ja sealt kassiahastuseks üle minema.
„Mis me siis nüüd teeme?“ päris ta õnnetult.
„Marsile me ühelgi juhul ei lähe! See oleks liiga kulukas ja manööverdamisele kuluks mitu nädalat. Pigem näita kaarti.“
Piloot sõudis konsooli juurde tagasi ja manas kiirelt õhku ruumilise tähekaardi koos kõigi suuremate ja väiksemate objektide, nende trajektooride ja muu infoga. Hämar madal piloodikabiin täitus ühtäkki erksate värvidega, kui õhku ilmusid punased, rohelised, kollased ning sinised kerad, jooned, ellipsid ja kaared. Moskar seadis end kaptenitooli. Varem, kui ta isa veel kapten oli, kutsuti Kallet Väike-Moskariks, nüüd aga oli ta hoolitsenud, et „Väike“
