Nexo kõva kesta. Ämblik ei pidanud kokkupõrkele vastu ning purunes tükkideks. Ka Moskar kaotas löögist teadvuse.
Moskaril tuli meelemärkusele laevakoridoris, kus teda kiiruga operatsioonibloki poole veeti. Ta liigutas pead ja pilgutas silmi ning hingas seejärel sügavamalt. Tema kõri oli valus nagu korraliku angiiniga ja kõrvad kumisesid. Korraks viirastus talle, et isa kannab teda taas, kuid siis jõudis reaalsus kohale ja talle meenus kõik.
“Mis olukord asteroidil on?” kraaksatas ta.
“Ohoo, kapten, eluvaim sees?” küsis Juliusz, kes oli üks vedajatest. Poolakat oli imelik vaadata, sest e-sigarit, mille ta alati pärast skafandrikiivri eemaldamist suunurka lükkas, polnud näha. “Lahing on läbi. Meie masinad lõid kõik viis ämblikku puruks.”
“Ja mehed? Kas kõik on terved?”
“Ei, enne kaitsedroonide kohalejõudmist suutsid nad kolm meie poissi puruks litsuda ja kaht raskelt vigastada.”
Moskar oigas vaikselt. Nad jõudsid operatsiooniblokki ja mehed asetasid kapteni automaatdoktori skaneeringulauale. Laua kõrval seisis igivana, hallide juustega psühholoog. Ta oli ainus meditsiinikraadiga isik laevas, sest psühholoogi läks laeval, millel oli esmaklassiline automaatdoktor, palju enam vaja, kui mõnda kondisaagijat. Moskar lasi masinal protseduurid vaikides ära teha ja põrnitses sellal kaht krüokapslit, milles lamasid ikka veel ta ema ja isa. Kuid seekord ei mõelnud ta neile, vaid surnud inimestele.
”Kui lõpetad, Friedrich, siis las kaevurid toovad sulle alt paar konteineris olevat surnukeha. Tee nende ajudele skaneering – ma tahan teada, kes nad on ja miks nad seal on.”
“Selge, mu noor sõber.”
“Kapten Moskar!”
“Selge, kapten Moskar.”
Psühholoog noogutas meestele, kes avasid klambrid ja hiivasid Moskari laua pealt üles. Nad aitasid ta ühe taastumiskapslini ja lükkasid ta selle sinakalt helendavasse sisemusse. Moskari ümber sulgusid pehmed, vatised haarmed, millest jäi välja vaid nägu. Kapten vaatas, kuidas ükshaaval toodi ülejäänud viga saanud kaevurid, kes käisid samuti robotdoktori alt läbi. Üks vaevalt paarikümneaastane Marsilt pärit poiss oli üsna halvas seisus ja masinal oli temaga kõvasti tööd.
“Kurwa!” vandus Juliusz. “Ründerobotid! Selline asi peaks olema seadusega keelatud!”
“See ongi keelatud.”
“Ja need surnukehad? Neid on tuhandeid! Mis sa arvad, kapten, kas need ülejäänud kastid on ka laipu täis?”
“Pärast sellist julma rünnakut ma ei imestaks. Ja kui see tõesti nii on, siis tundub, nagu tahaks keegi suurest hulgast ohvritest vabaneda ja nad kosmosesügavusse lennutada. Igatahes võta ettevaatusabinõud tarvitusele ja minge vaadake seal ringi. Ma tahan enne Maale teate saatmist olukorrast põhjaliku ülevaate saada.”
“Selge, kapten.”
Omaette vihaselt pomisedes sammus poolakas meditsiinibloki uksest välja. Moskar sulges silmad. Laiba-asteroid, ootamatu rünnak, vaakumi neelamine – kõik see oli ta rohkem rööpast välja viinud kui ta endalegi tunnistada julges. Kaevurilaeva juhtimine oli tegelikult rutiine ja igav töö. Peamised probleemid, mis siin tabada võisid, olid üksikud tööõnnetused ja erinevad omandi üle käivad kohtuvaidlused. Säärased mustad teod ja mahhinatsioonid käisid kõrges kaares üle tema pea nagu komeedid. Ja nüüd oli ta ilmselgelt ühe vägagi halvasti haiseva skandaali keskmes. Kas ta peaks kohe võtma ühendust AKKA ehk Avakosmose Kokkulepete Assotsiatsiooniga, mis kosmoses seaduserikkumiste üle järelevalvet teostas? Üks osa Moskari ajust kinnitas, et see oleks ainuõige. Aga oli ka teine pool, see, mis aitas tal hoolimata vananevast laevast asteroidikaevandamise karmis konkurentsis püsida. See laitis mõtte maha. Kes iganes need laibad ka siia asteroidile peitis, vaevalt oli ta huvitatud selle info lekkimisest. Arvestades asteroidil tehtud ulatuslikku tööd, ei saanud see peitja olla mõni väike Moskari-laadne kaevurikompanii, vaid pidi olema üks “suurtest”. Küsimus oli – kes? Kas Punased Äritehnoloogid, Kriiside Mere Teenused, Galilei Grupp või kogunisti Kosmiline Rasketööstus? Rahad, mis nende vaalade vahel liikusid, olid suured nagu kosmos ise, ja poetada piisavalt krediiti ühele kaevurikompaniile vaikimise eest olnuks neile tühiasi. See oleks kiire ja kerge raha, mõtles Moskar – ta saaks vanemad terveks ravida ja ehk laevagi remontida või veel ühe kasutatud laeva osta. Kahe laevaga kompanii poleks paha. Vanemad oleksid uhked. Moskar tundis, kuidas ta pea sellest mõttest pööritama kippus. Rahu, ütles ta endale, ootame ära surnute ajude skaneeringu, ootame ära, kes on asja taga, peame Juliusze ja teiste helgemate peadega nõu, pole vaja kiirustada. Ent kuskil alateadvuses kummitas mõte lisakrediidist, vanematest ja uuest laevast edasi, istudes seal kinni nagu tükk parandusliimi raketi väliskestal.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
