Kõik hea oli justkui juba olnud, kadunud, maha maetud, kõdunenud ja jäänud kuskile kaugele kättesaamatusse ajahämarusse.
See tunne oli nii ehmatavalt tugev, et Rajar pistis mõtlemata jooksu. Ta ei peatunud enne, kui surnuaia väravgi oli juba kaugel selja taga. Ta peatus, tundes põletavat häbi, et ta oli lasknud ühel suvalisel joodikul end nõnda rööpast välja viia.
„Pagana argpüks,“ pomises Rajar nina alla. „Või sortsu talle vaja, ta ise on üks paras Sorts.“
Õnneks peale joodiku vist kedagi rohkem juhtunu tunnistajaks ei olnud. Rajar surus käed rusikasse, kohendas õlalt kohe-kohe maha libisevat kotti ning kiirustas vastumeelselt kooli poole edasi.
Kooli fuajees tervitas teda vaikus ja soojus. Kell oli juba tundidesse helisenud ning oma ebaõnne kirudes sööstis Rajar garderoobi, lennutas jope, salli ning mütsi nagisse ja tahtis just välja tormata, kui kuulis hääli.
„Vahi-vahi, kus on alles miniseelik ja ülepõlve sukad! Milline ilus väike litsike!“ sõnas üks poisihääl ilaselt.
„Ära eksis vist. Ega meil pole siin kahjuks lõbumaja,“ irvitas teine.
Rajar peatus järsult ja piilus uudishimulikult läbi rippuvate rõivaste ja traatvõrest seina. Kõrvalgarderoobis olid kaks üheksanda klassi poissi ja üks ehmunud näoga tundmatu tüdruk. Poisse teadis ta mõlemaid, kuigi nimed ei meenunud. Ta tundis neid tüüpe, neil oli pidevalt midagi koolikaaslaste kallal naaksuda.
Rajaril tõmbusid käed rusikasse. Täpselt samasugused klounid olid lükanud Rajari nurka ka siis, kui poiss ise kunagi esimesse klassi astus. Kuid temal oli vanem vend, kes tülinorijatele koha kätte näitas. Toda tüdrukut polnud Rajar aga kunagi näinud, küllap mõni õnnetu uustulnuk, keda nüüd „paika pandi“. Ta kargas garderoobist välja ja kiskus naaberboksi ukse lahti.
„Kuulge, jobud, jätke järgi!“ käratas ta.
Mõlemad üheksandikud pöörasid Rajari poole ja, nähes enda selja taga gümnasisti, peegeldus nende näol hetkeks ehmatus ja nõutus. Aga nad kogusid end kiiresti ja ülbus voolas nende olekusse tagasi.
„Mingi sinu eit või?“
Rajar muigas.
„Ei, ma imestasin lihtsalt, et teile tüdrukud meeldivad. Mõtlesin alati, et olete peded.“
Pedesolvangu peale ei saanud nii kõvad mehed enam niisama lihtsalt ära kõndida, aga gümnasist oli ikkagi gümnasist, selliseid rünnates oli oht ise peksa saada. Kuid üks neist püüdis siiski oma au veel päästa.
„Kus nüüd tegi nalja... Kusejunn!“
Rajar virutas talle kiiresti ja tseremoonitsemata vastu vahtimist. Poiss tuikus ootamatust hoobist tagasi ja Rajar läks talle järele.
„Kes ma olen?“ nõudis ta tüübilt ja virutas uuesti rusikaga näkku.
„Käi põrgu!“ kilas kiusajast pekstavaks muutunu nagu väike põrsas ja üritas temast mööda pugeda, kuid Rajar rabas tal pusakapuutsist kinni ega lasknud enam lahti.
„Lauri, tule appi!“ hüüdis too sõbrale, aga Lauri puges juba Rajarist teiselt poolt mööda ja lippas oma klassi suunas nii, et koridor kõmas.
„Kes ma olen?!“ nõudis Rajar uuesti.
„Mul on vanem vend kummiboksis tööl, ta tuleb annab sulle peksa!“ vigises kiusaja.
„Aga mul on isa poksija!“ teatas Rajar ja virutas tüübile lahtise käega vastu pead. „Kui vaja, siis peksab ka su luuserist venna surnuks!“
Ta tõukas kiusaja endast eemale ja virutas talle veel jalaga tagumikku. Kiusaja koperdas mitu meetrit edasi, kukkus käpukile, kargas siis püsti ning, heitnud veelkorra Rajarile vihkamisest nõretava pilgu, pistis samuti jooksu.
Rajar vaatas tüdruku poole. See oli ehmunult garderoobi nurka tõmbunud ja surus kahe käega roosat „Hello Creepy“ kirjaga seljakotti vastu rindu.
Esimesest pilgust oli selge, miks nood kaks tüdrukule külge hakkasid. Too nägi tõepoolest välja selline, kellest juba niisama lihtsalt mööda ei vaata. Ta nägi välja väga... Sõna vormus Rajari peas aeglaselt... Selline... Naljakas ja... Nunnult... Nagu armas või... Midagi. „Hello Creepy“ logoga pitsiline minikleit, igasuguseid pisikesi karvaseid tupsukesi ja muid nunnusid kulinaid täis randmed, põlvini, roosa lehviga mustad sukad, lipsuga kingakesed, ebamaised, pikad roosad kiharad... Neisse viimastesse Rajari pilk jahmunult ka takerdus.
„Kas sul on parukas peas?“ küsis ta.
„Jah,“ vastas tüdruk arglikult.
„Miks?“
Tüdruk vaatas teda suurte multifilmisilmadega: „Mulle meeldivad erinevad juuksevärvid, aga ema ei luba liiga tihti värvida.“
Rajar vangutas pead.
„Nojah... Sa... Näed välja nagu mõnest multifilmist.“
„Animest.“
„Igatahes, kui sa niiviisi ringi käid, siis ära imesta, et sind narrima tullakse.“
Tüdruk noogutas.
„Aitäh sulle!“
„Mida iganes,“ pomises Rajar ja kuigi ta oleks selle imeliku ja armsa tüdrukuga hea meelega veel mõne sõna vahetanud, pöördus ta ringi ja läks tundi. Mida ta oleks osanud veel öelda? Mitte midagi. Pealegi praegu pidi matemaatikatund juba alanud olema ja sinna ei tahtnud ta hilineda, ta oli niigi seal teistest pikalt maas.
Rajar pooliti lootis, et õpetaja on hiljaks jäänud, kuid seda õnne tal ei olnud. Kui ta klassi uksele koputas ja sisse astus, oli õpetaja – keskealine, priskete hülgevuntsidega onuke – juba tahvli ees ja joonistas sinna usinalt valemeid.
„Vabandust, et hilinesin,“ pomises Rajar, kuid õpetaja oli tema hilinemistega juba nii harjunud, et ainult mühatas ja joonistas häirimatult edasi. Rajar läks ja potsatas viimasesse pinki maha. Pinginaabrit tal ei olnud, millest oli kahju, sest nii ei saanud kellegi pealt maha kirjutada. Ossu, kes tal senini pinginaaber oli olnud, visati eelmisel aastal koolist välja.
––––––––
Nagu õpetaja teooriat seletama hakkas, nii langes Rajari mõistus lukku ja jutt hakkas temast laisa jõena mööda voolama. Ta meenutas hoopis unes nähtud masinat ja kui õpetaja käskis mingeid kaste joonestada, joonistas ta selle asemel kaustikukaanele unemasina detaile, alguses välimisele, aga siis juba ka sisemisele, siis tagumisele lehele ja nii edasi. Rajar vajus masinat üles tähendades omalaadi transsi ega ärganud sellest enne, kui kell tunnist välja helises. Alles siis tõstis ta kui unest ärgates pilgu ning mõistis, et ei olnud kuulnud, et kas kontrolltöö, millest juba mitu tundi tagasi hoiatati, tuleb varsti ja mida selleks õppida tuleks. Õnneks polnud ka õpetaja Rajarile tähelepanu pööranud, ilmselt olid poisi joonistatud skeemid piisavalt matemaatikat meenutavad ning ta oli arvanud, et Rajar tegi usinalt kaasa.
Rajarist
