ära kurnanud. Selleks valis ta koristajate konku, mille lukk oli katki ja nii sai seal teinekord omaette tukkuda. See oli Rajari unekuningriik, kus ta päris tihti käis öösel puudu jäänud und välja magamas.
Ent suur oli tema jahmatus, kui esimene asi, mida ta ust lahti tõmmates kuulis, oli sellesama tuttava – Rajarile meenus nüüd ka selle tölli nimi – Ragnari hääl: „Näita, kas sul on alukate peal ka hello kitti?“
Seal seisid – üllatus, üllatus – taas needsamad kaks üheksandikku ja taas oli see imelik roosa tüdruk nurka trügitud. Ragnar oli tal kleidisabast kinni hakanud ja kiskus seda üles. Tüdruk püüdis asjatult vastu hakata, kuid Lauri hoidis tal kätest kinni. Kleidisaba alt paistsid tõepoolest roosa-valged „Hello Creepy“ püksikud.
„Seal on tal hoopis äkki hello shitty,“ itsitas Lauri, kes vakatas jalamaid, kui kuulis kedagi sisse astuvat ja vaatas ehmunult üle õla. Nähes Rajarit, läks ta näost kahvatuks, lasi tüdruku lahti ja püüdis uksest välja söösta. Rajar, isegi oma kiire reaktsiooni üle imestades, lõi talle möödumisel pigem refleksist täiest jõust rusikaga kõhtu. Kõõksudes vajus Lauri sinnasamasse koristajaruumi ukse ette maha ja hakkas nutma.
„Sa oledki pede,“ ütles Rajar.
„Ise oled,“ nähvas Ragnar vastu, kuid Rajar nägi, kuidas tal alumine huul närviliselt tõmbles. Kiusaja silmis vilas lõksuaetud roti pilk ning ootamatult sööstis ta rusikatega vehkides Rajari poole. Rajar põikas ta rahmlemise eest kõrvale ja andis sisseharjunud liigutusega paremhaagi. Ragnar kukkus nagu niidetult ja põrkas peaga vastu koristaja ämbrit. Kolisedes lendas see ruumi teise nurka, sealsamas olnud harjad vajusid aga hunnikus maaslamajale peale. Adrenaliinitulv lõi Rajaril üle pea kokku ja ta oleks hea meelega andnud Ragnarile veel paar laksu, kuid see lebas täiesti liikumatult. Leidmata kehas möllavale tulele muud väljundit, käratas ta hoopis tüdruku peale, kes värisevi käsi oma kleiti silus.
„No mida kuradit sa siia ronisid?!“
Tüdruku huuled värisesid, kuid hääl oli tal täis viha ja trotsi.
„Ma ei roninud, nad vedasid mind jõuga siia!“
„Miks sa siis appi ei karjunud?“
Tüdruk vahtis teda suuri silmi.
„Lollakas oled või?“
Nüüd vahtis Rajar teda.
„Mis on siis?“
„Kes see mulle appi oleks tulnud?“
Rajar kehitas rahunedes õlgu.
„Kes iganes... mina näiteks...“
Tüdruk pühkis silmad kuivaks, ajades sellega oma punaka silmavärvi veidi laiali.
„Sina tuled mulle appi ka niisama, ilma karjumata.“
Rajar hakkas selle ootamatu vastuse peale naerma ja ka tüdruk turtsatas. Nende jalge ees hakkas ka oimetu kiusaja ennast põrandal liigutama. Ta tõstis pea ja vaatas uimase pilguga ringi, püüdes taibata kus ta on ja mis toimub. Rajarit nähes ajas ta end ebakindlate liigutustega püsti ja läks uksest välja. Rajar võitles sooviga häbistatud kaotajale veelkord jalaga tagumikku anda ja suutis end vaid suuri vaevu tagasi hoida. Ta ei tahtnud tüdruku ees täielik mats olla, pigem rohkem selline, noh, rüütel või nii. Aga kuna ta rohkem ei osanud enam midagi öelda, siis hakkas olukord piinlikuks minema.
Rajar oli tulnud siia magama, aga eks sa proovi tukkuda, kui tüdruk suurte silmadega kõrval seisab. Pealegi oli uni nüüd kogu selle jama peale üldse läinud. Tal polnud siin enam midagi teha, aga lihtsalt niisama minema kõndida tundus ka imelik. Kurat, mida ma teen siis nüüd, mõtles Rajar.
„Mis su nimi on?“ küsis tüdruk. „Mina olen Siiri.“
„Rajar.“
Sellega oli jututeema taas ammendatud.
„Noh, olgu,“ kohmas Rajar, „ma lähen tundi siis.“
Siiri noogutas, tuli poisile kohe järgi ning piilus ärevalt uksest välja. Koridor oli tühi, Lauri ja Ragnar olid kadunud. Alles nüüd muutus tüdruku oleks veidi vabamaks ja Rajar taipas, et tüdruk polnud julgenud ära minna. Selle pärast ta seisis seal vaikselt ja ootas, et Rajar midagi teeks.
„Kus su klass on, ma võin su sinna saata,“ pakkus poiss.
„Teisel korrusel, geograafia oma.“
Vaikides läksid nad tüdruku klassini. Nende ümber käis kisa ja kära, kui söömast tagasi saabuvad väiksemate klasside juntsud ringiratast jooksid.
„Teinekord karju ikkagi appi.“
„Siis vaataksid kõik, et ma olen mingi retakas.“
„Nad vaatavad seda juba niigi,“ ütles Rajar ja pidi endal selle peale peaaegu keelde hammustama. Mida ma ometi räägin, kirus ta enda ette.
„Sellega, et niisama vaadatakse olen ma juba harjunud.“
„Miks sa siis käid niimoodi riides?“
„Mulle meeldib.“
„Meeldib, et kiusatakse?“
„Ei, niimoodi riides käia. Ega ma siis sellepärast, et imelikult vaadatakse, ei pea hakkama mingeid nõmedaid riideid kandma?“
„Nojah,“ pomises Rajar ja mõtles, et Siiri pidi oma naljakale välimusele vaatamata õige julge olema. Geograafia klassi ees noogutas ta tüdrukule ja pöördus juba minekule, kui ta pilk eksis klassiuksest sisse ja märkas seal Lauri ja Ragnarit.
„Nad käivad sinu klassis?“ imestas Rajar.
„Jah.“
„Sul võib nii päris raskeks minna.“
„Jah.“
Kell helises tundi.
„Nojah.“
Rajar noogutas Siirile ja oskamata muud lausuda, lisas: „Ole siis tubli.“
„Aitäh sulle.“
„Mhmh.“
See oli nüüd küll imelik, mõtles Ragnar. Siiri oli päris naljakas tüdruk, nunnult naljakas. Kuid väsinud keha ja vaim tuletas end suure haigutusega taas meelde. Mööda koridori tagasi oma klassi poole minnes koondusid Rajari mõtted uuesti teda unes painava masina peale. Mille pagana jaoks seda masinat vaja on, mõtles ta. Ja miks ma teda unes näen? Vastust ei olnud. Ainus, mida ta teadis, oli see, et ta peab varsti normaalselt magada saama.
 |
|
