jah,“ osatas Eleriin ja viis haisvad nõud aianurka.
„Mis te ütlesite oma nimeks, ma ei mäleta,“ uuris siis lehtlasse astudes perenaiselt.
„Ma olen Ida. Kas Eleriin on teie õige nimi, see, mille ennist mainisite?“
„On küll päris. Hakkame sööma,“ ütles Eleriin toonil, nagu poleks ta külaline, vaid võõrustaja.
Ida ei teinud seda märkama. Küünalt ta rohkem ei süüdanud, vaid tõstis laualt eemale, päevinäinud puhvetkapi otsa. Eleriin sõi vaikides võileibu ja jõi jahtunud kohvi peale. Mitte miski ei viidanud sellele, et kas või lapsepõlves õpetatud viisakus käib kaasas kogu elu. Ta lihtsalt sõi, jõi ja tegi seda viisil, nagu oleks lehtlas üksinda.
Ida tass jäi tühjaks.
„Ida, nüüd teeme nii, et ma ei kuule enam ainsatki valet su suust!“ lõpetas Eleriin söömise ja teietamise. „Sa kas usaldad mind ja räägid kõigest või ei usalda ja ma istun autosse ning sõidan oma teed. Alustame sellest, et mis keiss selle vaguniga on? Nonii, lase tulla! Me kas leiame lahenduse või jäädki sa oma hirmudega üksi. Sa ei saa hakkama, ma juba tean! Sa pole nii tark ega kaval ega tugev.“
Perenaine vaikis. Eleriin tõusis, võttis laualt oma telefoni ning läks kohvi eest tänamata auto poole.
Ida talle ei järgnenud.
3
Eleriin käivitas auto, pööras suuna tuldud teele ja vaatas tahavaatepeeglisse. Idat polnud näha.
„Miski on siin valesti… või siis mitte,“ ei saanud Eleriin rahu. Ta teadis, et võõral õuel ja võõra inimese asjadesse pole temal vaja oma nina toppida, ent niisama jalga lasta ei tulnud tal mõttessegi. Kahju oli ka luhtunud lootusest, et teeb vagunelamu puhtaks ja elab külmade tulekuni kuidagi ära. Huupi pähe karanud aimdus, et Ida vassib ja varjab midagi, ei andnud rahu. Naise kollast värvi silmad olid end istutanud Eleriini mällu ja mõttes ristis ta perenaise Kassiks. Tagantjärele analüüsides ei olnud Kassi olek ebakindel. Naine lihtsalt vaatles teda vaikides ja selle liigitaski Eleriin hirmunud olekuks. Kahtlaselt käitus hoopis tema ise ja ilmselt tunti tema lahkumisest kergendust.
Mis seal metsatalus ikkagi toimub? Lehtla oli suur ja pika laua taha mahuks istuma mitukümmend külalist. Ka puhvetkapi vitriiniklaaside tagant paistsid virnastatud tassid, taldrikud, klaasid. Kas mingi Jehhoova tunnistajate kohtumispaik või võrkturunduse staap? Pigem usuvärk, kuna enne sööma hakkamist süüdati küünal.
„Kuhu ma nüüd oma arust lähen? Surnuaeda?“ ironiseeris Eleriin enda üle häälekalt ja peatas auto paarsada meetrit talust eemal. Tahtmatult meenusid mälupildid lapsepõlvest.
Eleriin oli kuueaastane, kui ühel hommikul vanaema talle teatas, et ema ja isa olid jäänud suurde laeva ja uppunud koos sellega. Kuna vanaema armastas napsitada ja ajas vahel lora suust välja, pööras Eleriin talle selja ja magas edasi. Hommikuputru sel päeval ei antudki, vaid pandi televiisori ette istuma. Ta ei saanud mitte millestki aru. Näidati valget laeva, millel kiri „Estonia“, nutvaid inimesi ja jutustati mingitest nimekirjadest. Kui postiljon tõi ajalehe, vedas vanaema näpuga järge ja seisatas sama perenime peal, mis on temal.
„Vaene laps, sa oled nüüd orb,“ ütles vaid ja avas viinapudeli.
Eleriin ootas kaua. Luges näppudel päevi, mil ta vanemad Rootsi reisilt tagasi tulevad, aga neid ei tulnudki. Elu läks edasi. Vanaema jättis joomise maha ja esimesel koolipäeval istus ta Eleriini kõrval kui lapsevanem. Neil ei olnud tegelikult millestki puudust. Uus kodu Nõmme mändide all oli suure hooviga ja ta tohtis alati omapäi ümbruskonnas seiklemas käia. Vanaema oli ostnud auto ja kuna ta ise sõita ei osanud, tekkis perekonda kasuvanaisa. Eleriinile ei meeldinud ei see uus auto ega ka vanaisa. Autoga viidi ta alailma surnuaeda küünlaid süütama, kus hauaplatsil oli mälestuskivile kirjutatud ema ja isa nimed, aga ta oli piisavalt suur tüdruk, et taibata pettust. Ema ja isa läksid koos laevaga sügavikku ja mälestus jäi südamesse, mitte hauakivile. Eleriin ei talu küünlaleeki ja kui need jõulude ajal süüdati, läks ta lapsena oma tuppa ja täiskasvanuna puhus need ka kohvilauda istudes ära.
Ajapikku tabas nende esialgu talutavana tundunud kummalist peret kaos. Lisaks sellele, et vanaema ei osanud ootamatult sülle kukkunud toetusrahadega kohusetundlikult käituda, genereeris kasuvanaisa pidevalt äriideid, mis olid juba eos määratud hukule. Eleriini põhikooli lõpuaktusele ei ilmunud kumbki, kuna suurest stressist oli abimeheks alkohol. Nüüd jõid juba mõlemad. Peale maja müüki, kui tema hooldajad otsustasid kolida Soome, jäi Eleriin sõna otseses mõttes üksi.
Tal oli õnne sokutada end poole kohaga tööle polikliinikusse koristajaks.
Päeval käis koolis, õhtuti lükkas lappi, pühkis tolmu ja tühjendas prügikaste. Ta oleks võinud end pakkuda mõnda baari abiliseks, nagu mõned ta klassikaaslased tegid, aga alkohol oli teema, millest ta hoidis eemale. Üüritoakese eest sai teenitud rahaga tasutud ja nälga ei pidanud tundma. Ega ta tundnud puudust üldse millestki, kuna oli kinnise iseloomuga ja ei vajanud suhtlust. See oli saladus, et vanaema oma vanemakohustusi ei täitnud ja Eleriin ei läinud ka kaebama. Lastekaitse ametnikud oleksid ta lastekodusse saatnud. Kui isa sellest asutusest vahel rääkis, muutus ta pilk kurvaks. Eleriin oli siis liiga väike, et põhjust taibata, aga millegipärast polnud isal lapsena päriskodu.
Gümnaasiumi lõpuaktusele ilmus vanaema kohale. Käes suur lillekimp ja kingituseks mobiiltelefon. Seda üle andes lausus mesimagusalt:
„Eleriin, sa oled nüüd täisealine ja saad hakata kasutama raha, mis pandud sulle haridusfondi.“ Ajal, mil toetusrahad laekusid, oli vanaemal olnud kainust mõelda ka vanemateta jäänud lapse tulevikule. See vanaema poolt mesiselt poetatud vihje polnud Eleriinile üllatus. Talle oli üks kauge sugulane sellest ammu teada andnud.
„No ja siis? Mis sellega?“ küsis, kuigi aimas ettepaneku sisu.
„Mõtlesin, et tahad äkki seda raha kasvatada. Mul on Soomes tuttavad, kes…“
„Ma ei taha rohkem kuulda,“ katkestas Eleriin jutu. „Mina pole selles süüdi, et mu vanemate raha laiaks lõite, laske nüüd sel piskulgi olla. Mul on hea meel, et mul olemas oled, aga ma ei pea õigeks…, ah, mis ma sulle räägin, sa ei saa nagunii aru.“
Vanaema jäi pettunult istuma. Eleriin kallistas teda hüvastijätuks ja soovis kõike head. Rohkem nad ei kohtunud, ent polnud ka teateid, nagu oleks memm siit ilmast lahkunud. Eleriin ei vihanud oma vanaema, ta oli isegi tänulik selle õpetunni eest, mille too talle negatiivses võtmes andis. Mainori kõrgkooli lõpetanuna oli küll pangaarve nullis, aga õnneks või õnnetuseks sattus ta teele Priit. Mees, kes võimaldas tal elada mugavat elu. Mees, kes hakkajast tüdrukust voolis iseka naise. Priit oli liiga armunud. Eleriin oli talle nagu omand ja et omand püsiks omaja kätes, isoleeris ta naise muust maailmast. Mitte füüsilises mõttes, vaid tekitades muredevaba õhkkonna. Eleriinil polnud selle vastu midagi ja nii oli ta kolmekümneselt küll haritud, aga tahtejõuetu ja mugavdunud noor naine.
„Pane ennast põlema, Priit!“ Taas oli ta toonud mehe oma mõtetesse.
Oma häälest ehmudes viskas Eleriin tüübi peast. Mõnekski ajaks.
4
Autot uuesti käivitades otsis ta kohta, kus ots ümber pöörata, et tallu tagasi sõita.
