Metro 2034. Dmitri Gluhhovski

      2034. aasta.

      Kogu maailm on hävinud tuumasõjas. Suurlinnad on maapinnalt pühitud, väikeste kohta pole midagi teada. Ellujäänud inimesed veeretavad oma viimaseid elupäevi punkrites ja pommivarjendites, millest suurim on Moskva metroo.

      Kõik, kes viibisid seal, kui pealinnale langesid rakettide lõhkepead, pääsesid. Viimse kohtupäeva järel ellujäänutele on metroost saanud uus Noa laev. Planeedi pind on radiatsioonist saastunud ja asustatud koletistega. Nüüdsest on elu võimalik ainult maa all.

      Jaamad on muutunud linnriikideks ning tunnelites võimutseb pimedus ja hirm. Sevastopolskaja, väikese maa-aluse Sparta elanikud, peavad oma jaamas vastu ja kaitsevad seda uskumatute pingutuste hinnaga.

      Kuid ükskord osutub Sevastopolskaja suurest metroost ära lõigatuks, kõiki selle asukaid ähvardab kohutav hukk. Et inimesi päästa, on tarvis tõelist kangelast …

      Proloog

      2034. aasta.

      Kogu maailm lebab varemetes. Inimkond on pea täielikult hävitatud. Radiatsioon teeb pooleldi purustatud linnad elamiseks kõlbmatuks. Nende piiride taga algavad kuulduste järgi lõputud kõrbenud väljad ja muteerunud metsade rägastikud. Kuid keegi ei tea kindlalt, mis seal on.

      Tsivilisatsioon hääbub. Mälestus inimese kunagisest ülevusest on läbi põimunud väljamõeldistega ja muutub legendideks. Päevast, mil viimane lennuk rebis end maapinnalt lahti, on möödunud üle kahekümne aasta. Läbi roostetanud raudteed viivad eikuhugi. Sajandi ehitised, mis jäidki lõpuni tegemata, muutusid varemeteks. Raadioeeter on tühi ning sidetöötajad kuulevad vaid nukrat undamist, seadistades miljonendat korda sagedustele, millelt varem tulid eetrisse New York, Pariis, Tokyo ja Buenos Aires.

      Möödunud on kõigest kakskümmend aastat sellest, kui see toimus. Kuid inimene pole enam Maa peremees. Radiatsiooni sünnitatud olevused on uue maailmaga temast palju paremini kohanenud. Inimkonna ajastu on jõudnud lõpule.

      Neid, kes keelduvad seda uskumast, on üsna vähe – kõigest mõnikümmend tuhat. Nad ei tea, kas keegi veel pääses või on nad planeedil viimased inimesed. Nad elavad Moskva metroos –kunagi rajatud tuumavarjenditest kõige suuremas. Inimkonna viimases pelgupaigas.

      Kõik nad olid metroos tol päeval ning see päästis nende elu. Hermeetilised uksed kaitsevad neid radiatsiooni ja maapinnal olevate koletiste eest, kulunud filtrid puhastavad vett ja õhku. Meistrimeeste kokku pandud dünamomasinad toodavad elektrit, maa-alustes farmides kasvatatakse šampinjone ja sigu.

      Tsentraalne juhtimissüsteem lagunes juba ammu ning jaamad muutusid kääbusriikideks. Inimesed koonduvad neis ideede, religioonide või lihtsalt veefiltrite ümber.

      See on maailm ilma homse päevata. Selles pole kohta unistustele, plaanidele ja lootustele. Tunded loovutavad koha instinktidele, millest peamine – on jääda ellu. Jääda ellu iga hinna eest.

      Selles raamatus kirjeldatud sündmuste eellugu lugege romaanist „Metro 2033”.

      Esimene peatükk

       Sevastopolskaja kaitse

      Nad ei tulnud tagasi teisipäeval, kolmapäeval ega isegi neljapäeval, mis oli viimase tähtajana kokku lepitud. Esimene valvetõke töötas ööpäevaringselt ning kui tunnimehed oleksid kuulnud kas või appihüüdude kaja, märganud tunneli niisketel seintel kahvatu kiire peegeldust, oleks ette, Nahhimovski prospekti poole, otsekohe välja saadetud löögisalk.

      Pinge kasvas iga tunniga. Suurepäraselt varustatud ja spetsiaalselt just sellisteks ülesanneteks ette valmistatud parimad võitlejad ei saanud hetkekski sõba silmale. Kaardipakid, mille abil veedeti aega häirest häireni, kogusid juba teist ööpäeva valveputka lauasahtlis tolmu. Tavaline lobisemine oli muutunud vaikseks ärevaks jutuajamiseks, see omakorda rõhuvaks vaikimiseks: igaüks lootis esimesena kuulda tagasituleva karavani sammude kaja. Sellest sõltus liiga palju.

      Sevastopolskaja elanikud, kellest igaüks – viieaastasest poisikesest kuni raukadeni – oskasid relvi käsitseda, olid muutnud jaama ligipääsmatuks bastioniks. See ähvardavate kuulipildujapesade, turritavate okastraattõkete, isegi relssidest kokku keevitatud tankitõketega kaitstud, näiliselt täiesti ligipääsmatu jaam-kindlus võis iga hetk langeda.

      Selle Achilleuse kannaks oli pidev laskemoonapuudus.

      Puutunuks ükskõik millise teise jaama elanikud kokku sellega, mida tuli Sevastopolskaja asukatel iga päev välja kannatada, poleks nad püüdnudki seda kaitsta ja põgenenud sealt nagu rotid üleujutatavast tunnelist. Isegi võimas Hansa – Ringliini jaamade liit – lugenud kokku kõik kulud, oleks vaevalt otsustanud Sevastopolskaja kaitseks vajalikke jõude saata. Jah, selle strateegiline tähtsus oli suur, kuid ikkagi ei väärinuks mäng küünlaid.

      Elektrienergia oli tõepoolest väga kallis. Piisavalt kallis, nii et sevastoopollased, ehitanud metroo ühe kõige suurema hüdroelektrijaama, tellisid Hansale saadetavatest tarnetest saadava tulu eest kastide kaupa laskemoona ning jäid ikkagi kasumisse. Ent paljudel neist tuli maksta mitte ainult padrunite, vaid ka oma sandistatud ja katkenud eludega.

      Põhjaveed, Sevastopolskaja õnnistus ja needus, uhtusid jaama igast küljest, justkui Styxi vesi Charoni pehkinud lotja. See pani keerlema kümnete vesiveskite tiivad, mille kohalikud meistrimehed olid rajanud tunnelitesse, grottidesse ja maa-alustesse sängidesse – kõikjale, kuhu inseneride luuregrupid suutsid jõuda – andes valgust ja

Скачать книгу