tormiliselt kohalt ja hüppas toast välja. Kuskil kauguses kõlas üksik püssilask, seejärel lõid kaasa automaadid – üks, teine, kolmas, platvormil kõmisesid rautatud sõdurisaapad ning juba päris kaugelt kostus käsklusi jagav polkovniku käre bass.
Istomin küünitas samuti kapi najal seisva miilitsaautomaadi järele, kuid haaras siis nimmest, ohkas, lõi käega, läks laua taha tagasi ja rüüpas teed. Tema vastas jahtus polkovnikust maha jäänud aurav tass ja vedeles kiiruga mahaunustatud helesinine barett. Jaamaülem tegi selle poole grimassi ja vaidles minema jooksnud komandöriga poolihääli, tulles endiste teemade juurde tagasi uute argumentidega, mis tal sõnavahetuse ajal pähe ei tulnud.
•••
Sevastopolskajal liikus üsna palju süngeid nalju selle kohta, miks naabruses olev Tšertanovskaja sellist nime kandis. Kuigi elektrijaamade veskid olid kahe jaama vahelistes tunnelites kaugel laiali, ei mõelnud keegi sellele, et tühi Tšertanovskaja mugavuse mõttes hõlvata ja kasutusele võtta, nagu enne seda oli liidetud kõrval asuv Kahhovskaja. Inseneride grupid, kes lähenesid sellele kaugemate generaatorite paigaldamiseks ja ülevaatuseks kaitse all, ei riskinud minna platvormile lähemale kui sada meetrit. Minnes sellisele retkele, lõid peaaegu kõik, peale kõige paadunumate jumalasalgajate, salamisi risti ette, mõned jätsid igaks juhuks isegi peredega hüvasti.
Jaam oli pahaendeline ning seda tundis igaüks, kes lähenes sellele kas või poole kilomeetri kaugusele. Raskerelvastuses löögirühmad, mille sevastoopollased olid varem teadmatusest saatnud Tšertanovskajasse, lootes laiendada oma territooriumi, tulid tagasi räsitutena, poolte meesteta, ent sagedamini ei naasnud üldse. Kokutamiseni ära hirmunud kogenud võitlejad, ila mööda lõuga voolamas, ei suutnud külmavärinatest üle saada isegi lõkkele nii lähedal istudes, et riided kõrbema hakkasid. Nad tuletasid suurivaevu meelde, mis neil oli tulnud üle elada ning mitte kunagi ei sarnanenud nende meenutused teiste omadega.
Arvati, et kuskil Tšertanovskaja taga sukeldusid põhitunnelite külgharud alla, põimudes looduslike koobaste grandioosse labürindiga, mis kubises kuulduste järgi kõikvõimalikest jäledatest elukatest. Seda kohta nimetati jaamas tinglikult Väravaks – tinglikult, sest mitte keegi Sevastopolskaja elusolevatest asukatest polnud seda kunagi näinud. Tõsi, teada oli lugu, kui liini kasutuselevõtu koidikul suur luuregrupp, mis läks üle Tšertanovskaja, avastas seal justkui väravad. Grupp kandis kaasas saatjat – midagi juhtmetelefoni sarnast. Selle telefoni kaudu teataski sideväelane Sevastopolskajasse, et luurajad seisavad peaaegu vertikaalselt alla mineva üsna kitsa koridori sissepääsu juures. Rohkem ta enam midagi edastada ei jõudnud, kuid veel mitu minutit, kuni kaabel ei katkenud, kuulis sideseadeldise ümber kogunenud Sevastopolskaja juhtkond, kuidas üksteise järel katkevad luuregrupi võitlejate meeleheitlikud, ebainimlikud, õudust täis valukarjed. Tulistada keegi neist isegi ei püüdnud, igale hukkujale oli justkui selge, et tavaline relv ei suuda neid kaitsta. Viimasena jäi vait grupi komandör, Hiinalinnast tulnud kõrilõikaja-palgasõdur, kes kogus oma vaenlaste äralõigatud väikseid sõrmi. Ta oli nähtavasti radisti mahapillatud torust mõnevõrra kaugemal, seetõttu polnud kuigi kerge aru saada, mida ta rääkis; kuid tema surmaeelset nuuksumist kuulanud jaamaülem tundis ära palve – lihtsa, naiivse, mida usklikud vanemad õpetavad väikestele lastele.
Pärast seda katkestati kõik katsed tungida Tšertanovskaja taha, kavandati isegi Sevastopolskaja mahajätmist ja Hansasse minekut. Ent äraneetud jaam oli nähtavasti seesama piiripost, millega mõõdeti metroos inimeste valdusi. Selle taha tunginud olendid tüütasid küll üksjagu Sevastopolskaja elanikke, kuid neid oli võimalik tappa ning korralikult organiseeritud kaitsega tõrjuti need kallaletungid tagasi suhteliselt kergesti ja peaaegu veretult – kuni jätkus laskemoona.
Aeg-ajalt roomasid vahipostideni sellised imeloomad, keda õnnestus peatada üksnes lõhkekuulide ja kõrgepingelõksudega. Ent sagedamini tuli vahtkondlastel tegemist teha mitte nii hirmuäratavate, kuid äärmiselt ohtlike elukatega. Kutsuti neid gogollikult koduselt: vampiirid.
„Näe, veel üks! Üleval kolmandas torus!”
Prožektor, mis oli laekinnitusest lahti murdunud, tolknedes ühe juhtme otsas nagu poodu, kallas ruumi vahiposti ees üle tugeva valge valgusega, haarates vaatevälja kord varju peitunud kägarasse tõmbunud mutantide figuure, kord peites nad taas pimedusse või paistis vahimeestele otse silma, neid pimestades. Ümberringi uitasid kägarasse tõmbudes ja samas vetruvalt tõustes, kaardudes ja kõverdudes valevarjud: inimesed heitsid looma-, koletised inimesekujulisi varje.
Vahipost asus väga soodsas kohas. Tunnelid jooksid selles kohas kokku – pisut enne viimast sõda võttis Metrostroi ette rekonstrueerimise, mis jäigi lõpule viimata. Sellesse sõlme rajasid sevastoopollased tõelise väikese kindluse: kaks kuulipildujapunkti, liivakottidest vall oli poolteist meetrit paks, relssidel siilid ja tõkkepuud, ligipääsude lähistel elektrilõksud ja põhjalikult läbimõeldud signalisatsioon. Ent kui mutandid tulid sellise lainena, nagu tol päeval, näis – veel pisut ning kaitse variseb kokku.
Kuulipildur pobises midagi monotoonselt, lastes ninast veremulle ja vaadates imestusega oma märgi punaseid käelabasid. Tema kinnikiilunud Petšenegi ümber väreles õhk kuumusest. Seejärel, norsatades, peitis laskur usaldavalt näo oma naabri, vägeva kinnises titaankiivris võitleja, õla varju ja jäi vait. Hetk hiljem kõlas eest üdini tungiv ulgumine: vampiir ründas.
Kiivriga võitleja tõusis valliäärele, haaras tema peale vajunud verist kuulipildurit maha lükates automaadi ja andis pika valangu. Ilge, matthalli nahaga kaetud lihaseline elajas sööstis juba pahklikke esikäppi välja sirutades edasi ja laugles pingule tõmmatud nahkvoltidel ülalt alla. Vampiirid liikusid täiesti kujuteldamatu kiirusega, jätmata kohmitsema jäänutele vähimaidki võimalusi, seepärast pidasid selles vahtkonnas vahti üksnes kõige osavamad ja vilunumad.
Tinaroosk katkestas ulgumise, kuid inertsist jätkas juba surnud vampiir langemist: sajakilone kere põrkas helitult vastu valli, lüües liivakottidest välja tolmupilve.
„Näib, et kõik …”
Lõputuna paistev elukate vool, mis kõigest paar minutit tagasi purskas lae alt, tohutute torude otstest välja, oli tõepoolest lõppenud. Vahimehed hakkasid kindlustuste tagant ettevaatlikult välja ronima.
„Kanderaam siia! Arsti! Viige ta kiiresti jaama!”
Viimase vampiiri tapnud turske mees kinnitas automaadi toru külge tääknoa ja hakkas aeglaselt tuletsoonis lebavaid tapetud ja haavatud elukaid üle vaatama, litsudes igaühe hambulise koonu saapa all puruks ja andes täägiga lühikese, mõõdetud löögi silma. Seejärel toetas selja väsinult liivakottidele, pööras näo tunnelite poole, tõstis lõpuks kiivri näokaitse ja pani välipudeli suule.
Kui jaamast abivägi kohale jõudis, oli kõik juba lõppenud. Raskelt hingates ja oma mädaseid haavu needes jõudis kohale ka lahtinööbitud sõduribušlatis perimeetrikomandör.
„No kust ma talle kolm meest võtan? Südamest rebin välja?”
„Millest te räägite, Deniss Mihhailovitš?” küsis üks vahimeestest komandörile peaaegu suhu vaadates.
„Istomin nõuab kolme luuraja saatmist otsekohe Serpuhhovskajasse. Tunneb karavani pärast muret. Kuid kust ma võtan talle veel kolm meest? Ja just praegu …”
„Karavanist pole midagi kuulda?” tundis janukustutaja ringi pööramata huvi.
„Mitte midagi,” kinnitas vanamees. „Kuid pole ju veel nii palju aega kulunud. Mis on lõppude lõpuks ohtlikum? Kui me täna lõuna suuna kaitseta jätame,
