on ohtlikult lähedal, aga ma ei ole nendeks veel valmis.“
Mees oli piisavalt kena välimusega, et tema mõtteid mujale viia. Teises olukorras oleks see ilmselt nii läinudki. Kuid praegu murdis Pia pead hoopis selle üle, kas keemiaravi võis Crystali aju kahjustada. Sõbratar oli alati tundunud nii mõistlik. Tundus, et see oli vaid fassaad.
Pia osutas külalistetoolile oma kirjutuslaua ees ja riputas mantli ukse kõrvale nagisse.
Tema kabinet oli väike, kuid funktsionaalne. Suurem ruum oli üsna avar ja enamiku selle ühest seinast võttis enda alla hiigelsuur kalendertahvel. Ruudud olid poolenisti kuivkustutatavad ja poolenisti korktahvlist.
Ülejäänud seinapinda katsid Fool’s Goldi paljude festivalide plakatid. Tagapool oli Pial veel hoiuruum ja tualett, mitu kappi ja kaustasahtlid, mida võinuks nimetada üliorganiseerituks. Reeglina käis Pia ise teiste juures, selle asemel et neid oma kontorisse kutsuda, ent tema päevakava silmas pidades oli tundunud kõige mõistlikum lasta Raoulil läbi astuda.
Muidugi oli kõik see olnud enne seda, kui Pia sai teada, et talle oli pärandatud kolm väga külmunud potentsiaalset last.
Pia astus väikese külmiku juurde toanurgas. „Mul on dieetlimonaadi ja vett.“ Ta heitis pilgu üle õla. „Sa pole dieetlimonaadi tüüpi.“
Üks tume kulm kerkis. „Kas see oli küsimus või otsus?“
Pia muigas. „Kas ma eksin?“
„Vesi sobib hästi.“
„Ma teadsin seda.“
Pia võttis külmikust pudeli ja purgi ning naasis laua juurde. Ulatanud mehele pudeli, võttis ta istet ja põrnitses kollaste märkmepaberite pakki enda ees. Sellele oli midagi kirjutatud, tõenäoliselt inglise keeles. Pia suutis eristada üksikuid tähti, kuid mitte sõnu ning päris kindlasti mitte lauseid.
Nad pidid millestki rääkima. Niipalju oli selge. Pia tegeles linnas festivalide korraldamisega. Igal aastal korraldas ta linnale üle kümne ürituse. Kuid kaugemale Pia mõtted ei ulatunud. Püüdes meenutada, miks Raoul tema juurde tuli, oli peas täielik tühjus. Ta mõtteid täitsid teised asjad.
Lapsed. Crystal oli pärandanud talle lapsed. Olgu, embrüod, kuid tähendus oli selge. Crystal tahtis, et ta lapsed ilmale tuleksid. Mis tähendas, et keegi pidi laskma viljastatud munarakud endale siirata, neid kandma ja siis sünnitama. Kuigi seegi oli juba piisavalt hirmutav, lisandus sellele veel edasine õudus nad üles kasvatada.
Lapsed polnud nagu kassid. Seda Pia teadis. Nad vajavad enamat kui kuivtoitu, veekaussi ja puhast liivakasti. Hoopis enamat.
„Oh jumal, ma ei suuda seda teha,“ sosistas naine.
Raouli kulm tõmbus kortsu. „Ma ei saa aru. Kas sa tahad meie kohtumise teisele ajale viia?“
Kohtumise? Oh jaa. Mees oli siin mingil põhjusel. Tema laager ja ta tahtis, et Pia...
Naise pea muutus uuesti tühjaks. Halastavale tühjusele järgnes sedamaid paanika. Sügavale sisemusse ulatuv, sisikonda krampi kiskuv paanika.
Pia tõusis ja surus hingeldades käed kõhule.
„Ma ei suuda seda teha. See on võimatu. Mida ta ometi mõtles? Ta oleks ju pidanud teadma.“
„Pia?“
Külaline tõusis. Naine pöördus talle ütlema, et uue aja kokkuleppimine on arvatavasti hea mõte, kui ruum tema ümber hakkas tiirlema. See keerles ja keerles ning tõmbus samal ajal äärtest tumedamaks.
Järgmiseks istus naine kummargil oma toolil, pea põlvede vahel ning miski surus teda tugevasti kuklale.
„See on ebamugav,“ suutis ta öelda.
„Hinga.“
„Seda on lihtsam öelda kui teha. Lase lahti.“
„Hinga veel paar korda.“
Surve kuklale muutus nõrgemaks. Pia ajas ennast aeglaselt sirgu ja pilgutas silmi.
Raoul Moreno kükitas tema kõrval, tumedad silmad murest udused. Pia hingas uuesti sisse ja tundis, et mees lõhnab vaimustavalt. Puhtuse ja veel millegi järele.
„Kas kõik on korras?“ küsis Raoul.
„Mis juhtus?“
„Sa hakkasid minestama.“ Raoul vaatas naisele otsa. Pia silmad läksid suureks ja hoolimata sellest, et ta pead täitsid olulisemad mõtted, ei jäänud talle märkamatuks ka huvivilksatus.
Pia pilgutas silmi ja raputas pead. „Ma ei minesta. Ma ei minesta kunagi. Ma...“ Mälu tuli tagasi. „Oh, pask.“ Ta kattis näo kätega. „Ma pole üldse valmis emaks saama.“
Raoul eemaldus kiirusega, mis tegi au tema füüsilisele vormile ja mõjus samal ajal peaaegu koomiliselt.
„Meestemured?“ küsis ta ohutust kaugusest ettevaatlikult.
„Kuidas?“ Pia laskis käed alla. „Ei. Ma ei ole rase. See eeldaks seksi. Või mitte. Tegelikult ei eeldaks ju. Seda pole üldse mitte.“
„Olgu.“ Mehe hääl reetis närvilisust. „Kas ma peaksin arsti kutsuma?“
„Ei, aga sa võid ära minna, kui tahad. Minuga on kõik korras.“
„Sa ei näe sedamoodi välja.“
Nüüd oli Pia kord kulmu kergitada. „Kas sa arvustad mu välimust?“
Raoul muigas. „Seda ma ei söandaks.“
„See kõlas peaaegu kriitiliselt.“
„Sa saad aru küll, mida ma mõtlesin.“
Muidugi sai Pia aru. „Minuga on kõik korras. Mul oli kerge vapustus. Üks minu sõbratar suri hiljuti. Ta oli abielus mehega, kes teenis armees. Enne kui mees Iraaki saadeti, otsustasid nad kehavälise viljastamise kasuks, juhuks kui mehega peaks midagi juhtuma. Et naine saaks tema lapsed sünnitada.“
„Kurb, aga tundub loogiline.“
Pia noogutas. „Mees sai paari aasta eest surma. Mu sõbratar elas seda rängalt üle, kuid otsustas siis, et sünnitab lapsed. Nii oleks vähemalt osa mehest edasi elanud, eks ole?“
Pia tõusis ja hakkas kabinetis ringi kõndima. Liikumisest tundus olevat abi. Ta hingas paar korda ettevaatlikult sisse, kontrollimaks, kas ta suudab teadvusel püsida. Minestamine? Võimatu. Ometi hakkas maailm ümberringi uuesti ähmastuma.
Naine sundis end pooleliolevale vestlusele keskenduma.
„Ta läks arsti juurde tavapärasesse tervisekontrolli,“ jätkas ta. „Seal avastati tal lümfoom. Ja mitte healoomuline.“
„Kas neid on ka healoomulisi?“
Pia kehitas õlgu. „On üks variant, mis allub tavaliselt ravile. Temal ei olnud see. Ja siis oli ta surnud. Tema kass on minu juures. Arvasin, et ta jääbki
