Originaali tiitel:
Guillaume Musso
Et après…
2015
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
See on kirjandusteos. Nimed, tegelased, kohad ja sündmused on kas autori kujutlusvõime vili või on neid kasutatud kirjanduslikult ning mistahes sarnasus tegelike isikute, kas elavate või surnutega, äriasutuste, sündmuste või asukohtadega on täielik kokkusattumus.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Evelin Piip
Korrektor Inna Viires
Copyright © XO Éditions 2004
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11450
ISBN (PDF) 978-9949-84-591-0
ISBN (ePub) 978-9916-11-141-3
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Suzyle
PROLOOG
Nantucketi saar
Massachusetts
Sügis 1972
Järv laius saare idaküljel, rabade taga, kuhu olid rajatud jõhvikaistandused. Ilm oli ilus.
Pärast mitut külma päeva oli jälle soe ja veepind peegeldas indiaani suve leegitsevaid värve.
„Hei, tule vaata!“
Poisike lähenes kaldale ja vaatas suunda, kuhu sõbratar osutas. Puulehtede keskel ujus suur lind. Ülimalt korras sulestik, pigimust nokk ja väga pikk kael andsid talle majesteetliku väärikuse.
Luik.
Kui lind oli lastest veel vaid mõne meetri kaugusel, pistis ta pea ja kaela vette. Siis tõstis ta need jälle välja ja laskis kuuldavale pika hüüde, maheda ja meloodilise, hoopis erineva harilikult parke kaunistavate kollaka nokaga luikede prääksatustest.
„Ma teen talle pai!“
Väike tüdruk läks päris kalda servale ja sirutas käe. Häiritud lind liigutas nii äkiliselt tiibu, et lõi lapse tasakaalust välja. Tüdruk plartsatas vette, samal ajal kui luik tõusis jõuliste tiivalöökidega lendu.
Külma tõttu katkes tüdruku hingamine otsekohe, nagu oleks ta kõri kruustangidega pigistatud. Ta oli oma vanuse kohta hea ujuja. Supelrannas ujus ta vahel mitusada meetrit. Aga järvevood olid jääkülmad ja kaldale oli raske tagasi pääseda. Tüdruk võitles ägedalt, kuid kaotas pea, kui mõistis, et ei jaksa ujuda, et kaldale jõuda. Ta tundis end tibatillukesena, tohutusse vedelikumassi neelatuna.
Poiss ei kõhelnud, nähes, et sõbratar oli hätta sattunud: ta võttis kingad jalast ja hüppas rõivastatult vette.
„Hoia minust kinni, ära karda.“
Tüdruk klammerdus ta külge ja nad hakkasid vaevaliselt kaldale liginema. Pead vee all hoides tõstis poiss tüdrukut kõigest jõust kõrgemale ja tänu tema abile õnnestus tüdrukul end kaldale vinnata.
Samal hetkel, kui poiss tahtis omakorda välja ronida, tundis ta end nõrkevat, nagu kisuksid kaks tugevat kätt teda järve põhja. Ta hing jäi kinni; süda peksis kõigest jõust, samal ajal kui miski pressis kohutavalt ta ajule.
Poiss võitles seni, kuni tundis kopse veega täituvat. Kui ta enam ei jaksanud, laskis ta end lõdvaks ja vajus allapoole. Ta kõrva trummikiled plaksatasid ja ümberringi läks kõik mustaks. Varjudesse mähituna mõistis ta ähmaselt, et see on kahtlemata lõpp.
Sest enam ei olnud mitte midagi. Mitte midagi peale külma ja hirmutava pimeduse.
Kõik oli kottpime.
Kõik oli kottpime.
Siis äkki…
Mingi valgus.
1
Mõned sünnivad suurtena,
mõned saavutavad suuruse ja mõnedele surutakse suurus peale.
SHAKESPEARE
Manhattan
Tänapäeval
9. detsember
Nagu igal hommikul, ärkas Nathan Del Amico kahe äratuskella samaaegse helina peale. Ta seadis alati helisema kaks äratajat, üks osutitega, teine elektrooniline. Mallory pidas seda veidruseks.
Söönud pool kausikest maisihelbeid, tõmmanud dressi selga ja vanad Reebokid jalga, läks ta igahommikusele sörkjooksule.
Lifti peeglist paistis mees, kes oli veel noor, meeldiva välimuse, kuid väsinud ilmega.
Sa vajad hädasti puhkust, kulla Nathan, mõtles ta, vaadates tähelepanelikumalt kahvatuid sinakaid varje, mis olid öö jooksul ta silme alla tekkinud.
Ta vedas dressipluusi luku kurguni kinni, tõmbas siis kätte karusnahksed kindad ja pani pähe Yankeesi meeskonna logoga villase mütsi.
Nathan elas San Remo hoone 23. korrusel, ühes Upper West Side’i luksuselamus, kust avanes vaade Central Park Westile. Niipea kui ta nina uksest välja pistis, vallandus ta huultelt valge külm aur. Öö polnud veel peaaegu möödaski ja tänava ääres kõrguvad elamud hakkasid alles vaevu udust välja joonistuma. Eelmisel õhtul oli ilmateade lubanud lund, kuid veel ei sadanud.
Ta jooksis mööda tänavat lühikeste sammudega. Jõulutuled ja uste kohale kinnitatud iileksipärjad andsid kogu kvartalile piduliku ilme. Nathan möödus loodusmuuseumi eest ja jõudis pärast saja meetri läbimist Central Parki.
Kellaaja ja külma tõttu oli seal vähe inimesi. Hudsoni jõelt puhus jäine tuul jooksurajale, mis kulges ümber pargi keskele rajatud Reservoiri tehisjärve.
Kuigi ei olnud päris soovitatav söandada sellele rajale minna, sest päike ei olnud veel õieti tõusnud, tegi Nathan seda kõhklematult. Ta jooksis siin juba aastaid ja temaga ei olnud midagi halba juhtunud. Nathan valis vaoshoitud rütmi. Külm õhk näpistas nahka, aga ta ei oleks mitte mingi hinna eest loobunud oma igapäevasest spordihetkest.
Pärast kolmveerandtunnist rühkimist jõudis ta Traverse Roadini ja kustutas põhjalikult janu, enne kui istus natukeseks murule.
Seal
