vestelda.
„Ma helistan, et Bonnie sõidu asjus kokku leppida. Kas ta on sinuga koos?
„Ta on viiulitunnis. Ta jõuab koju tunni aja pärast.“
„Äkki saaksid mulle öelda ta lennu kellaaja,“ tegi mees ettepaneku. „Ma usun, et ta lennuk saabub varajasel õhtul.“
„Tunni aja pärast on ta kodus tagasi,“ kordas Mallory, kes tahtis jutuajamise kähku lõpetada.
„Väga hea, hästi, kuulmiseni.“
Aga naine oli juba kõne lõpetanud.
Iialgi ei olnud ta mõelnud, et nende kõnelused võivad jõuda sellise külmuseni. Kuidas võisid kaks inimest, kes olid olnud nii lähedased, käituda võhivõõrastena? Kuidas oli see võimalik? Ta heitis salongi diivanile pikali ja vaatas lakke. Kui naiivne ta oli! Kindlasti oli see võimalik! Polnud vaja muud, kui vaadata ringi: lahutused, petmised, teineteisest tüdinemine… Tema kutsealal oli konkurents halastamatu. Edu saavutasid vaid need, kes ohverdasid osa perekonnaelust ja vaba aega. Igaüks advokaadibüroo klientidest oli väärt kümneid miljoneid dollareid, mistõttu advokaadid pidid olema täielikult nende käsutuses. See oli mängureegel, hind, mida tuli maksta suurte hulka kuulumise eest. Ja Nathan oli nende tingimustega nõustunud. Vastutasuks oli ta kuupalk nüüd 45 000 dollarit, peale selle veel mitmesugused soodustused. See tähendas ka, et partneri tiitel tõi talle aastas sisse ligi poole miljoni dollari suuruse boonuse. Tema pangakontol oli esimest korda üle miljoni dollari. Ning see oli alles algus.
Aga ta eraelu oli kulgenud languses, mis oli vastupidine töisele edule. Neil viimaseil aastail oli ta abielu lagunenud. Järk-järgult oli büroost saanud kogu ta elu. Ta ei leidnud enam aega perekonnaga koos hommikust süüa või tütre koolitöid üle vaadata. Kui ta oli mõistnud, kui tohutut kahju ta oma elule tegi, oli juba hilja tagasi pöörduda ja mõne kuu pärast järgnes lahutus. Kindlasti ei olnud ta ainus – büroos oli üle poole kolleegidest samuti abikaasast lahutanud –, aga see polnud mingi lohutus.
Nathan muretses väga Bonnie pärast, keda need sündmused olid väga häirinud. Seitsmeaastaselt märgas tüdruk veel mõnikord voodit ning tal käisid ärevushood samuti nagu ta emalgi. Nathan helistas talle igal õhtul, kuid ta oleks eelistanud rohkem kohal olla.
Ei, mõtles ta diivanil pikutades, mees, kes magab nii, et ta kõrval ei ole kedagi, ja kes ei ole kolm kuud oma väikest tütart näinud, ei ole elus edu saavutanud.
Nathan võttis sõrmest abielusõrmuse, mida ta ikka kandis, ja luges siseküljelt värssi Saalomoni ülemlaulust, mille Mallory oli lasknud nende abiellumisel sinna graveerida:
„Meie armastus on tugev nagu surm.“
Ta teadis, kuidas ülemlaul jätkus:
„Armastust ei suuda kustutada suured veed
ega uputada jõed.“
Kõik see on lollus! Vahukommid algajatele armunutele. Armastus ei ole nii absoluutne, et peaks vastu ajale ja katsumustele.
Ometi oli ta kaua aega uskunud, et tema abielu on erandlik, et sel oli maagiline ja irratsionaalne mõõde ning et see oli pitseriga kinnitatud juba lapsepõlvest alates. Mallory ja tema said tuttavaks kuueaastaselt. Algusest peale sidus neid nähtamatu lõng, just nagu oleks saatus tahtnud neist teha loomupäraseid liitlasi võitluses eluraskuste vastu.
Ta vaatas kummuti peale asetatud pildiraame, mis hoidsid ta eksabikaasa fotosid. Tükiks ajaks jäi ta pilk pidama viimasel, mis tal oli õnnestunud hankida tänu Bonnie kaasabile.
Muidugi, Mallory kahvatu nägu andis tunnistust raskest perioodist, mis oli seotud nende lahkuminekuga, aga see ei muutnud ta pikki ripsmeid, peent nina ega valgeid hambaid. Päeval, mil see foto võeti, pika jalutuskäigu ajal mööda Silver Strand Beachi, hõbedaste merikarpide randa, oli ta teinud soengu ülestõstetud juustega, mida hoidis kinni pärlmutterkamm. Väikesed terasraamidega prillid muutsid ta sarnaseks Nicole Kidmaniga filmis „Silmad pärani kinni“, kuigi Malloryle ei meeldinud see võrdlus. Nathan ei suutnud naeratust alla suruda, sest Mallory kandis üht oma alalistest lapitehnikas pulloveridest, mida ta ise valmistas ja mis andsid talle niihästi elegantse kui muretu välimuse.
Kuna Malloryl oli keskkonnamajanduses doktorikraad, oli ta õpetanud ülikoolis, aga pärast elama asumist vanaema vanaaegsesse majja San Diego lähedal oli ta loobunud loengukursuste lugemisest, et täielikult pühenduda mitmesugustele seltsidele, mis aitasid elus kehvemal positsioonil olijaid. Kodus tegeles ta ühe VVO koduleheküljega, maalides samaaegu ka akvarelle ja tehes väikesi merikarpidega kaunistatud mööbliesemeid, mida ta müüs suvel Nantucketis puhkust veetes turistidele. Malloryt polnud kunagi motiveerinud raha ega seltskondlik menu. Ta armastas korrata, et metsas või mere ääres hulkumine ei maksa ühtki dollarit, kuid Nathan ei jaganud täielikult neid lihtsustavaid mõttekäike.
Liiga kerge, kui ei ole kunagi millestki puudust tundnud!
Mallory pärines jõukast ja prestiižikast perekonnast. Ta isa oli olnud vanempartner ühes Bostoni edukaimas advokaadibüroos. Ta ei vajanud töist edu seltskondliku positsiooni saamiseks, sest see oli tal sünnist saadik olemas.
Hetkeks manas Nathan silme ette kõigi sünnimärkide asukoha naise kehal. Siis kihutas ta selle mälestuse peast ja avas ühe kaasatoodud toimikuist. Ta lülitas sülearvuti sisse, tegi märkmeid ja dikteeris mõned kirjad tähelepanelikule Abbyle.
Kella poole kaheksa paiku õhtul tuli lõpuks telefonikõne, mida ta ootas.
„Tere, issi!“
„Tere, oravakene!“
Bonnie jutustas talle üksikasjalikult oma päevast, nagu tal oli kombeks nende igaõhtuste vestluste ajal. Ta rääkis tiigreist ja jõehobudest, keda ta nägi kooliekskursioonil Balboa pargi loomaaeda. Isa esitas talle küsimusi kooli ja eelmise päeva jalgpallitreeningu kohta. Paradoksaalsel kombel ei olnud ta kunagi varem vestelnud tütrega nii palju kui nüüd, kui nad elasid teineteisest kolme tuhande kilomeetri kaugusel.
Äkki muutus tüdruku hääl rahutumaks.
„Ma pean sinult midagi paluma.“
„Kõike, mida sa vaid soovid, kullake.“
„Ma kardan üksi lennukile minna. Ma tahaksin, et sa mulle laupäeval järele tuleksid.“
„See on rumal jutt, Bonnie, sa oled juba suur tüdruk.“
Pealegi oli Nathanil sel laupäeval tähtis ärikohtumine; viimased kooskõlastused kahe firma liitmisel, mille kallal ta oli juba palju kuid töötanud. Ta ise oli soovinud just seda kuupäeva!
„Ma palun sind väga, issi, tule mulle järele!“
Nathan kuulis telefonis, et tüdrukul tõusevad pisarad kurku. Bonnie ei olnud kapriisne laps. Kui ta keeldus üksi lennukiga sõitmast, siis kinnitas see, et ta on tõesti suures ärevuses. Nathan ei oleks mitte mingi hinna eest tahtnud talle haiget teha. Pealegi praegusel hetkel.
„Olgu, ära muretse, kallis. Ma olen seal. Ausõna.“
Tüdruk rahunes jälle ja nad vestlesid veel mõni minut. Et Bonniet rahustada ja naerma ajada, jutustas ta ühe lookese ja mängis karupoeg Winnie Puhhi, kes nõuab meepotti, sest see oli tal ka varem
