olemas ka lahendus kellelegi maksta, et see inimene läheks ta tütrele Californiasse järele. Kuid niisugusest rumalast mõttest loobus ta väga ruttu. See kuulus asjade hulka, mida Mallory talle iialgi ei andestaks. Pealegi oli ta Bonniele lubanud, et tuleb ise sinna. Tütre tüssamine ei tulnud kõne alla. Küllap ta leiab üheks korraks mingi lahenduse.
Ta dikteeris makilindile veel paar kirja ja jäi lõpuks diivanile magama, võtmata kingi jalast ja kustutamata tulesid.
Teda ehmatas ärkvele sisetelefoni helisemine.
See oli valvur Peter, kes helistas oma tööpostilt fuajees.
„Keegi soovib teie juurde tulla, härra. Doktor Garrett Goodrich.“
Nathan vaatas käekella: kuradi kurat, juba kell üheksa õhtul! Tal ei olnud kavas lasta seda tüüpi end kodus häirida.
„Ärge laske teda sisse, Peter, ma ei tunne seda härrat.“
„Mis te lolli mängite,“ hüüdis Goodrich, kes oli valvuri mobiili oma kätte haaranud, „asi on tähtis!“
Pagana pihta! Millega ma olen issanda meelepaha endale kaela tõmmanud?
Nathan vaikis korraks ja hõõrus silmalauge. Südame põhjas teadis ta, et ei saa rahu tagasi enne, kui on Goodrichiga asjad korda ajanud. Selleks tuli kõigepealt aru saada, mida see mees õieti tahab.
„Hea küll,“ andis ta järele, „las ta tuleb üles, Peter.“
Nathan nööpis särgi uuesti kinni, avas korteriukse ja väljus trepimademele, et oodata arsti jõulisi samme, kel ei läinud palju aega 23. korrusele jõudmiseks.
„Mis te jamate, Garrett? Kas vaatasite, mis kell juba on?“
„Ilus korter,“ vastas teine, heites pilgu interjöörile.
„Ma küsisin, mida te siin teete.“
„Ma arvan, et te peaksite minuga kaasa tulema, Del Amico.“
„Ärge rääkige rumalusi! Ma ei ole teie käsualune.“
Garrett püüdis teda veenda.
„Aga kui te mind usaldaksite?“
„Mis mulle tõestab, et te ei ole ohtlik?“
„Mitte miski,“ tunnistas Goodrich õlgu kehitades. „Iga inimene on potentsiaalselt ohtlik, olen teiega nõus.“
Käed taskus ja oma suurde palitusse mähitud, laskus Goodrich rahulikult tänavale, tema kõrval Nathan, kellest ta oli peajagu pikem ja kes žestikuleeris mõlemale poole.
„Jäiselt külm!“
„Kas te alati nõnda hädaldate?“ küsis Garrett. „Suvel on selles linnas lämmatav palavus. Talvel näitab New York oma tõelist palet.“
„Jama!“
„Peale selle külm konserveerib, tapab mikroobe ja…“
Nathan ei andnud talle aega oma postulaadi arendamiseks.
„Võtame vähemalt takso.“
Ta astus sõiduteele ja tõstis käe, et autot peatada.
„Hei! Hei!“
„Ärge vehkige, te olete naeruväärne.“
„Kui arvate, et lasen oma munadel teie lõbuks ära külmuda, siis ajate endale puru silma.“
Kaks taksot möödusid neist käiku aeglustamata. Lõpuks peatus üks kollane takso Century Appartementsi juures. Mõlemad mehed pugesid sinna ja Goodrich andis taksojuhile aadressi, sõita tuli 5. avenüü ja 34. tänava ristmikule.
Nathan hõõrus käsi kokku. Auto oli hästi köetud. Raadiost kostis üks Sinatra vana laul.
Broadway kihas inimestest. Aastalõpupühade pärast olid paljud kioskid kogu öö avatud.
„Jala oleksime rutem saanud,“ ei suutnud Goodrich ilmse mõnuga tähendamata jätta, kui sõiduk oli sunnitud ummikutes seisma.
Nathan heitis talle mitte just sõbraliku pilgu.
Mõne minuti pärast pöördus takso 7. avenüüle, kus liiklus ei olnud nii tihe. Seal sõitis takso kuni 34. tänavani, pööras vasakule ja sõitis veel sadakond meetrit, enne kui peatus.
Goodrich maksis arve ja mehed väljusid autost.
Nad asusid ühe Manhattani kuulsaima silueti, Empire State Buildingi jalamil.
1 Äri nagu harilikult (ingl). Tlk.
4
Leegitseva mõõgateraga ingel seisab su taga, võtab sinult relva ja tõukab su kuristikku.
VICTOR HUGO
Nathan tõstis silmad taeva poole. Pärast kaksiktornide hävitamist oli vana Empire State Building jälle Manhattani kõrgeim pilvelõhkuja. Kindlalt oma massiivsel soklil istudes domineeris hoone südalinna kohal nii elegantsuse kui jõulisusega. Selle kolmkümmend kõrgemat korrust kiirgasid punaselt ja roheliselt nagu jõulude ajal kombeks.
„Kas tahate tõesti sinna üles tõusta?“ küsis advokaat, osutades helendavat tornitippu, mis näis ööpimeduse kattest läbi puurivat.
„Mul on juba piletid,“ vastas Goodrich, tõmmates taskust kaks väikest sinist papitükki. „Muide, te võlgnete mulle kuus dollarit.“
Nathan raputas ärritatult pead, kuid järgnes siis alistunult arstile.
Nad sisenesid art déco stiilis avasaali. Sissepääsulaua taga näitas seinakell, et oli juba kümme, samas kui üks silt hoiatas külastajaid, et piletimüük jätkub veel vaid tund aega, maja tohib külastada südaööni. Selle kõrval säras hoone hiiglaslik reproduktsioon nagu vaskne päike. Jõulud olid New Yorgis ülielav turismiaeg ja hilisest kellaajast hoolimata tungles veel palju rahvast kassaluukide ees, mida kaunistasid aastate kestel pilvelõhkujat imetlemas käinud kuulsuste fotod.
Goodrichi ostetud piletite tõttu ei pidanud mehed sabas seisma. Nad lasksid end juhatada teisele korrusele, kust tõusid liftid vaatetorni poole. Kuigi lund enam ei sadanud, teatas tabloo halvast nähtavusest linna kohal lasuva pilvituse tõttu.
Vähem kui minutiga viis kiirlift nad kaheksakümnendale korrusele. Seal läksid nad järgmisse, et sõita kaheksakümne kuuenda korruse kaugvaatekuplisse, mis asub kolmesaja kahekümne meetri kõrgusel, ja sisenesid katuse all olevasse klaasitud vaatesaali.
„Kui see teid ei häiri, siis jään ma siia köetud ruumi,“ sõnas Nathan palituvööd koomale tõmmates.
„Soovitan teil siiski mulle järgneda,“ vastas Goodrich vastuvaidlemist mitte lubaval toonil.
Nad väljusid vaatluskupli lahtisele terrassile. Pakaseliselt külm tuul East
