„Vajadusele olla hästi ette valmistatud.“
„Ma ei jõua teie mõttekäigule järele.“
„Kes teab, mida toob homne päev? Ei tohi elu prioriteete segi ajada.“
„Väga sügavmõtteline,“ ironiseeris advokaat. „Kas see on ähvardus?“
„Mitte ähvardus, Nathan, vaid sõnum.“
Sõnum?
Goodrichi pilk ei olnud vaenulik, kuid muutis Nathani siiski rahutuks.
Löö ta minema, Nat. See tüüp ajab jama. Ära mine ta mänguga kaasa.
„Ma ei tohiks teile ehk nõnda öelda, aga kui Ashley Jordan ei oleks teid soovitanud, siis kutsuksin ma turvamehed ja käsiksin teid välja visata.“
„Kahtlen selles,“ muigas Goodrich. „Teile teadmiseks, ma ei ole Ashley Jordaniga tuttav.“
„Ma arvasin, et ta kuulub teie sõprade hulka?“
„See oli vaid abinõu teie juurde pääsemiseks.“
„Oodake, kui te ei ole Jordaniga tuttav, kes teile ütles, et ma olen lahutatud?“
„See on teile näkku kirjutatud.“
See oli viimne piisk. Advokaat tõusis hoogsalt ja avas ukse halvasti vaos hoitud ägedusega.
„Mul on palju tööd!“
„Teil on õigus ja sellepärast ma lahkun… praeguseks hetkeks.“
Goodrich tõusis tugitoolist. Vastu valgust joonistus ta massiivne figuur, jättes mulje rässakast purunematust kolossist. Ta läks ukse poole ja astus ümber pöördumata üle kabineti läve.
„Aga mida te minust tegelikult tahate?“ küsis Nathan nõutult.
„Ma usun, et te teate seda, Nathan, ma usun, et te teate seda,“ heitis Goodrich vastu juba koridorist.
„Ma ei tea mitte midagi!“ väitis advokaat jõuliselt.
Ta lõi kabineti ukse kinni, avas selle siis uuesti, et hüüda koridori:
„Ma ei tea, kes te olete!“
Aga Garrett Goodrich oli juba kaugel.
3
Edukas karjäär on suurepärane asi,
aga selle vastu ei saa kerra tõmbuda, kui öösel on külm.
MARILYN MONROE
Kui Nathan oli ukse selja taga kinni lükanud, sulges ta silmad ja surus tükk aega külma veeklaasi otsaesise vastu. Ta tajus hämmeldunult, et see vahejuhtum ei lõpe ilma järjeta ja et ta ei kuulnud Garrett Goodrichi juttu viimast korda.
Tal oli raskusi uuesti tööle asumisega. Teda vallanud kuumusehoog ja järjest teravam valu rinnus takistasid keskendumist.
Veeklaasi peos hoides tõusis ta toolilt ja astus mõne sammu akna poole, et vaadata Helmsey Buildingi sinakaid vastuhelke. Met Life’i tohutu tuima fassaadi kõrval tundus see inimlikus suuruses pilvelõhkuja oma püramiidja katuselt kerkiva torniga lausa mänguasjana.
Mõni minut silmitses ta liiklusvoolu, mis suundus lõunasse kahe avenüüd piirava hiigelvärava vahelt.
Lumi sadas lakkamatult edasi, värvides linna sinkjatesse ja hallidesse toonidesse.
Selle akna juures seistes tundis ta end alati halvasti. 11. septembri terrorirünnakute ajal oli ta arvutil töötanud, kui kõlas esimene plahvatus. Ta ei unusta kunagi seda vapustavat õuduste päeva, neid musti suitsusambaid, mis saastasid taeva. Seejärel kohutavat prahi- ja tolmupilve, kui tornid õhku lendasid. Esimest korda olid Manhattan ja sealsed pilvelõhkujad tundunud talle pisikeste, nõrkade ja ajutistena.
Nagu suurem osa ametikaaslasi oli ta püüdnud mitte liiga pikalt juurelda katastroofi üle, mille nad olid üle elanud. Elu läks oma rada edasi. Business as usual.1 Ometi, nagu siinsed elanikud ütlevad, ei muutunud New York enam kunagi päris endiseks New Yorgiks.
Päris selge, et ma ei jõua valmis.
Ta valis siiski mõned toimikud, pistis need portfelli ja otsustas siis Abby suureks üllatuseks, et lõpetab nendega tutvumise kodus.
Oli möödunud terve igavik eelmisest korrast, mil ta nii vara kontorist lahkus. Harilikult rügas ta päevas ligi neliteist tundi, kuus päeva nädalas, ja pärast lahutust käis sagedamini oma kabinetis ka pühapäeviti. Kõigist partnereist tegi tema kõige rohkem töötunde. Siia tuleb lisada ka tema viimase kõmulise saavutusega kaasnev kuulsus: samal ajal kui kõik pidasid ülesannet liiga delikaatseks, õnnestus tal viia lõpule firmade Downey ja NewWax liitumine, mis oli väga meedia luubi all, see tõi talle kaasa ülistava artikli ajakirjas National Lawyer, ühes selle eriala kõige kuulsamas ajakirjas. Nathan ajas suurema osa kolleegidest meeleheitele. Ta oli liiga eeskujulik, liiga täiuslik. Rääkimata väga hea välimuse antud eelistest, ei unustanud ta kunagi teretada sekretäre, tänas portjeed, kes talle auto kutsus, ja ohverdas iga kuu mõne tasuta töötunni rahapuuduses klientidele.
Värske õhk tänaval mõjus talle hästi. Lumesadu oli peaaegu lõppenud ja lund ei olnud maha tulnud nii palju, et liiklust häirida. Taksot püüdes kuulas ta laitmatutes valgetes koorirüüdes lastekoori, kes laulis St. Bartholomew’ kiriku ees Mozarti kuulsat pala „Ave verum corpus“. Ta leidis selles muusikas tahtmatult midagi, mis mõjus niihästi mahedalt kui rahutust tekitavalt.
Nathan jõudis San Remo hoonesse, kui kell oli veidi kuus läbi, tegi endale kuuma teed ja võttis pihku mobiiltelefoni.
Kuigi San Diegos polnud kell rohkem kui kolm pärastlõunal, olid Bonnie ja Mallory ehk kodus.Ta peab täpsustama oma tütre kohalejõudmise üksikasju, sest ta tuleb lähenevate pühade tõttu mõne päeva pärast tema juurde.
Ta valis hoolikalt numbri. Kolme helina järel lülitus sisse automaatvastaja.
„Te olete helistanud Mallory Wexlerile. Ma ei saa teile praegu vastata, aga…“
Naise hääle kuulmine mõjus Nathanile hästi. See oli nagu sõõm hapnikku, millest ta oli kaua ilma olnud. Ta soovid olid jäänud nõnda tagasihoidlikuks, kuigi tal polnud põrmugi harjumust rahulduda vähesega.
Äkki katkes automaatvastaja sõnum.
„Hallo?“
Nathan tegi üleinimliku pingutuse manada näole rõõmus ilme, järgides niimoodi oma nõmedat vana refleksi: mitte kunagi näidata oma nõrkusi, kuigi tegemist oli naisega, kes tundis teda lapsepõlvest alates.
„Tere, Mallory!“
Kui kaua ta pole juba öelnud „kallis“?
„Tere,“ vastas naine külmalt.
„Kas kõik on hästi?“
Naise
