„Kas siin on siis nüüd ka kingipood?“ küsis ta, kuigi ta hääl kõlas pigem urinana.
Damaris pööritas silmi. „Su ema idee. Või Carly oma. Mina ei pööranud nende jutule tähelepanu. Nad vadistasid nagu linnud, nende jutu mõtet oli raske tabada.“
Damarise väikesed tugevad käed surusid ta käsivarsi. „Ära nende pärast muretse. Nüüd oled sa kodus ja see on õige olulisem.“ Ta surus suu murelikult kokku. „Sa oled liiga kõhn. Vaata, milline sa välja näed. Puha luu ja nahk.“
„Eks haiglas jäin kõhnaks,“ tunnistas Michelle. Isu hävitamiseks pole midagi paremat kui piinavat valu tegev kuulihaav.
Ta märkas silmanurgast tiibade liikumist. Pugeti väinale omased kured tegid halli vee kohal ringe. Linnud tõid siia külastajaid ja teadlasi. Mingil põhjusel tunti nende vastu huvi, kuigi Michelle’ile polnud nad kunagi eriti meeldinud. Kui ta oli kaheksa-aastane, olid kured talle suvi otsa peale sittunud. Ta ei osanudki öelda, kas see oli lihtsalt ebaõnn või mõni lindude vandenõu. Pärast seda oli ta hakanud neid vihkama, kuigi enne oli suhtunud neisse üsnagi neutraalselt. Aeg polnud vähendanud ta soovi, et neid siin poleks.
Ta suunas pilgu taas võõrastemajale ja tundis sisimas pettumuse-jõnksakat. Kuidas küll võis keegi teha midagi sellist majaga, mis oli olnud kunagi nii ilus? Isegi emal oleks pidanud mõistust rohkem peas olema.
Ju tal oligi, mõtles Michelle endamisi. Ta oli kindel, et see oli Carly töö.
„Tule sisse,“ ütles Damaris veranda poole minnes. „Kohe hakkab sadama ja ma tahan sulle süüa anda.“
Need kaks mõtet, mis polnud teineteisega sugugi seotud, aitasid Michelle’i ärevust leevendada. Vähemalt Damaris oli endine: soe ja armastav naine, kellel oli alatasa vajadus toita kõiki neid, kes ta läheduses olid. Michelle kavatseski selle külge klammerduda.
Ta kõndis kõhklevalt palju lühema Damarise kõrval ja mõistis, et peaks vist kasutama keppi, kuid ei tahtnud nõrkust ilmutada. Vähemalt mitte olukorras, mis tundus nii kummaline. Ja see, kui ta ei teadnud, mis teda järgmiseks ees ootab, tähendas tema maailmas ohtu.
See oli taas üks põnev Iraagis ja Afganistanis käimise tulemus, mõtles ta kibestunult. Lisaks sellele veel öised painajad, vihahood ja nii „ääretult meeldiv“ lihasetõmblus vasakul silma all, mis teda aeg-ajalt kiusas.
Ta oli rumalast peast arvanud, et niipea, kui ta taas võõrastemaja näeb, on kõik korras. Et piisab koju jõudmisest. Nii rumal ta tegelikult ka ei olnud, kuid ta oli seda ikkagi lootnud. Nüüd see lootus aga närbus ja hääbus ning alles jäi vaid valu puusas ja meeletu soov olla taas kümneaastane. Kui kõik oli hästi, kui sai ronida isa sülle ja tunda, kuidas ta oma tugevate kätega sul ümbert kinni võttis.
„Michelle, mis on?“ Damarise hääles kostis murenoot.
„Pole midagi,“ valetas ta ja naeratas siis. „Ja kui sa seda ei usu, siis luban, et kunagi saab kõik korda. Kas see vastus rahuldab sind?“
„Ainult siis, kui sa lubad, et sööd.“
„Kuni lõhki lähen.“
Damarise juustes oli halli ja ta silmade ümber oli rohkem kortse, kuid muidu oli ta endine. Hea seegi. Michelle otsis ikka veel killukest kodust, mis oleks äratuntav. Isegi aed oli teistsugune, mõtles ta kerges tuules õõtsuvaid rõõmsavärvilisi kirikakraid vaadates.
Nende värv otsekui plahvatas rõõmsates mustrites mööda muruserva, ronides suure maja poole ja hiilides selle küljele. Kõik lilled olid erinevad, just nagu oleks keegi otsinud välja kõige haruldasemad ja erksamad õied. Nende kirevus tundus ta muserdatud meeltele karjatusena ning tekitas tahtmise nii kõrvad kui ka silmad kinni katta.
Majaesise veranda astmed viisid ta tähelepanu tagasi võõrastemajale. Ta võttis end kokku, aimates ette valu, iiveldust ja higistamishoogu.
Ta pani parema jala esimesele astmele ja tõstis vasaku järele. See, et ta oli valuleegiks valmis, ei tähendanud veel, et see poleks nii kohutavalt kõrvetanud. Valu läbistas teda, tekitas tal tahtmise anuda halastust või vähemalt seda, et see lõpeks. Kõiki siin tehtud muudatusi arvesse võttes oleks nad ju ometigi võinud siia ka kaldtee ehitada.
Selleks ajaks, kui ta trepist üles sai, oli ta üleni kaetud külma ja kleepuva higiga ning ta jalad värisesid. Kui ta oleks hommikul midagi söönud, oleks ta selle kõik välja oksendanud. Oleks see vast elegantne kojusaabumine olnud. Damaris uuris teda salamisi, pruunid silmad murest tumedad.
„Kas asi on emas?“ küsis ta vaiksel toonil, just nagu poleks tahtnud vastust kuulda. „Tean küll, et te ei saanud läbi, kuid ta on ju ikkagi surnud. Sa ei tohi ennast süüdistada, et sa ta matustele ei jõudnud.“
„Ei süüdistagi,“ sai Michelle suust, pigistades need sõnad välja kokkusurutud hammaste vahelt. See, et ta pihta tulistati, oli üks parimaid võimalikke vabandusi.
Ta hingas veel paar korda sügavalt sisse ja valu andis nii palju järele, et ta jaksas seda taluda. Ta suutis end ilma ägamata sirgu ajada. Ning tänu sellele nägi ta, et terrassimööbel oli uus, samuti oli uus ka piire. Ema oli võõrastemaja kasumiga üsnagi vabalt ringi käinud.
„Tere, Michelle. Tere tulemast koju!“
Ta suunas pilgu laiale topeltuksele ja nägi Carlyt lävel seismas.
Ka Carly oli muutunud. Pikkade juuste asemel kandis ta lühikesi. Sama värvi blond, samad tumesinised silmad, kuid nüüd toonitas neid maitsekas meik. Mitte gootilik, pigem daamilik.
Lihtne must seelik, madalad kingad ja pikkade varrukatega roosa pluus, mille mansettidel väike rüüs, olid võõrastemajas töötamiseks igati professionaalsed. Selle kõrval tundis Michelle end tahumatuna. Ta tajus oma kotjad cargo-pükse, mida olid endiselt peale dressipükste kõige lihtsam jalga saada. Ta pikkade varrukatega T-särk oli sõja läbi käinud ja nägi ka sedamoodi välja. Ta ei mäletanudki enam, millal ta viimati ripsmetušši või näokreemi oli kasutanud. Või lasknud lõigata juukseid kellelgi, kel oli ka sellekohane väljaõpe.
Carly oli tema kõrval ilus. Ilusam, kui ta mäletas. Naiselik.
Nooruses oli Michelle olnud pikkade tumedate juuste ja suurte roheliste silmadega ilusam. Carly oli olnud armas, tuues Michelle’i ilu esile. Selle järjekordse muutuse peale ärritudes oli Michelle’il tahtmine selg keerata. Ära minna...
Aga just selles asi oligi. Võõrastemaja oli kõik, mis tal on, ning ära minemine ei tulnud kõne allagi.
Carly näol oli endiselt naeratus, näis, et ta on rahulik ja valitseb end. „Me oleme sinu kojutulekust nii elevil.“ Naeratus kadus. „Tunnen sulle Brenda kaotuse pärast kaasa. Ta oli imeline inimene.“
Michelle kergitas kulme. Ta lahkunud ema kohta võis pruukida üsnagi mitmeid sõnu, kuid imeline küll mitte.
Veelgi suuremat muret tekitas aga Carly hoiak. Just nagu kuuluks see kõik talle. Just nagu kuuluks tema siia.
„Nii palju aega on mööda läinud,“ lisas Carly. „Ma pole sind näinud sellest ajast saati, kui...“ Ta jäi vait. „Nii palju aega on mööda läinud,“ kordas ta.
Sõnad, mis võisid olla impulsiivsed, kuid olidki ehk tegelikult nii mõeldud,
