„Tänan.“ Naine patsutas abikaasa kätt. „Meil on siin väga tore. Oleme siin juba kolmandat korda. Paar aastat on vahele jäänud. Te olete siin päris uhked muudatused sisse viinud.“
„Tänan. Loodetavasti ei pea me teie järgmist külastust nii pikalt ootama.“
Ta lahkus laua juurest ja läks teenindusruumi. Toonud sealt veiniklaasid ja korgitseri, naasis ta lauda ja hoolitses külastajate eest. Siis käis ta teiste laudade juures, enne kui läks kööki salateid tooma.
Seni polnud keegi midagi imelikku märganud. Või kui oligi, siis polnud sõnagi lausunud, mis tegi peaaegu sama välja. Kui ta tegevuses on, pole tal aega muretseda ega paanitseda.
Ta sisenes puhassäravasse kuuma kööki ja leidis, et salatid on valmis. Ta haaras taldrikud ja läks nendega söögisaali.
Liigutused olid lihtsad ja ta oli selle eest tänulik. Ta pea oli laiali otsas. Kui päris aus olla, siis oli ta lausa paanikas.
Vallandatud! See pole võimalik. Ta oli ligemale kümme aastat siin elanud. Ta oli sellesse paika pannud oma südame ja hinge. See pidi ju ometigi midagi tähendama. See tähendas ju, et ta suhtus sellesse paika omanikutundega. Kas nendest klišeedest oleks abi? Miski peab ju ometigi aitama. Michelle ei saa ju niisama tagasi tulla ja teda lahti lasta.
Kuigi tegelikult saab küll.
Pisaratega võitlev Carly lipsas uuesti teenindusruumi. Marmorplaadiga laud tundus ta käte all jahe. Ta oli selle marmori ise valinud, samuti kapid ja isegi restorani juurdeehituse lauad ja toolid.
Ta ju lubas, mõtles Carly pead langetades, silmad pisaraist tulitamas. Brenda oli lubanud, et annab Carlyle osa võõrastemajast. Kaks protsenti aastas, kuni Carlyle kuulub pool ja nad on võrdväärsed partnerid. Õigupoolest peaks talle nüüdseks kuuluma juba kakskümmend protsenti. Kuid võõrastemaja polnud Brenda nimel ning too ei saanud talle tegelikult midagi anda.
Kõik need aastad, kui Michelle oli väitnud, et isa jättis võõrastemaja temale, oli Carly arvanud, et sõbranna lihtsalt uhkeldab nagu lapsed ikka. „See saab minu omaks!“ Sest Michelle elas ja töötas seal. Kuid Michelle oli rääkinud tõtt ja Brenda oli valetanud ning Carlyl polnud kuskile mujale minna.
Ta pühkis pisarad ära ja manas naeratuse taas näkku, enne kui külastajate juurde naasis.
Selleks ajaks, kui ta põgenes võõrastemaja omaniku korterisse, kus ta oli elanud koos tütre Gabbyga tema sünnist saati, oli kell juba pool kaheksa. Ta oli need ruumid enda omaks teinud – need olid tulvil mälestusi.
Gabby vaatas telekat, kuid tõstis Carly sisenedes pilgu ja naeratas. Ta lapsehoidja Brittany pani iPodi kähku käest. Gabby ajas end diivanilt maha ja jooksis Carly juurde.
„Emm!“
Ta ei lausunud midagi enamat, lihtsalt klammerdus ta külge.
Carly kallistas teda, mõistes, et nii nagu kõik teised emad siin maakeral, on ka tema valmis oma lapse heaks kõik tegema. Kaasa arvatud lapse kaitsmine tõe eest – et neid võidakse nende kodust välja visata.
„Kuidas su õhtu möödus?“ küsis ta Gabby blonde juukseid siludes ja ta sinistesse silmadesse vaadates.
„Hästi. Tegin Brittanyle kaks korda „Õnnerattas“ ära.“
Brittany nägu oli naerul. „Näed nüüd. Kogu sellest õigekirja drillimisest on kasu.“
Gabby kirtsutas nina. „Parema meelega teeksin matat.“
„Õhtusöök oli väga hea,“ ütles Brittany püsti tõustes. „Tänan.“
Carly oli neile poole kuue ajal päevaroa toonud. Kahel õhtul nädalas töötas ta restoranis, kuid vähemalt õnnestus tal oma vahetuse ajal õhtusöök koju tuua.
„Tore, et maitses.“
„Maitses jah,“ ütles Gabby.
Brittany oli juba jope selga ajanud.
„Kas saad Michaeliga kokku?“ küsis Carly, enne kui Brittany uksele saatis.
Brittany naeratas. „Jah, me lähme sõpradega keeglit mängima.“
„Paari nädala jooksul peaksin suvelaagri koha pealt targemaks saama,“ ütles Carly, kuid kuulis tütre vaikset turtsatust. Gabbyle ei meeldinud eriti suvelaagri mõte, peamiselt sellepärast, et see tähendas õues olemist ja tegelemist selliste asjadega nagu matkamine ja kajakiga sõitmine. Ta eelistas lugeda või arvutiga mängida.
„Minu suvised tunnid on kaheksast kaheteistkümneni,“ ütles Brittany pikka punast patsi jope alt välja tõmmates. „Nii et õhtupoolikud sobivad.“ Ta kõhkles ja langetas siis häält. „Kas see oli tema? Michelle?“
Carly noogutas.
„Ta pole sugugi selline, nagu ma arvasin. Ma ei osanud arvata, et ta on nii hirmuäratav. Kuigi ta ei teinud ju midagi. Aga noh, lihtsalt...“
Carly esimene instinkt oli hakata kaitsma, mis tõestas üksnes seda, et ta oli endiselt täielik idioot.
„Ega asi nüüd nii hull ka ole,“ ütles ta kompromissile minnes. Mis oli temast üsnagi suuremeelne, võttes arvesse, et ta oli lahti lastud.
„Olgu siis. Head õhtut.“
Brittany lahkus ja Carly istus diivanile. Tütar keris end ta kõrvale ja toetas pea ta õlale.
„Ta ei meeldi mulle,“ sosistas Gabby. „Kas ta peab siia jääma?“
Carly tahtis öelda, et ka temale ei meeldi Michelle, kuid mõistis, et see oleks viga. Õigesti käitumine on igavene nuhtlus, mõtles ta tütre pead silitades.
„Vaatame, kuidas asjad edenevad, enne kui hakkame kohut mõistma,“ ütles ta kergel toonil, eirates hukatuse aimdust.
„Nii teed sa alati, emm,“ ütles Gabby ohates. „Sa üritad ikka asjade mõlemat poolt vaadata. Kas sa vahel lihtsalt vihastada ei taha?“
„Sagedamini, kui oskad arvata.“
Tegelikult oli asi nii, et Michelle vajas teda. Vähemalt mõnda aega. Keegi peab ju võõrastemaja juhtima ja kuna Brendat enam ei ole, siis sai see olla vaid tema. Michelle’il on vaja aega taastumiseks, selle meelde tuletamiseks, mis siin töötamine tähendab. See tema lahtilaskmine oli impulsiivne. Sõnad, mitte läbimõeldud tegutsemine.
See on nagu enesejulgustus, mõtles ta tütart enda vastu surudes. Või sama, mis asitõenditele vaatamata uskuda, et vaime pole olemas.
Poolteist tundi hiljem suudles Carly tütart laubale ja soovis talle head ööd. „Ilusaid unenägusid,“ ütles ta. „Ma armastan sind.“
„Mina sind ka, emme.“
Gabby lausus need sõnad väga unisel häälel. Ta silmad olid juba kinni vajunud. Kuigi ta ei palunud juba mitu aastat, et talle loetaks õhtujuttu, meeldis talle ikka veel, kui talle tekk ümber pannakse. Ta oli üheksa-aastane, saab sügisel kümneseks. Kui kaua veel läheb, kuni ta hakkab
