Vaikiv õde. Diane Chamberlain
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Vaikiv õde - Diane Chamberlain страница 6
„Ainult seni, kuni ma siin olen.“ Surusin telefoni talle pihku. „Salvestasin oma numbri kontaktide infosse ja sinu number on minu telefonis.“ Hetke pärast surus ta sõrmed ümber telefoni ja pistis selle teksaste taskusse.
Käivitasin rahulolevalt mootori ja me sõitsime kodu poole, autos segunes Old Bay kastme lõhn sigaretisuitsuga. Peatasin auto sissesõiduteel, kõndisime aeglaselt üle muruplatsi ja astusime trepist üles välisukse juurde. Danny ei longanud nii hullusti kui varem, mõtlesin ma, ehkki arvasin, et tema aeglase, kange kõnnaku põhjuseks võis olla valu. Või ehk tahtis ta majja minekuga võimalikult kaua viivitada. Ta polnud seal aastaid käinud.
„Isal on umbes kakssada tuhat kogumishoiusel,“ ütlesin, kui me läbi elutoa köögi poole läksime, minul krevetid ja friikartulid käes. Danny keeras pead vasakule ja paremale ja silmitses tuba. Ma kahtlesin, kas siin on pärast tema viimast külaskäiku midagi muutunud. „Pool sellest rahast läheb sinu fondi.“
„Mida ma sellise rahasummaga teeksin?“ küsis ta, kui me kööki jõudsime. Teadsin, et see oli retooriline küsimus.
„Noh,“ panin koti letile, „see on olemas, kui sul seda kunagi vaja on.“ Olin talle juba öelnud, et ta saab endale maa, millel ta elab.
Danny läks kohe külmkapi juurde, tegi ukse lahti ja võttis pakendist õlle. „Kuidas tal pangas nii palju raha on?“ küsis ta külmkapi ust kinni pannes.
Võtsin kapist mõned taldrikud. „Ilmselt oskas ta säästa,“ ütlesin. „Tal ei olnud suuri kulutusi. Ja ta töötas Justiitsministeeriumis, ehkki seda sa vist teadsid?“
„Hm.“ Ta tõmbas paar sahtlit lahti, enne kui avaja leidis. „Ta oli segane, eks? Loobus riigitööst ja tuli siia, et haagissuvilaparki pidada?“
Vaatasin tema poole, kui võtsin kapist kaks ema vana Franciscan Ware taldrikut. „Võib-olla oli tal tunne, et peab seda tegema,“ ütlesin. „Tead küll. Valima Washington, D.C. rottide võidujooksu asemel rahulikuma elu.“
Danny rüüpas õlut. „Ma ei ole kindel, kas ma saaksin oma elu valikuks nimetada,“ ütles ta.
Osutasin peaga tagaukse poole, Danny tuli minu järel kinnisele verandale ning ma panin taldrikud vakstuga kaetud lauale. Tsikaadid ja kilgid laulsid oma õhtulaulu, kui ma MJ-st ostetud kotid lahti tegin. Ma armastasin verandat. See tuletas mulle lapsepõlve meelde. Olin kogu suve kiiktoolis lugenud. Mäletasin ikka veel mõnda raamatut, mida ma neelasin tol ajal, kui elu tundus palju lihtsam kui nüüd.
„Kas sa mäletad, kuidas me lastena verandal aega veetsime?“ küsisin krevette lahti pakkides.
„Pagan, need taldrikud!“ ütles Danny, nagu poleks küsimust kuulnudki. Ta vaatas kreemikat taldrikut, mille servas olid käsitsi maalitud õunad. „Kas me peame nende vanade taldrikute pealt sööma?“
„Mis neil viga on?“
„Lihtsalt… nagu oleks jälle viisteist.“
Tahtsin pärida. Küsida, miks viieteistkümnene olemine tema jaoks nii kohutav oli olnud, aga olin seda varem teinud ja teadsin, et see ei vii kuhugi.
„Mulle need taldrikud tegelikult meeldivad,“ ütlesin. „Need meenutavad ema.“
„Just nimelt,“ ütles ta.
Ma ei kavatsenud talle teist taldrikut tuua. Võtsin peotäie krevette ja lükkasin pappkarbi üle laua tema poole. „Kata see krevettidega ja sa ei näegi mustrit,“ ütlesin ja rõõmustasin, kui Danny karbi võttis.
„Niisiis.“ Koorisin kreveti ära ja pidasin paremaks meie perekonna teema mõneks ajaks rahule jätta. „Ma rääkisin sulle oma haledast armuelust. Kuidas sinu omaga lood on? On su elus praegu keegi eriline?“
Ta kehitas ükskõikselt õlgu. „Nad tulevad ja lähevad,“ ütles ta, „ja mulle see sobib.“ Ta sõi krevette, jõi õllepudeli tühjaks ja tõusis. „Mul on veel ühte vaja,“ ütles ta. „Toon sulle ka?“
„Ei, tänan.“ Sõin paar friikartulit ja ootasin, et ta tagasi tuleks. Ma vihkasin pinget meie vahel. Danny paistis täna õhtul kuidagi habras olevat. Kerge murduma.
Kui ta uuesti istet võttis, oli tema pudel juba pooltühi ja tema käed värisesid, kui ta krevetti hakkas koorima. Mõtlesin, kas ta on midagi tarvitanud. Pärast Iraagist tulekut oli ta ohtralt kanepit suitsetanud, aga nii palju kui mina teadsin, eelistas ta viimasel ajal alkoholi.
„Me peame majast rääkima,“ ütlesin ja rääkisin kõigest, mida olin Suzanne’i käest kuulnud. „Klaver ja kümme tuhat lähevad Jeannie Lyonsile, mis on minu meelest kummaline. Ta oli ema sõber, aga ma…“
„Ma tean, kes ta on,“ ütles Danny uuesti õlut rüübates. „Ta üritab minuga rääkida, kui mind linnas näeb, aga ma hakkan lihtsalt käituma, nagu oleks mul posttraumaatilise stressi sündroom, ja ta jätab mu rahule.“
Puhkesin tahtmatult naerma. Ta ütles seda surmtõsise näoga ja mul polnud aimugi, kas ta üritab nalja teha või mitte, aga igal juhul meeldis mulle tema ausus. „Ja Tom Kyle’i sa ju tunned,“ ütlesin. „Ta elab haagissuvilapargi servas.“
„Täielik tõbras. Ta kannab alati varjemustriga pükse, nagu püüaks olla keegi, kes ta pole.“
Näksisin friikartulit. „Noh,“ ütlesin, „ma ei tunne teda eriti hästi, aga ta on pärast isa surma pargis abiks olnud, nii et ma olen talle tänulik. Ja isal pidi temaga mingi suhe olema, sest ta jättis Kyle’ile oma piibukogu.“
„Miks peaks keegi tahtma hunnikut vanu piipe?“
„Kes teab?“ ütlesin. „Aga see on üks asi vähem, millega me tegelema peame, nii et see rõõmustab mind. Kõige rohkem on mul abi vaja heategevuseks minevate asjade pakkimisega. Tead küll, maja tuleb tühjaks teha, enne kui me selle ära müüme.“ Kujutlesin, kuidas me paar nädalat koos töötame, õlg õla kõrval. Võib-olla õnnestub mul ta rääkima meelitada. End avama.
Danny katkestas kreveti koorimise ja vaatas õue, kus oli nüüd peaaegu pime. „Tõsiselt,“ ütles ta, „parem palka keegi. Mina ei suuda seda teha.“
Tema hääl oli vaikne, aga kindel, nagu oleks ta püüdnud otsusele jõuda, ja sellega lõpuks hakkama saanud. „Miks mitte, Danny?“ küsisin vaikselt.
„Siin olles sain aru…“ Ta vaatas minu poole, aga ainult korraks, enne kui langetas pilgu viimasele krevetile taldrikul. „Ma lihtsalt ei taha kõiki nende vanu asju läbi näppida. Nagu need taldrikud.“ Ta koputas sõrmega vastu taldrikuserva „Ma ei taha neid näha.“
„Hea küll…“ ütlesin, soovides mõista seda mõistatust, milleks oli mu vend.
„Ma näen oma perekonnast sama palju painajaid nagu Iraagist,“ lisas ta.
„Ma ei saa aru,“ ütlesin. „Ma tahan öelda, sind ju ei ahistatud ega midagi.“
Ta tõstis pudeli huultele ja ajas pea kuklasse, et viimast piiska kätte saada. „Ahistamist on mitmesugust,“ ütles ta pudelit lauale pannes.
„Millest