Danny seisis vinüülplaatide seina ees, üks käsi teksaste taskus, teises uus õllepudel.
„Mis mõte sellel kõigel oli?“ küsis ta pudeliga plaatide poole osutades. Viha tema hääles ei lasknud mul tuppa astuda. „Neid plaate ei jõuaks kogu eluea jooksul läbi kuulata,“ ütles ta. „Totter raiskamine. Tal oli kinnisidee.“
„See oli tema kirg,“ ütlesin ettevaatlikult. Mulle meenus, kuidas ema ütles, et isa vajas oma kirgi, ja ehkki ta ei öelnud kunagi midagi enamat, teadsin, et ema tahtis öelda, et isal oli vaja midagi, mis ei lase tal mõelda tütrele, kelle ta oli kaotanud. „Kas sa mäletad, kuidas ema ja isa rääkisid meie perest alati nii, nagu oleks neil ainult kaks last olnud?“ küsisin. „Nagu poleks Lisat olemaski olnud?“
Danny ei tõstnud pilku plaatidelt, aga ma märkasin, kuidas tema sõõrmed puhevile läksid. Lastena olime mõlemad õppinud samamoodi reageerima, kui inimesed küsisid, mitu last meie peres on. Ainult kaks, olime vastanud.
„Me poleks nagu tohtinud Lisast kunagi rääkida,“ ütlesin. „Isegi praegu, kui ma temast juttu tegin, jääd sa vait ja…“
„See on nii segane!“ karjus ta järsku. Ta keeras ringi ja tõstis käe, nagu tahaks palli visata. Ta saatis õllepudeli meeletu jõuga lendu, see lendas nagu mürsk seina poole, mille ääres oli piibukogu. Taganesin sammu, kui kapi klaasist liuguksed miljoniks killuks lendasid.
Danny keeras ringi ja läks raskel sammul ukse poole.
„Danny!“ hüüdsin, olin liiga jahmunud, et end liigutada. Ta oli läinud, trampis trepist alla, enne kui olin jõudnud juhtunust arugi saada.
Põrnitsesin kappi, mida klaas enam ei kaitsnud. Mõned piibud olid kitsastelt puust riiulitelt maha kukkunud. Mõned olid põrandal. Kapi servadest turritasid teravad klaasikillud nagu jäätükid tiigil ja igal pool toas – igal pool – sädeles klaas. Peaaegu kõiki pindu katsid tillukesed klaasitükid.
Seisin seal paar sekundit tuimalt, enne kui mulle meenus, et Dannyl pole autot. Tal polnud muud võimalust kui need kümme miili oma haagissuvilasse kõndida. Haarasin käekoti ja võtmed ning läksin uksest välja talle järele.
New Bern oli pime ja vaikne, kui ma sõitsin aeglaselt selles suunas, kuhu arvasin, et tema läks. Silmasin teda, kui ta tublisti longates tänavalaterna alla astus, teel linnaserva poole. Peatusin ja lasin kõrvalistujapoolse akna all.
„Istu sisse,“ käskisin. Danny peatus, aga ei vaadanud minu poole. „Tule nüüd, Danny,“ ütlesin. “Palun.“
Tabasin hetke, mil ta alla andis – see reetlik õlgade longuvajumine, mis märkis alistumist. Ta tuli auto juurde ja avas ukse. „Ära mind tagasi maja juurde vii,“ ütles ta autosse istudes. „Vii mind minu juurde, eks?“
„Muidugi,“ ütlesin ja loobusin lõpulikult mõttest, et ta võiks mind maja juures aidata.
Sõitsime paar miili vaikuses. Ma ei teadnud, mida öelda, et ta autost välja ei tormaks. Mõne aja pärast pani ta raadio mängima ja vajutas nuppu, kuni leidis muusika, mis talle meeldis. Hip-hop. Laul kõlas tuttavalt ja selle taguv rütm sundis meid mõlemaid muusika taktis pead nõtkutama, oli meil siis selleks tuju või mitte.
„Lapsed, kellega ma töötan, armastavad seda lugu,“ ütlesin neutraalse teema üle rõõmustades. Siis meenus mulle vintpüss, mis teda haagissuvilas ootas, ja muust ma enam mõelda ei suutnudki. Küsisin lastelt iga päev, kas neil on suitsiidimõtteid, aga nüüd jäid sõnad mulle kurku kinni.
„Ma tulen sinuga Veteranide ametisse, kui ma siin olen,“ ütlesin selle asemel.
„Miks?“
„Ära ole rumal, Danny,“ ütlesin. „Kui sa oma ravimeid võtad, siis on vaja neid muuta, kas sa ei arva?“
„Ei, ei arva.“
„Las ma tulen kaasa,“ ütlesin. „Sa ei saa nii jätkata. Millal sa viimati psühhiaatri juures käisid?“
„Mine persse,“ ütles ta.
Pime tee muutus mu silme ees häguseks, neelatasin valust, mu sõrmed klammerdusid rooli külge.
Hetke pärast sirutas ta käe ja puudutas minu oma. „Anna andeks,“ ütles ta. „Ma tean, et sa tahad aidata, aga sa ei saa. Lihtsalt lepi sellega, eks? Selline ma olen.“
Noogutasin, ehkki ma ei leppinud sellega. Sugugi mitte. „Ära maja pärast muretse,“ ütlesin ja keerasin haagissuvilaparki viivale teele. „Ma hoolitsen selle eest.“ Pöörasin vasakule, kui me jõudsime auklikule sillutamata teele ja aeglaselt läbi pimeduse rappusime.
„See on siin.“ Ta osutas peaaegu nähtamatule avale puude vahel, mille taga oli lagendik tema haagismajaga. Keerasin ettevaatlikult vasakule puude vahele ja sõitsin mööda rada, kuni esitulede valgus langes tema autole ja vanale Airstreamile. Peatusin ja lülitasin süüte välja.
„Ma tulen sinuga sisse,“ ütlesin.
„Ei.“ Ta sirutas käe ukselingi poole.
Ainus mõte mu peas oli see vintpüss. „Kas sa mõtled enesetapule?“ pahvatasin. Kui ma tema poole pöördusin, nägin üllatusega, et tema silmis hiilgasid pisarad.
Danny ei vastanud kohe, aga kui ta lõpuks rääkima hakkas, oli tema hääl õrn. „Riles, mul pole häda midagi,“ ütles ta. Mu süda tundis väikest armastusetõuget, kui kuulsin nime, millega ta oli mind lapsena kutsunud. „Tõsiselt,“ ütles ta. „Kõik on korras. Ma lihtsalt ei suutnud kauem seal majas olla.“
Pistsin käe kotti ja võtsin kokkumurtud kahekümnelised. Ulatasin need talle. „See on sinu raha,“ ütlesin. „Võta.“
Danny kõhkles, aga võttis siis raha vastu.
„Danny, ma armastan sind.“
Ta vaatas oma haagismaja poole. „Mul on lihtsalt hea meel, et maa mulle jääb,“ ütles ta ust lahti tehes ja astus autost välja. Need sõnad liigutasid mind. Kui ta maast hoolib, mõtleb ta tuleviku peale. Ta ei kavatse endale kuuli pähe kihutada. Vähemalt mitte täna õhtul.
Jätsin esituled põlema, kuni ta majja astus, manööverdasin, kuni olin ninaga tee suunas, mis aeglaselt läbi metsa lookles, mõtted haaratud tööst, mis mind ootab. Siin olles ei pea ma parandama mitte ainult maja ja oma südant, mõtlesin. Mingil kombel pean ka oma venda ravima.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне
