talle turgatas korraks pähe, et naine oli selle ehk meelega maha jätnud. Kohta, kust Walker poleks osanud seda oodata. Ent mõistis kohe, et see ei saanud nii olla. Caitlini kohta võis öelda paljugi, ent ta polnud salakaval. Ega pahatahtlik. Peale selle oli ta lahkudes mehe peale nii vihane olnud, et viimane asi, mida teha soovis, oli midagi maha jätta.
Ei, otsustas Walker. Ilmselt Maggie, naine, kes käis siin kord nädalas koristamas, oli selle pärast Caitlini lahkumist leidnud. Ja oli selle taktitundeliselt pannud kusagile, kust arvas, et Walker seda ei leia. Vähemalt mitte nii pea.
Ent nüüd, mil mees oli selle leidnud, polnud tal aimugi, mida sellega peale hakata. Ta kaalus öösärgi äraviskamist, kuid see näis Caitlini suhtes lugupidamatu: isegi kui asjad lõppesid nende jaoks kehvasti, ei soovinud ta naisele halba. Ta kaalus riideeseme saatmist Caitlinile, kuid loobus kiiresti ka sellest mõttest. Tal polnud naise aadressi. Ja isegi kui oleks olnud, siis kuidas üldse oma endisele naisele öösärki saata? Ümbrikus, millel polnud saatja aadressi? Või hoopis pakkepaberisse mähitult koos sõbraliku kirjakesega? Midagi sellist: „Sa vist unustasid selle kaasa pakkida, kui hüsteeriliselt mu peale karjusid ja kõik oma riided keset ööd kohvrisse toppisid?“
Lõpuks oli ta pannud öösärgi tagasi sinna, kust selle leidnud oli: esikukapi ülemisele riiulile. Ta otsustas, et kui tal on tekkinud piisavalt riideid, mida kohaliku heategevuspoe jaoks annetada, paneb ta sinna ka selle öösärgi. Praegu aga polnud teha midagi. Öösärk polnud küll enam ta silma all, kuid mõlkus endiselt meeles.
Järvelt puhuv tuuleiil sahistas kai kohal kõrguvate suurte mändide okstes ja Walker hingas aeglaselt sisse. Ta tundis, kuidas peavalu veidi järele andis. Walker teadis, et Reid ei mõistnud, miks ta siin elas. Vähemalt mitte seda, miks ta püsivalt siin elas. Ja Reidil oli õigus. Walkeril polnud selleks vajadust. Ta oleks võinud vabalt oma elu Butternuti ja Minneapolise vahel ära jagada. Samuti polnud tal olnud vajadust siia metsamajakest ehitada. Ta oleks võinud elada paadihoovi kohal asuvas kontoris. See oleks olnud täpselt niisama mugav ja võib-olla mugavamgi kui paljud teised kohad, kus ta viimastel aastatel elanud oli.
Kuid mida Reid ei mõistnud, oli see, et kui tema leidis lohutust juhu- ja üheöösuhetest, siis Walker leidis seda siit. Sellest linnakesest, järvest ja metsamajakesest.
Linnakeses armastati keelt peksta, see oli tõsi. Nii oli see ju enamikus väikelinnades. Walker teadis vaevu kedagi kohateski siinsete elanike kohta rohkem, kui oleks tahtnud. Kuid pärast oma naise lahkumist oli ta eriti ettevaatlik olnud ega end mitte kellegagi sidunud.
Seega kui ta parajasti paadihoovis ei töötanud, oli ta siin, oma metsamajakeses, mille oli ise kavandanud ja ehitanud Põhja-Minnesota ühe kargeima järve äärde. Siin elades õnnestus tal hoida oma elu lihtsana. Siin oli piiramatu loodus ja küllus. Järve ääres kilomeetritepikkusi matkaradu ning umbes kahekümne kilomeetri pikkuses (ja kolmekümne seitsme meetri sügavuses) järves endas avastusretkeiks kümneid mändidega saarekesi. Selles kaunis looduses polnud segaseid olukordi, arulagedaid vääritimõistmisi ega tuliseid tülisid. Lühidalt öeldes: suhted puudusid ja see sobis talle hästi.
Mitte et ta oleks nagu munk elanud. Seda ta polnud. Tal oli korter Minneapolises ja kui ta tööasjus sinna sattus, sai vahetevahel kokku naisega, keda tundis juba kolledžiajast. Nagu temagi, seadis see naine esikohale karjääri ega olnud pikaajalisest suhtest huvitatud. Nende koosveedetud aeg oli lühike, lõbus ja lihtne. Lühidalt öeldes peaaegu täiuslik.
Kui Walker käe tühja õllepudeli järele sirutas, libises ta pilk üle järve vastaskalda. See peatus võõravõitu valgusel, mis sealsete puude vahelt küll nõrgalt, kuid siiski nähtavalt paistis. Ta üritas meenutada, mis seal asus, kuna tundis nüüdseks seda järvesoppi nagu oma viit sõrme.
Kuid seal ei olnud midagi. Vähemalt mitte päriselt. Ainult üks vana majake, mille ta eeldas mahajäetud olevat. See maja, üks logu kai ja paadimaja. Walkeri teada ei elanud seal kedagi. Vähemalt mitte sellest ajast peale, kui tema enda majakest ehitas. Võib-olla, mõtles ta, olid selle paiga avastanud kohalikud teismelised, kes otsisid kohta, kus õlut juua ja valvsate vanemate pilgu alt pääseda. Küllap nii ongi, leidis ta, minnes tagasi majja. Mitte keegi poleks nii pöörane ega julge, et seal elada.
3. peatükk
„Wyatt, vaata, see on endiselt alles!“ ütles Allie erutatult, sikutades oma poega käest, kui nad järgmisel hommikul Butternuti peatänavat ületasid. Esimest korda pärast metsamajja saabumist tundis ta veidi optimismi. See on hea märk, leidis ta. Pearl’s oli alles. Tegutses endiselt. Ja talle tundus see olevat täpselt samasugune nagu siis, kui tema veel laps oli. Samasugune punase-valgetriibuline varikatus, märkis ta rahulolevalt. Samasugune käsitsikirjutatud silt, mis lubas „linna parimat pirukat“. Ja aknast nägi ta ka tuttavlikku laminaatkattega letti ja punaseid pöördtoole.
Ent kui nad jõudsid Pearl’si ees olevale kõnniteele, muutus Wyatt kõhklevaks. Allie pigistas julgustavalt ta kätt.
„On sul kõht tühi?“ küsis ta, naeratades poisile. Wyatt noogutas. „Hästi! Sest mina olen näljast nõrkemas. Ja valida on Pearl’si või siis konservubade vahel, mille ma täna hommikul köögikapist leidsin.“ Ta ootas pojalt vastust. Wyatt aga vaatas ärevalt läbi klaasukse. See on midagi uut, taipas naine kerge rahutustundega. Vastumeelsus võõraste kohtade suhtes.
„Nii et kuidas siis jääb?“ nõudis Allie, lastes pojal korraks käest, et ta juukseid sasida.
„See siin,“ vastas Wyatt alistunult. Ühe viieaastase kohta liigagi alistunult, leidis Allie.
Kuid ta lükkas klaasukse lahti ja sikutas Wyattit õrnalt.
Ent sees tundis ka Allie ootamatult häbelikkust. Ta põsed õhetasid, kui ta noogutas viisakalt klientidele, kes oma vestluskaaslastelt või ajalehtedelt pilgu tõstsid. Sellest oli kaua aega, kui ta viimati kusagil end täieliku uustulnukana tundnud oli.
Ta juhatas Wyatti leti äärde ja tõstis siis ühele kõrgele tühjale toolile. Leti taga seisis kena sinisilmne maasikablond umbes neljakümneaastane naine, kes hetkel kohviube aparaati pani.
„Ma kohe tulen,“ ütles naine, vaadates neile naeratades otsa.
„Kiiret pole,“ vastas Allie, võttes menüü. Ta pakkus, et loeb selle Wyattile ette, kuid poiss oli just avastanud, et ta tool pöörleb ning, silmis harvaesinev elevushelk, lükkas end kahe käe abil letist pöörlema.
Allie naeratas närviliselt leti taga olevale naisele. „Ta oli eile suurema osa päevast autos,“ selgitas ta. Kuid naine, kes Wyatti poole vaatas, üksnes naeratas.
„Nendel toolidel on pöörelnud kolme põlvkonna jagu lapsi,“ lausus ta, lülitades kohviaparaadi sisse. „Ja kui veab, siis pöörleb neid veel kolm põlvkonda.“
Allie hakkas juba midagi ütlema, kuid peatus. Naine vaatas talle keskendumisest kulmu kortsutades otsa. „Ära sa ütle,“ pomises ta. „See on mul keele peal... Allie Cooper,“ teatas ta lõpuks. Võidurõõmsalt. „Su perele kuulub Butternuti järve ääres olev metsamajake.“
„Just nii,“ ütles Allie, üllatusest punastades. „Kuidas te teadsite?“
„Ma ei unusta kunagi ühtegi nägu,“ lausus naine, võttes pliiatsi ja märkmiku. „Ehkki ausalt öeldes mõnikord soovin, et unustaksin. Näiteks oma endise abikaasa oma. Vaat selle näo unustaks küll ära.“ Ent ta ei öelnud seda kibestunult. Kõigest nagu fakti konstateerides.
„Mina vist küll unustan näod ära,“
