pime, liiga hilja, liiga vara. Kui keegi panebki seda tähele, ei hooli ta niigi palju, et huvi tunda. Mees mõtleb, kui väga nad end süüdi tunnevad, kui järgnevail päevil Gardale1 tunnistavad seda vähest, mida teavad.
Ta loeb mõttes nii aeglaselt kui suudab kümneni, enne kui toolilt tõuseb, Jeni mantli ja koti haarab ja tema järel majast välja astub.
Tüdruk kõnnib kodu poole. Pooletunnine jalutuskäik, sest ta pole siinkandis kunagi taksot saanud. Inimtühjadel, pimedatel tänavatel, sest on kõige vaiksem aeg, see kummaline vahemik, mil enamik pubide ja klubide püsikundesid on oma voodeis uinunud, kuid veel enne, kui linna varajased ärkajad oma voodeis silmad avavad. Ja tema teekond kulgeb piki Grand Canali, mille mustav vesi võib tõusta sama kõrgele kui tänav ja millel pole just igal pool käsipuud, mis takistaks kanalisse kukkumist, ja kus tänavalaternaid võib leiduda haruharva.
Mees ei saa lasta tal minna ihuüksinda. Ja ei lasegi, sest ta on härrasmees. Härrasmees, kes ei lase noortel tüdrukutel üksinda pidudelt koju kõndida, kui nood on joonud piisavalt palju, et unustada oma mantel, kott ja – ta kergitab väikese sametümbriku klappi, uurib selle sisemust – ka võtmed, üliõpilaspilet ja telefon.
Ta tahab olla kindel, et Jen teab seda.
Üks kena mees, sedasi ütleb ta enda kohta.
Ta loodab, et tüdruk niisamuti.
Will, praegu
Sõnad hõljusid taustamürast kõrgemale, sättides aegamisi ümber osakesi Willi tähelepanust, sakutades seda, nõudes seda, kuni kõik unejäljed olid eemale peletatud ja ta istus voodil, ärkvel ja ergas.
Garda otsib tunnistajaid. Eile varahommikul leiti Grand Canalist St John’s College’i üliõpilase, 19-aastase Jennifer Maddeni surnukeha…
Paistis, et raadio oli häälestatud kohalikule jaamale; riiklik oleks kuulajaile arvatavasti meenutanud, et Grand Canal asub Dublinis. Ülejäänud uudistesaate summutas heliseva telefoni plärin.
Nagu reeglid ette nägid, oli Willi palatiuks fikseeritud avatud asendisse. Ta kummardus ettepoole, et läbi ukseava koridori piiluda. Õdede post asus otse palatiukse vastas. Seal seisis Alek, kes surus ühe käega vastu rinda lamineeritud töötõendit, küünitades teisega üle leti telefonitoru haarama.
Hetkel, mis jäi telefonihelina vaigistamise ja Aleki sõnade „kolmas osakond“ vahele, tabas Will veel ühe jupikese – peavigastus –, ja siis oli ta jalgel, seisis püsti, püüdes otsustada, mida teha.
Mõeldes, kas on midagi, mida ta saaks teha.
Ebakindlana, kas ta üleüldse peaks midagi tegema.
Ta otsustas Alekiga rääkida. Ta oli sõber või vähemalt midagi sellist, mis siin tähendas sõpra. Sõbralik. Will ootas, kuni medvend lõpetas telefonikõne ja astus siis üle koridori.
„Kas sa näe, sõbrapoiss,“ ütles Alek teda nähes. „Nad ütlesid, et sa magad.“ Alek oli poolakas, aga tema aktsent vähenes iga aastaga. Neid, mil ta oli selles haiglas töötanud, oli siiani kokku viis. Viimased neli neist kolmandas osakonnas. „Tunned end hästi?“
„Ma ainult lugesin,“ vastas Will. „Ilmselt jäin tukkuma.“
„Miskit head?“
Will kehitas õlgu. „Ei saanud ju hea olla, või mis?“
Alek võttis letilt kirjutusaluse ja hakkas üle vaatama sellele kinnitatud graafikut. „Kas sa ei peaks praegu doktor Carteri juures olema?“
Uudistesaade oli jõudnud ilmateateni. Ennustati vihma ja tuult. Traditsioonidest kinni pidades viskas kehatu hääl nalja, et homne Püha Patricku päeva paraad peetakse korralikus vines.
Will ei taibanud algul, et jutt käib homsest. Nädalapäevadeski oli raske järge pidada, ammugi siis kuupäevades ja kuudes.
„See lükati kella kolmele,“ vastas ta. „Ma arvan, et tal on kohtus midagi…“
Alek tõstis pilgu kirjutusaluselt. Patsiendid ei tohiks teada, mida töötajad väljaspool rangelt valvatud osakonda teevad, kuid Will oli Alekile äsja paljastanud, et tema teab.
Kui Alek kavatseb Willi selle eest noomida, siis nüüd on õige hetk.
Ent Alek lasi hetkel – ja korrarikkumisel – mööda minna.
Ta kohtles Willi teisiti kui ülejäänuid. Nad kõik kohtlesid. Niimoodi saigi Will teada, et nõustaja peab kohtusse minema. Too poetas selle fakti üle huulte viimasel seansil, mil ta tegi Willile ettepaneku päevakava muuta, käitudes temaga vabamalt kui ülejäänud patsientidega. Will hindas erikohtlemist kõrgelt ega võtnud seda kunagi enesestmõistevana. Ta tundis, et on viimase kümne aastaga selle ära teeninud. Ta ei tekitanud neile kunagi vähimatki probleemi. Ta tegi alati nii, nagu talle öeldi.
Ja nüüd kavatses ta seda ära kasutada.
Will uuris koridori. Kedagi polnud näha. Hommikuti toimusid nõustamise ja rühmateraapia sessioonid; Will poleks siin, kui doktor Carteril poleks kohtuskäiku.
Oli puhas juhus, et ta uudiseid kuulis.
„Alek,“ alustas Will. „Raadios…“
„Oh, kurat.“ Alek pillas kirjutusaluse letile, läks selle taha ja sirutas käe väikese taskuraadio poole ülemisel riiulil. Raadio klõpsatas vait. „Vabandust. Ega see sind üles ei ajanud?“
„Ei, ei,“ ütles Will. „Pole viga. Ma tahtsin lihtsalt küsida – kas te kuulasite just praegu uudiseid?“ Alek kergitas kahtlustavalt kulmu. „Ma arvasin, et kuulsin midagi selle, noh, selle kanali kohta?“
Hetk vaikust.
Alek võttis uuesti kirjutusaluse. „Mina selle pärast ei muretseks.“
„Kas sa tead, mis juhtus?“
„Miks sa teada tahad?“
„Lihtsalt mõtlesin…“ Will vaikis korraks ja neelatas sügavalt, et oleks mõjusam.
„Oli see midagi minu kohta?“
„Sinu kohta?“ Alek raputas pead. „Ei. Mis pani sind nii arvama?“
„Kümme aastat saab täis ju, kas pole? Mõtlesin, et äkki on midagi sellega seotud.“
„Ei ole.“
„Ei?“
„Ei.“
„Oled kindel?“
Alek silmitses teda pikalt, nagu püüaks milleski otsusele jõuda. Ohkas sügavalt ja lausus: „See oli Blue FM. Nende uudised on kümme minutit enne täistundi.“ Ta vaatas Willile silma. „Kell on peaaegu üks. Ma panen teise jaama peale.“
„Aitäh,“ ütles Will. „Ma tõesti…“
„Pole
