et kuulsin sõna „ajaraisk“.
„Eeldatavasti pole Willil mingisugust väärtuslikku infot,“ tõdes Malone. „Aga see ei muuda asjaolu, et tal on selles loos oma roll, isegi kui see ei tähenda aktiivset osalemist. Meie tööversiooni kohaselt on tegu jäljendajaga. Kui see on nii, on meil järgmisel nädalal samal ajal veel üks surnud kolledžitudeng. Kolmas süütu ohver, kui me toda tüüpi kinni ei nabi. Ja kui me ei tee kõike, mis võimalik; kui me ei uuri iga viimast kui juhtlõnga, ükskõik kui väike või ebausutav see ka on, siis ei ole järgmise tüdruku surm mitte üksnes meie kätes, vaid ka meie südametunnistusel.“
Mul kadus järg käest.
Ütlesin: „Ma kardan, et mul jäi midagi kahe silma vahele…“
„Me ei saa sundida sind seda tegema,“ ütles Malone. „Me oleme siin seepärast, et sinult seda paluda.“
„Paluda minult mi….“ Jäin vait, kui mõistsin.
Ei. Mitte mingil juhul. Kindlasti mitte.
Siis ütlesin need sõnad valjul häälel välja.
„Mis oleks, kui sa mõtleksid järele?“ pakkus Malone.
„Mul pole tarvis seda teha.“
„Kui muretsed ajakirjanduse pärast, siis see pole probleem.“
Vaimusilmas välgatas tabloidi esikülg, ühel poolel Tenerifel, suvel enne kolledžisse minekut puhkusereisil tehtud pilt minust äralõigatud säärtega teksades ja bikiinides. Teist poolt täitis pealkiri. SARIMÕRTSUKA TÜDRUK.
Nad leidsid foto minu Facebooki seinalt, olin end seal kasutajaks teinud vaid paar nädalat enne Willi arreteerimist. See juhtus enne kui ajakirjandus taipas, millised isikliku info aardelaekad on inimeste sotsiaalmeedia profiilid, mis ainult ootavad puistamist, mistõttu oli üsna tõenäoline, et mõni mu Facebooki sõber tegi fotodest ekraanitõmmised ja müüs need maha.
„Me teeme kõik, et hoida sinu osalemine salajas,“ kuulsin Malone’i ütlemas. „Me viime sind sisse ja välja enne kui keegi üldse teada saab, et oled Dublinis.“
„Ei,“ ütlesin uuesti.
„Nojah,“ ütles Shaw end toolilt püsti ajades, „aitäh kohvi eest.“ Ta vaatas Malone’i poole ilmel, mis ütles, et ta teadis algusest peale, kuidas asjad lähevad.
„Ehk võtad päeva järelemõtlemiseks?“ küsis Malone, samuti tõustes. „Nagu ma ütlesin, ei saa me sind sundida seda tegema. Aga me ei tea, mida ta võib öelda. See võib olla tähtis. See võib tuua läbimurde, mida vajame.“ Malone võttis taskust visiitkaardi ja asetas lauale. „Alison, meil on sinu otsust vaja hiljemalt kell neli täna pärastlõunal, et saaksid täna õhtul meiega ära lennata. Kui ütled jah, siis kohtud Williga haiglas kohe homme hommikul. Kõik vajalikud asjakorraldused on juba tehtud.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
