ajal kui rutiinsed vaatlused jätkusid (teadusele nii vajalikud ja äärmiselt igavad kirjeldada), sattus Tycho positsioon Hveenil tema raamatu ilmumisega samal aastal (1588) ohtu, sest kuningas Frederik II suri. Frederiku järglane, poeg Christian, oli kuninga surres vaid 11aastane ning Taani aadelkond valis endi hulgast neli meest teda regentidena teenima, kuni uus kuningas saab 20-aastaseks. Esialgu suhtus valitsus Tychosse vanamoodi, veel samal aastal eraldati rohkem raha, et maksta tagasi uue observatooriumi ehituseks võetud võlgu. Tycho viimastel Hveeni-aastatel vaadati teda kui olulist rahvuslikku institutsiooni ning tal käis palju väljapaistvaid külalisi, sealhulgas Šotimaa kuningas James VI (kellest sai pärast Elizabethi surma Inglismaa kuningas James I), kui too tuli Skandinaaviasse, et abielluda kuningas Christiani õe Anne’iga. Tycho ja James klappisid omavahel ja James garanteeris Tychole kolmekümneks aastaks kõigi tema Šotimaal avaldatud tööde autoriõiguste kaitse. Teised külalised ei olnud nii meelepärased ning Tycho ei mänginud heal meelel külalislahke puudli rolli. Ta suutis solvata mitut kõrgseltskonna liiget, käitudes äkiliselt külalistega, kes talle ei meeldinud, ning sülitas protokolli peale, kui pani oma madala sünnipäraga, lihtrahva hulgast pärit naise lauas aukohale. Kuigi me ei tea kõiki põhjusi, on selge, et Tycho muutus juba 1591. aastal Hveenil rahulolematuks, sest tema tööasjad ei sujunud nii, nagu tema tahtis, ning ta kirjutas ühele sõbrale, et tema tööle on tekkinud ebameeldivad takistused, mida ta loodab lahendada, ja lisas, et „vaprale on iga maapind kodumaa ning taevas on igal pool pea kohal”.10 Tycho tülitses ka oma rentnikega ning läks tülli valitseva nõukoguga, kuna oli hooletusse jätnud ühe oma valdustes asuva kabeli. Kuid paistab, et mitte ükski neist takistustest ei suutnud häirida vaatlusi, mille tulemusena valmis muu hulgas tähtede kataloog. Tycho ütles, et oli 1595. aastaks jõudnud mõõta tuhande tähe täpse asukoha, kuigi Kepleri toimetatud Tycho „Progymnasmata” esimeses köites trükiti ära ainult 777 parima asukohaga tähte.
Aasta hiljem krooniti Christian IV kuningaks ja peagi hakkas ta endast märku andma. Christian nägi igas valdkonnas kokkuhoiuvajadust ning paljude muude asjade hulgas võttis ta ka ära maismaa valdused, mis Frederik II oli Tychole hallata andnud. Enamik õukonda kuulunud Tycho sõpru olid juba surnud (ta ise lähenes samuti viiekümnele) ja kuningal oli arvatavasti põhjust mõelda, et Uraniborg on ammu valmis ja töötab tõrgeteta ning nüüd peaks hakkama saama ka oluliselt väiksema eelarvega. Kuid Tycho oli harjunud, et kõik tema soovid rahuldatakse, ning võttis iga sissetuleku vähendamist isikliku rünnaku ja oma töö takistamisena. Kui ta ei saanud Uraniborgi ülal pidada nii, nagu ta tahtis – koos paljude assistentide, trükkalite, paberivalmistajate ja teistega –, siis ei kavatsenud ta Uraniborgi üldse üleval pidada.
Karikas sai täis 1597. aastal, kui kuningas lõpetas Tychole iga-aastase toetuse maksmise. Kuigi Tycho oli rikas mees, tundis ta, et see oli viimane piisk, ning hakkas kohe lahkumisplaane sepitsema. 1597. aasta aprillis lahkus ta saarelt, veetis paar kuud Kopenhaagenis ja suundus siis välismaale, kõigepealt Rostocki, koos paarikümne saatja (õpilased, abilised ja teised), tähtsaimate kantavate instrumentide ning trükipressiga.
Seal, nagu paistab, mõtles Tycho järele ja läkitas kuningas Christianile kirja, mida ise pidas ilmselt lepitavaks ning kus ta muuhulgas kirjutas, et kui ta saaks oma tööd Taanis jätkata, siis ta ei keelduks seda tegemast. Aga kiri tegi olukorra veel hullemaks. Tycho kõrk toon ja pöördumine kuninga kui omasuguse poole solvas Christianit, samuti Tycho uhke fraas, millest jäi mulje, et ta võib kuninga soovile ka ära öelda. Oma vastuses kirjutas kuningas: „Meil on väga ebameeldiv teada saada, et pidite koos naise ja lastega teiste valitsejate juurde abi paluma minema, nagu oleks meie kuningriik liiga vaene, et teie soove ja vajadusi rahuldada. Ent kui asjad on juba nii tehtud, siis peame nad ka nii jätma ega tohi lasta ennast häirida sellel, kas lahkute maalt või jääte.” Pean tunnistama, et mul jagub Christianile rohkem sümpaatiat, kui seda talle tavaliselt antakse, ja kui Tycho poleks nii ülbe olnud, oleks ta ilmselt kuningaga kokkuleppele jõudnud ega oleks pidanud Hveenilt lahkuma. Samas, kui Tycho poleks nii ülbe olnud, oleks tema nina terveks jäänud ja – mis kõige tähtsam – temast poleks kunagi saanud nii head astronoomi.
Sillad enda järelt täielikult põletanud, suundus Tycho Hamburgi lähedal asuvasse Wandsbekki, kus hakkas taas vaatlusi tegema (taevas oli tõesti igal pool pea kohal), otsides samal ajal omale püsivat asukohta. See viis kutseni Püha Rooma keisrilt Rudolf II-lt – keisrilt, keda huvitasid teadus ja kunst rohkem kui poliitika. Tycho jaoks oli see hea, kuid suurele osale Kesk-Euroopast halb, sest tema kehv valitsemine (mõned ajaloolased arvavad, et ta oli hull) juhtis Euroopat Kolmekümneaastase sõja poole. 1599. aasta juunis saabus Tycho impeeriumi pealinna Prahasse (pere jäi Dresdenisse maha). Pärast keisri audientsi määrati ta keiserlikuks matemaatikuks, talle lubati head sissetulekut ning paluti kolme kindluse hulgast observatooriumi jaoks sobivaim välja valida. Tycho valis Prahast 35 kilomeetrit kirdesse jääva Benatky ja läks mõningase kergendusega linna, mida kaasaegne kirjeldas nii:
… linnamüürid pole eriti tugevad, ja tegelikult on jäle hais ainus, mis võiks anda lootust türklasi tagasi peletada… tänavad on räpased, on mõned suured turuplatsid ja kivimajad, kuid enamasti on linnas ilma igasuguse ilumeele ja maitseta püstitatud puidust ja savist hooned. Müürid on tehtud nii tahumata palkidest, nagu oleks puud otse metsast toodud, koort on mõlemalt poolt näha…
See oli midagi muud kui rahulik ja mugav Uraniborg. Pole üllatav, et 1599. aasta lõpus veetis Tycho mõne nädala keisri eraldatud maaresidentsis, et katkupuhangut vältida. Kui oht möödus ja pere Dresdenist saabus, hakkas Tycho end kindluses sisse seadma ning saatis vanima poja Taani, et neli suurt vaatlusaparaati Hveenilt ära tuua. Nende saabumine võttis aega ning Benatky kindlust tuli ümber ehitada, et seda saaks observatooriumina kasutada. Pole üllatav, et selle lühikese ajaga, mis Tychol veel elada jäi, ei teinud viiekümnendates astronoom siin ühtegi olulisemat vaatlust. Kuid juba enne Prahasse jõudmist astus ta kirjavahetusse, mille tulemusena jätkas tema elutööd järgmise põlvkonna võimekaim astronoom Johannes Kepler.
Johannes Kepler: Tycho abiline ja mantlipärija
Kepleril polnud ühtegi säärast eelist, mis Tycho elule kiire stardi andsid. Kuigi ta pere oli kunagi aadliseisusesse kuulunud, nii et neil oli isegi oma vapp, töötas Johannese vanaisa Sebald Kepler köösnerina, kes rändas kodulinnast Nürnbergist 1520. aasta paiku Stuttgardi lähedale Weil der Stadti. Sebald oli edukas käsitööline ja tõusis oma kogukonnas heale järjele, teenides korra isegi linnapeana (bürgermeister). See oli juba saavutus, sest ta oli luterlane, linn ise aga valdavalt katoliiklik; Sebald oli kindlasti tõsine töömees ja kogukonna tugisammas. Seda ei saanud aga kuidagi öelda tema vanima poja Heinrich Kepleri kohta, kes oli päevavaras ja joodik. Tema ainus püsiv elukutse oli palgasõduriamet, mis iganes vürsti teenistuses, kes neid parajasti vajas. Ta abiellus noorelt Katherine’i-nimelise naisega ning nad elasid Heinrichi nooremate vendadega ühes majas. Abielu ei olnud õnnelik. Peale Heinrichi enda puuduste oli ta naine vaidlushimuline ning keerulise iseloomuga. Lisaks sellele uskus Katherine rahvameditsiini, sealhulgas taimede ja muu säärase heasse toimesse, mis polnud tollel ajal küll haruldane, kuid oli siiski üks põhjus, miks ta hiljem Johannese meelehärmiks nõidumissüüdistusega vangistati.
Johannesel oli üksik ja raske lapsepõlv (ainus vend Christoph oli palju noorem). Ta sündis 27. detsembril 1571. aastal, kuid jäi juba kaheaastasena vanaisa hooldada, sest isa läks Madalmaadesse sõdima ning Katherine järgnes talle. Vanemad tulid tagasi 1576. aastal ja pere kolis Württembergi hertsogiriigis asuvasse Leonbergi. 1577. aastal läks Heinrich taas sõtta. Tagasi tulnud, proovis ta kätt mitmes ametis, sealhulgas tegeles ta 1580. aastal Ellmendingenis joodiku lemmikala ehk kõrtsipidamisega. Pole üllatav, et ta kaotas kogu oma raha. Lõpuks pöördus Heinrich tagasi palgasõduriameti juurde ja kadus perekonnal silmist. Tema saatus pole täpselt teada, kuid tõenäoliselt osales ta Itaalias merelahingutes. Oli kuidas oli, aga perekond ei näinud teda enam kunagi.
Ja nende segaste aegade ja olude sunnil tõugati Johannest majapidamisest majapidamisse ja koolist kooli –
