üleval,” ütles ta. „Kas magasid hästi?”
„Jah.”
Paul uuris ema pikka kuju ja nägi, kui pingul olid tema õlad, kui ta pojale kapiriiuleilt rõivaid otsis. Mõni teine oleks selle pinge kahe silma vahele jätnud, kuid Paulile oli ema õpetanud Bene Gesseriti Teed – teraselt märkama tühisemaidki asju. Ema pöördus ja ulatas poolformaalse kuue. Selle rinnale oli tikitud Atreideste punane haugas.
„Kähku riidesse!” ütles ta. „Kõrgeauline Ema ootab!”
„Kord nägin teda unes,” ütles Paul. „Kes ta on?”
„Ta oli Bene Gesseriti koolis minu õpetaja. Nüüd on ta imperaatori tõetundja. Ja, Paul…” Jessica kõhkles. „Sa pead talle rääkima oma unenägudest.”
„Küll ma räägin. Kas tema pärast me saimegi Arrakise?”
„Me ei saanud Arrakist.” Jessica nipsas pükstelt tolmukübeme ja riputas need koos kuuega voodi kõrval rippuvasse nagisse. „Ära lase Kõrgeaulist Ema enda järel oodata.”
Istuli tõusnud, pani Paul käed ümber põlvede. „Mis on gom džabaar?”
Taas paljastas emalt saadud õpetus poisile naise peaaegu märkamatu kõhkluse, närvilisuse, mida Paul pidas hirmu ilminguks.
Jessica läks akna juurde, tõmbas draperiid eest ja vaatas üle jõgiorhideede Syubi mäe poole. „Küll sa varsti mõistad, mis see… gom džabaar on,” ütles ta.
Paul kuulis tema hääles kartust ning pani seda imeks.
Jessica jätkas tema poole vaatamata: „Kõrgeauline Ema ootab minu hommikutoas. Palun kiirusta!”
Riidega kaetud toolis istudes jälgis Kõrgeauline Ema Gaius Helen Mohiam, kuidas saabusid ema ja poeg. Temast mõlemat kätt avanes aknast vaade jõe lõunakalda lookele ning Atreidese perekonnale kuuluvatele rohetavatele põllumaadele, kuid Kõrgeauline Ema eiras seda vaadet. Tol hommikul tundis ta end vanana ja see tegi ta üsna pahuraks. Ta süüdistas selles kosmoselendu ja läbikäimist salatseva Kosmose Gildiga. Kuid see oli lähetus, kus läks tarvis nägijavõimega benegesseritlase isiklikku osavõttu. Isegi padišahhimperaatori tõetundja ei saanud kõrvale hiilida vastutusest, kui töö kutsus.
Kirevase Jessica! mõtles Kõrgeauline Ema. Oleks ta vaid käsku kuulanud ja sünnitanud meile tütre!
Jessica peatus toolist kolme sammu kaugusel ja tegi väikese reveransi, vasak käsi õrnalt liikumas mööda seelikujoont. Paul tegi lühikese kummarduse, mida tantsuõpetaja oli teda õpetanud kasutama – „juhul kui ei olda kindlad vestluskaaslase seisuses”.
Pauli tervituse nüansid ei jäänud Kõrgeaulisele Emale märkamatuks. Vana naine ütles: „Ta on ettevaatlik noormees, Jessica.”
Jessica pani käe poja õlale ja pigistas seda. Silmapilgu võbeles käsi hirmust. Siis talitses naine end. „Seda on talle õpetatud, Teie Kõrgeausus.”
Mida ta kardab? püüdis Paul aru saada.
Vana naine uuris Pauli ühe kõikehaarava pilguga: näoovaal nagu Jessical, kuid tugev kont… juuksed hertsogi moodi hästi mustad, kuid kulmujoonega emapoolselt vanaisalt, kelle nime ei tohtinud nimetada, ning too kitsas, kõrk nina; otsekoheste roheliste silmade kuju vanalt hertsogilt, isapoolselt surnud vanaisalt.
Noh, see oli küll mees, kes oskas vaprusest lugu pidada – ja seda isegi surres, mõtles Kõrgeauline Ema.
„Õpetus on üks asi,” ütles ta, „ja inimene ise teine. Eks me näe.” Vanad silmad heitsid Jessicale valju pilgu. „Jäta meid kahekesi. Ma käsin sul hingerahu saavutamiseks mediteerida.”
Jessica võttis käe Pauli õlalt. „Teie Kõrgeausus, ma…”
„Jessica, sa ju tead, et seda tuleb teha!”
Hämmeldunult vaatas Paul üles oma emale otsa.
Jessica sirutas end. „Nojah… seda küll.”
Paul vaatas taas Kõrgeaulise Ema poole. Viisakus ja tema ema ilmne aukartus selle vana naise ees keelitasid ettevaatusele. Siiski vihastas teda hirm, mida ta tundis oma emast kiirgavat.
„Paul…” Jessica hingas sügavalt. „… See katse, mida sulle kohe korraldatakse… on mulle tähtis.”
„Katse?” Ta vaatas ema poole.
„Pea meeles, et sa oled hertsogi poeg,” ütles Jessica. Ta keeras kannal ringi ja tõttas kleidi kuiva sahina saatel toast välja. Uks sulgus tema järel kindlalt.
Viha talitsedes vaatas Paul vana naist. „Kas emand Jessica visatakse välja, nagu oleks ta üks toatüdruk?”
Vana kortsulise suu nurgas helkis muie. „Noormees, too emand Jessica oligi koolis neliteist aastat minu teenijatüdruk.” Ta noogutas. „Kusjuures hea teenija. Tule sina nüüd siia!”
Käsk tabas teda nagu piitsalöök. Paul kuuletus juba enne, kui sellest ise arugi sai. Kasutab minu peal Häält, mõtles ta. Poiss peatus naise käeviipe peale tolle põlvede juures.
„Kas näed?” küsis Kõrgeauline Ema. Laia kleidi voltide vahelt tõstis ta üles umbes viieteistkümne sentimeetri pikkuse servaga rohelise metallkuubi. Ta pööras seda ja Paul nägi, et kuubi üks külg oli lahtine – see oli must ja tundus kummaliselt õudne. Sellest pimedast avausest ei tunginud sisse ainustki valguskiirt.
„Pane oma parem käsi karpi,” ütles naine.
Paul tundis hirmu. Ta tahtis taganeda, kuid vana naine küsis: „Kas nii sa kuuladki oma ema sõna?”
Poiss tõstis pilgu naise hiilgavatesse linnusilmadesse.
Aeglaselt, vastupandamatu sunni ajel pani Paul oma käe karpi. Algul tundis ta külma, kui pimedus ta käe neelas, siis metalli sõrmede vastas ja surinat, otsekui oleks käsi surnud.
Vana naise näole ilmus kiskja pilk. Ta tõstis oma parema käe karbi juurest Pauli kaela juurde. Välkuvat metalli nähes tahtis poiss pead selle poole pöörata.
„Seisa paigal!” nähvas naine.
Kasutab jälle Häält! Ta pööras oma tähelepanu uuesti naise näole.
„Ma hoian su kaela vastas gom džabaari,” ütles vana naine. „Gom džabaari, karmi käega vaenlast. See on nõel, mille otsas on mürgitilk. Ahah! Ära tõmbu eemale, või sa saad seda mürki tunda!”
Kurk kuiv, püüdis Paul neelatada. Ta ei suutnud pöörata pilku naise kortsuliselt vanalt näolt, tema hiilgavatelt silmadelt ja kahvatutelt igemetelt, mille vahelt välkusid hõbedased metallhambad.
„Hertsogi poeg peab tundma mürke,” ütles ta. „Meie aeg on niisugune, kas pole? Maski on mürk sinu joogis. Aumas on mürk sinu toidus. Kiired mürgid ja aeglased mürgid ja mürgid, mis jäävad nende vahele. See mürk on sulle uus: gom džabaar. See tapab ainult loomi.”
Uhkus sai Pauli hirmust võitu. „Kas sina tihkad arvata, et hertsogi poeg on loom?”
„Ütleme nõnda, et sa võid
