end nõnda tühistele asjadele, et lõpule lähemal tormab enamik inimesi hauda ummisjalu, püüdes ümberringi mitte midagi märgata.
Selle koonri nõudlikkus oli kohutav, tähenärimine ületas kujutlusvõime piirid. Ta noris oma tellimuste täitjatega, maksis küll alati, aga torisedes, püüdis kuidagi tuju rikkuda, tegi nägusid. Võimalik, et see oli osa näitemängust, mida ta nautis. Ta vist lõbustas end sellega. Tema tühjas elus ei toimunud ju suurt midagi. Ei olnud seal tööd, naisi ega sõpru. Saab vähemalt siingi veiderdada… Sellepärast ei teinud ta kunagi tegemist grusiinide või armeenlastega: nood läksid lihtsalt poodi, virutasid, mida said, aga pärast raputasid kogu kola tema ees voodile laiali ja nõudsid oma raha. Serjoga tuli meie või Zenoni juurde, sagedamini meie juurde. Meiega oli ta ülim tähenärija, vahtis asju, võrdles nimekirjaga, nagu oleks nimekirja koostanud tema naine, keda tal polnud, või keegi teine, nagu oleks ta täitnud kellegi teise, mitte enda tellimust.
Ta elas kunagi Blomstrupi laagris, kunagi oli seal laager, seda meenutati hämminguga: „Kujutad ette, Blomstrupis oli laager!” (nii rääkis Zenon), nagu polekski Blomstrup tavaline Taani provintsilinnake, vaid kuninga residents, ja laagrit ei saanud seal olla. Ka Serjoga rääkis, et oli elanud Hobros ja Blomstrupis, Zenon kinnitas tema sõnu. Vaatamata oma seitsmeteistkümnele eluaastale oli Zenon vana olija, ta oli koos vanematega elanud seitsmes laagris, rääkis, et Serjoga lõi Blomstrupis lulli veel enne seda, kui nende pere viidi sinna Gudmest, sest nad ei klappinud seal mingite mägilastest fundamentalistidega. Veel oli Serjoga elanud Hobros tohutu suures keeglisaalis, millest oli tehtud laager (hoone oli raiutud kaljusse; sünged võlvid, kumisev kaja, niiskus ja prussakad). Zenon kinnitas seda tuliselt ja veiderdas: „There were bugs in there! Fuck, shittiestcampIhaveeverlivedin!”2 Zenon lisas veel, et see keeglisaal tehti pommivarjendist ja et seal hukati sõja ajal juute.
Serjoga mõtles samuti välja lugusid kummitustest, kes ulgudes kerkisid sügavusest pinnale, sosinast, mida ta seal öösiti kuulis, paljastest lapsejalgadest, mis tatsusid pimedates koridorides, aga pärast hakkas rääkima Kõrgõzstanist, ja Hobro laagri taustal kõlasid tema lood Kõrgõzstanist täiesti ebatõepäraselt, lood kummitustest olid märksa realistlikumad kui tema Türkmenistan, Afganistan jms. Peaaegu kõik peale Taani oli igav väljamõeldis. Kiirustasin neil hetkedel endale tegevust leidma või läksin hoopis minema, et mitte näha, kuidas ta end lolliks teeb. Oli ilmselge, et ta ei olnud kasvanud kusagil pärapõrgu auulis ainsagi sugulaseta, ta polnud mingi orb, tal oli nii hea haridus kui ka elukutse ja kombed, olgugi alkohoolik, aga lõppude lõpuks suhtles ta julgelt, viskas nalja, tundis end vabalt ja tema huumor ei olnud asiaatlik, provintslik, talle meeldis ka kirjandusest rääkida: Dovlatov, Strugatskid, Limonov… Auul, lastekodu, nasõbai3 kirgiisidega tolmusel teepervel – see kõik ei äratanud usaldust.
Serjogal oli vaja kedagi, kellega sai istuda, mokalaata pidada, sest ühiselamus, kuhu ta elama pandi, olid ainult serblased ja rumeenlased, kellega ta ei leidnud ühist keelt; ta elas abirahast, värises, et tuba võetakse käest, ei kuulanud valjusti muusikat, ei ostnud midagi, tal oli prügimäe aparatuur prügimäe kassettidega (Dire Straits ja Pink Floyd, kogu muusika), mida ta kuulas juba laagris. Tal oli vaja midagi uut, ta palus, et ta võetaks prügimäele kaasa, ta tõi õlut. Jõime õlut ja läksime koos prügimäele. „Oh,” õhkas ta, „küll meenuvad ajad…” Me astusime edasi, talle tuli midagi meelde, mõni juhtum, siis lisas ta: „Kui meelde tuleb, ajab ihu värisema…” Prügimäele ta muidugi ei roninud, jäi välja ootama. Ta arvas, et temalt võidakse iga pisimagi rikkumise eest elamisluba ära võtta ja saata tagasi laagrisse. Ta justkui rõõmustas, et läheb meiega prügimäele, ja justkui häbenes midagi ning aiaaugule lähenes vuristas ta iga kord:
„Te olete juba aru saanud, et mina jään siia… edasi minge ise… ma ootan teid siin… saate isegi aru, elamisluba on kallis…”
Muusikat, mida Serjoga oleks kuulata tahtnud, polnud prügimäel kunagi (isegi kui mina midagi leidsin, ei võtnud ma seda, aga teised ei otsinud talle üldse), ja siis koostati plaatide nimekiri, mis tuli poest välja tuua… nii, Genesis, see, Led Zeppelin, noh, Rainbow, Deep Purple, iseenesestki mõista… mis veel?.. mis seal veel oli?..
Kus oli?.. mis aastal?.. millisel riiulil?.. millise tähtkuju all?.. millistel ketastel see keerles?..
Tema hägune pilk vajus kaevu ja mul tekkis tahtmine sellest kinni haarata, nöör ümber tõmmata ja tirida, tirida kõigest väest, välja tõmmata! Ent sellel polnud mõtet: ta oli ammu enne minuga kohtumist muumiaks muutunud.
Ta rääkis, et oli tööd otsinud, aga laagris ei uskunud teda keegi. Ta käis mööda laagrit, nuias vetsupaberit, pesuvahendeid, kaltse, käsnu, kummikindaid… „Aga hari, kempsuhari, mehed, tohib, ma võtan? Pärast ütlete personalile, teile antakse uus, aga mul läheb ostmine kalliks, kurat…” Ja meie andsime talle kempsuharja, ütlesime – võta, võta – ja Hanuman tegi pärast suured silmad, vangutas pead:
„Heh, Euge, mis inimene see küll on! Kas tema on ka venelane? Samasugune venelane nagu sina? Ah, Euge? Nägid, et ta sihvis endale koju laagri kempsuharja! Laagri kempsuharja! Endale koju! Kujutad ette, harja, millega puhastatakse laagri vetsupotte, nuias tema endale koju! Euge, ütle, mis inimene see küll on?!”
Ja ometi saatis Hanuman mind tihti poodi asjade nimekirjaga, mida vajas Serjoga. Too tuli nimekirjaga. Võttis paberilipaka kohmakate liigutustega taskust välja, tammus jalalt jalale, keeras lahti, näitas Hanumanile, Potapovile… Potapov oli valmis jooksujalu täitma kõik selle inimvare palved, aga Sergei tahtis, et poodi läheksin mina, sest see tekitas talle erilist naudingut. Ta nägi, et ma ei põle just innust, ta oli palju kordi näinud, kuidas Hanuman veenab mind poodi minema ja seepärast meeldis talle eriti, kui ma andsin alla ning ta sai mulle näidata nimekirja ja seletada iga pisiasja.
„Näed, mul oleks vaja…” ja hakkas ette lugema, pomises endale nina alla, selgitas, milliseid sokke tal vaja on, millised aluspüksid, maikad ta on endale välja vaadanud, millise spordisärgi, millise pildiga, ja kindad ja päikeseprillid ja küünetangid ja peegel ja kamm ja marineeritud kurgid ja pasteet ja porrulauk ja nõnda edasi.
Võimalik, et neil hetkedel tundis ta end minu mänedžerina ja nõnda tekkis temalgi illusoorne töö. Mõne eseme juurde kirjutas ta sulgudes märkusi, et ma ei unustaks, ei ajaks segamini, ning see oli eriti solvav, ja just seda ta kaifiski. Ka Hanumanile pakkus asi huvi, ja kuigi ta ei osanud vene keelt (nimekiri oli vene keeles, aga paljud sõnad olid kirjas muidugi taani keeles, nt italiansk salat, pølser, gær – Serjoga oli niimoodi harjunud, ent mõned pani ta kirja toote nime järgi: Colgate, Head & Shoulders, Dirol), haaras Hanuman ikkagi nimekirja, vaatas seda, pööritas silmi, hüüatas:
„Oi, kui pikk nimekiri!.. kiirusta, Euge!.. liiguta end, muidu ei jõua südaöökski valmis!..”
Ta viskas mulle paberitüki ja unustas mind silmapilk. Istus Sergeiga juttu ajama, esitas talle küsimusi, arutas temaga poliitikat… Nad unustasid mu nii täielikult, et ma vaatasin neid ja isegi ei uskunud, et viibin nendega ühes ruumis, nad ei märganud mind, ma vaatasin neid, nagu oleksid nad mõne telesaate osalised, Hardtalk kanalil BBC News. Serjoga istus, jalg üle põlve, ja näperdas närviliselt sigaretipakki, tema käed värisesid, nagu oleks ta äsja naasnud tulipunktist, ta tegi juttu Afganistanist, plahvatuste kaadrid Afganistanist (mingi pulm mingis külas lasti õhku) tuletasid talle meelde vanu asju, sõjategevust… ja lisas, et möödunud on nii palju aastaid, nii palju pikki piinavaid aastaid, aga need sündmused on tal ikka silme ees, nagu oleks see juhtunud eile, üleeile, nädal tagasi… Ja Hanuman, kõigutades samuti jalakest, rääkis huuli torutades:
„Oo jaa, selliseid asju ei saa unustada… Mis sa nüüd, see jääb igavesti sinusse… See jääb igavesti nii, nagu oleks juhtunud eile, üleeile, nädal tagasi…”
Kui
Seal olid lutikad! Kurat! See on kõige sitem laager, kus ma eales elanud olen (ingl).
Nasõbai v nasvai – Kesk-Aasia närimistubakas.
