öelnud, et asi on lootusetu, jääb üle ainult formaalsused täita, ja kuni formaalsusi täidetakse, otsigu võimalust sääred teha. Nii istuski Gena aina pitsi taga ning sosistas kord vana serblasega, siis jälle onu Ljošaga. Nad teenisid koos lisaraha, sõitsid kuhugi Drömmenbadi alla, pärapõrgusse. Vedisid seal buldooserirehve. Nii vihmas kui ka lumes. Lõputud põllud, hiiglaslikud rehvihunnikud, taevani.
„Põrgulik töö, rehv on sinusuurune,” rääkis Ljoša. „Tõstame kahekesi üles. Gena haarab rehvi kangi otsa, mina püüan alt kinni, Gena viskab kangi käest, püüab samuti kinni, tõstame kuidagimoodi üles, edasi on lihtne – veeretad sillakesel kasti. Ja lähed järgmise järele. Nii päev otsa.”
Genal oli samuti illusioone Ameerika suhtes, ta uskus mingisugusesse Freedom House’i, kuid ei suutnud isegi oma unistuse nime õigesti hääldada, ütles „Friedenhaus”.
Mida kauem tema juhtumit uuriti, seda rohkem tüütas ta vana serblast (vaikiv serblane jättis idiootidele asjatundja mulje); serblane ärritus tema peale, imes oma piipu, kannatas, aga pärast plahvatas:
„Mida sa minust tahad?! On sul oma kanalid, ah? Mida mina tean? Mitte muhvigi! Vaata telekat, seal äritsevad venelased passidega. Pane NRK1 käima. Vaata kordki elus uudiseid! Venelane püüti kinni! Ta istus parlamendihoone juures kivilõvi otsas, äritses passidega. Teda filmiti varjatud kaameraga. Mine küsi nüüd temalt, kus ta on. Ah?”
Gena ei jätnud. Serblane ägas ja ütles:
„Oh, küll teie omad teevad palju kära. Mingi Peterburi ajakirjanik väntas jälle filmi. Teie reisibüroodest Tanumini, igasuguste lollide kaudu. Filmis kõiki, andis kõik üles, tahtis vist kuulsaks saada, filmis kõik varjatud kaameraga üles ja müüs norralastele. Sellel teie ajakirjanikul tuleks jalad otsast rebida, nahk maha tõmmata ja soolaga üle puistata. Siis tuli veel Bondevik ka võimule, korraldas näidisdeporteerimise. Saatis etiooplased Egiptusesse, midagi paremat ei tulnud pähe. Saatis välja ja ütles: me teame, et egiptlased pistavad need etiooplased pokri niipea, kui nood kohale jõuavad, jah, me teame seda, aga nii peab olema, sest nad on toime pannud kuriteo ega ole pagulased, selline see kriminaaldeporteerimine on, meie ei varja põgenikke, kes pole pagulased, me ei anna varjupaika kriminaalidele, meie asi on poliitilised ja humanitaarvaldkonna juhtumid. Aga Hendriksonide juhtum on erand…”
„Mis Hendriksonid?”
„Oh, Gena, Gena, kuidas siis nii? Needsamad ameeriklased, kes siin meie juures viis aastat elasid! Sa ei tunne isegi neid? Mida sa ka tead? Nagu mutt, midagi ei näe…”
„Aa, need hipid, narkodiilerid, tean-tean… Noh?”
„Mis „noh”? CIA otsib teda, ta vedas Kanadast Ühendriikidesse tonnide viisi kanepit!”
„Mis sa ajad!”
„Tonnide kaupa marihuaanat! Ühes osariigis taheti talle eluaegne väänata, aga teine mõistis üleüldse kõrgeima määra!”
„Mis sa räägid?! Kõrgeim määr?!”
„Ma räägin sulle, et ta põgenes Norrasse. Esivanemate ajaloolisele kodumaale! Artikkel rippus kolm päeva üleval…”
„Norra keeles ju…”
„Õpi keelt!”
„Milleks, kui peab põgenema?”
„Mine sa kah!”
Too serblane rääkis puhtas vene keeles, sest polnud mingi serblane. Ehk oli ta mingi aja isegi Jugoslaavias elanud, aga serblaseks hakkas ainult selleks, et Norras elamisluba saada. Kes ta tegelikult oli, kurat seda teab, aga see, et ta rääkis Genaga puhtas vene keeles, on kindel. Serbia ja teistes keeltes rääkis vanamees kehvasti, teeseldes tohutut kokutamist, ja mängis ülepea halvatut, epileptikut, muudkui istus ja suitsetas piipu. Tubakas oli Rootsi oma, salakaup, millega vahel kostitas ka Danguolė. Toob talle teed ja keerab plotski, istub temaga, lobiseb norra keeles ja ütleb järgmist: „Oh, kiša sajab, kiša, aina kiša, vene keeles vihm. Kuula, neiu. Mine Ingeborgi juurde ja ütle, et oled pisut raha kogunud, tuhandet viis, alusta sellest. Ja et kui oleks võimalus jääda Norrasse, kui keegi aitaks, siis annaksid sa selle raha abilisele. Ainult ole temaga ettevaatlik – hakka kaugelt pihta. Ta on juba paljusid aidanud, tema suudab, tal on kabinettides sidemeid, mõistad, ainult et see maksab raha,” rääkis serblane ja lahkus.
Pärast sai Danguolė teada, et sellist delikaatset nõu ei andnud serblane mitte ainult temale, vaid paljudele. Mõned meeleheitlikud läksid Ingeborgi juurde ja andsid raha, aga see ei aidanud neid. Vähemasti peaaegu mitte kedagi. Ainult ühte aitas ja sedagi mingi ime läbi, aga sellest väikesest imest piisas, et inimesed tema juures käiksid. Aga ükskord tuli kiri UDI-st4 ja kõik sai läbi. Mis seal seisis, seda ei teadnud keegi ega saagi kunagi teada, sest serblane rebis selle kohemaid pisi-pisikesteks tükikesteks, need lendlesid kaunite liblikatena tema teise korruse toast otse alla platsile, kus tardus luuaga Marek – too jahmus nähtust niivõrd, et kangestus õudusest soolasambaks. Sõdis ju vanamees ise korra eest, pühkis alati luuaga, aga nüüd… Marek ei öelnud midagi. Tõmbas ainult luuaga paar korda, ja nägi siis järgmist pilti: vanamees lendas – piibuta – lonkamata Ingeborgi auto juurde, kes oli parajasti sisse istumas, siludes käega oma teksaseelikut. Serblane lendas talle ligi, haaras uksest, tõmbas selle lahti, ja kui Ingeborg upitas end serblasele midagi ütlema, sülitas serblane talle mõnuga näkku!
Danguolė oli vaimustuses.
„Kas mäletad tema piipu?” küsis ta mitu korda, kui me värvisime selle toa lage, kus serblane oli elanud kaks ja pool aastat.
„Jah…”
Serblase piip oli vana, kohutavalt tahmunud, kuigi ta puhastas piipu iga päev, jättis see jubeda mulje. Ta suitsetas odavat Rootsi salatubakat – meiegi ostsime seda –, jäledat odavat tubakat. Toa lagi oli üleni must… tuli kolm korda üle värvida.
„Olen kindel, et Ingeborg oli selle ära teeninud,” ütlesin mina.
„Jah, lihtsalt niisama ei hakka keegi näkku sülitama,” nõustus Danguolė.
Tundsin vanamehest puudust, tuli välja, et olin temasse kiindunud: ta ühendas oma köhaga päevi…
…Siis sõitis ära ka Gena.
RICE’N’CURRY
Nepalino oli imbunud mingite usutegelaste seltskonda, hakkas neid regulaarselt meie toakesse vedama. Tundub, et ta tegi seda vahetuskaubana riisi eest… Sest nad vajusid sisse riisipakkidega. Nepalino oli nendega üle koormatud nagu väike muul. Ta kandis neid käes, mitmekaupa nagu rinnalapsi, isegi kaelas ja õlgadel olid riisikotikesed, ka seljakott oli pilgeni riisi täis. Tema järel tulid misjonärid, igaüks tõi kotikese riisi, rohkem ei saanud kaasa võtta, neil oli piinlik, neil oli kahju… nende hinged poleks suutnud rohkem riisi kaasa haarata… Veel mitu päeva järjest sõitis Nepalino nendega kuhugi, mässides end kõvasti oma räpasesse vihmajopesse, ja tuli tagasi riisiga! Aga pärast hakkas pihta…
Need vanamehenässid hakkasid zombistama meie laagrit, koputama kõikidele ustele, kutsuma kõiki meie tuppa teele-keeksile… Ja meie pidime enda juures külalisi vastu võtma… Peamiselt käisid vaiksed afgaanid, nad olid alles saabunud, tahtsid taanlasi näha, juttu puhuda, teed juua, keekse järada. Aga meil polnud keekse. Hanuman vihjas, et nad tooksid keeksid ise, ja nad tulid nüüd keeksidega, pika mokaga. Tuli kannatada. Mis teha? Kui ei tule ühed, tulevad teised. Kui mitte need, siis nood. Neid oli seal palju, kõige erinevamatest sektidest ja
Norra immigratsiooniamet.
