Mõrv šokolaadiste muffinitega. Joanne Fluke

      Neid küpsiseid saab väga hästi külmutada, kui mässida iga küpsis eraldi hõbepaberisse ja panna siis taassuletavasse kilekotti.

      Kolmas peatükk

      Hannah oli muffinid just kreemiga katnud, kui kuulis, kuidas keegi mööda koridori klassiuksele lähenes. Ehk oli Mike varem kohale jõudnud?

      „Kas mu nina eksib või on see tõesti šokolaadilõhn?”

      Hannah ohkas, kui hääle ära tundis, kuid manas ukse poole pöördudes näole siiski sõbraliku naeratuse. Šerif Grant polnud kunagi ta eriliste lemmikute hulka kuulunud, kuid mees oli Cookie Jari hea klient ning Billi ja Mike’i ülemusena tasus temaga sõbralikke suhteid pidada. „Su nina ei eksi. Katsetan Lake Edeni kokaraamatu jaoks üht retsepti.”

      „Lõhnab küll hästi.” Šerif Grant sammus lähemale ja Hannah märkas, et ta kiikas kreemimuffinite poole.

      „Kas tahaksid ühte maitsta?” pakkus Hannah. „Arvan, et need on juba piisavalt jahtunud.”

      „See oleks tore! Ma pole lõunast saadik midagi söönud ja pean Kingstoni ära ootama. Mul on talle mõned paberid, mis ta peab laiali jagama.”

      Hannah pakkis šerifi jaoks neli kreemimuffinit. Ta teadis, et Mike tuleb peagi kõrvalruumi enesekaitsetundi andma. „Kas tahad paberid äkki minu kätte jätta? Annan need talle kindlasti edasi.”

      „Ei, pole vaja. Ootan lihtsalt parklas ja saan ta kätte, kui ta kohale jõuab.” Šerif Grant võttis kreemimuffinid naeratusega vastu. „Tänud, Hannah. See on sinust väga lahke.”

      „Võib-olla ei ole,” vastas Hannah muigega.

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „Need kreemimuffinid on alles katsetamisjärgus ja ma ei ole neid veel ise proovinud.”

      „Kas soovid, et annan aru, kuidas need mulle maitsesid?”

      „See oleks suurepärane,” naeratas Hannah. „Oled julge mees, šerif Grant.”

      „Mispärast?”

      „Need võivad ju mürgitatud olla. Lõppude lõpuks on mu õemees valimistel ju sinu rivaal.”

      Kui Hannah’ õpilased olid kohal, jagas ta nad viide rühma, et iga rühm saaks töötada ühe Jordani keskkooli kodundusklassis oleva töösaare ääres. Seejärel andis ta neile katsetamiseks erinevad küpsetiste retseptid. Üks rühm proovis Hannah’ loodud küpsiseretsepti, teine küpsetas pirukat, kolmas tegi puuviljatäidisega plaadikooki, neljas oli saanud keeksiretsepti ja viies küpsetas kohvikooki.

      „Mis lahti, Hannah?” Beatrice tõttas lähemale, kui Hannah ta käeviipega enda juurde kutsus.

      „Küpsetasin enne tundi su ämma kreemimuffineid. Palun maitse üht ja ütle, mis sa sellest arvad.”

      Beatrice võttis Hannah’ taldrikult ühe kreemimuffini. Ta mälus seda hetke mõtlikult ja raputas siis pead. „Anna andeks, Hannah. Need ei ole sellised, nagu mäletan.”

      „Ma tean. Tegin neid tavalise retsepti järgi, ilma salajase koostisaineta. Mõtlesin, et ehk oskad mulle öelda, mis neis puudu on.”

      Beatrice võttis järgmise suutäie ja mälus aeglaselt. Siis raputas ta uuesti pead. „Ma ei oska öelda, aga midagi on siit puudu. Need on küll väga head, aga Tedi ema muffinitel oli imeline järelmaitse ja need ei olnud nii kuivad. Kreem on sul küll õigesti välja tulnud. See on täpselt samasugune, nagu Tedi emal.”

      „Aitäh, Beatrice. Oled suureks abiks.”

      „Olen või? Ütlesin ju ainult, et muffinid pole päris õiged.”

      „Tean, aga sa andsid mulle ka vihje. Kui need muffinid on kuivemad, siis peab salajaseks koostisaineks olema miski, mis teeb need mahlasemaks. Pean nüüd lihtsalt välja nuputama, mis see olla võiks.”

      „Tore, kui sest sulle abi on. Mis teeb muffinid peale vee või piima mahlasemaks?”

      „Võimalusi on palju. Mahlasust võib suurendada tainasse lisatud puding, aga ka suurem muna-, või- ja õlikogus või mõni muu mahlakust andev koostisaine. Isegi madalam kuumus või lühem küpsetusaeg võivad anda mahlasema tulemuse.”

      Beatrice’i näole kerkis lõbustatud ilme. „See ei muuda õige asja leidmist just eriti kergemaks.”

      „Ei muuda jah. Aga oleme nüüd targemad kui varem ja ma saan teha nimekirja asjadest, mida võiksime edaspidi proovida. Kui sulle meenub nende kreemimuffinite kohta midagi muud, siis hõika ainult.”

      Iga klassis oleva töösaare ümber oli kogunenud seitse õpilast, kuigi klass oli mõeldud maksimaalselt kolmekümnele. Olukorra päästis täielikust kaosest ainult see, et õpilasteks olid naised, kes olid harjunud ühis- või pereköökides koos süüa valmistama. Hannah andis igale rühmale seitse ülesannet ja need jaotati rühmaliikmete vahel loositõmbamise teel. Igal rühmal oli juht, kes vastutas kogu tehtud töö eest, lisaks kaks toojat, kes käisid sahvris ja toimetasid kohale kõik vajalikud koostisained. Ühe rühmaliikme tööks jäi koostisained välja mõõta ja panna sobivatesse nõudesse. Teine rühmaliige vastutas taina kokkusegamise eest ja kahe viimase hooleks jäi ahju eelkuumutamine ja küpsetusvormide või ahjuplaatide valmispanek. Kui tainas oli valmis, tõstis rühmajuht selle vormi või ahjuplaadile ja lükkas küpsetise ahju.

      „Hannah?” Edna Ferguson, Jordani keskkooli peakokk ja ühe rühma juht, vehkis teisel pool klassiruumi ägedalt kätega, et Hannah’ tähelepanu köita.

      „Mis lahti, Edna?”

      „Asi on selles keeksitainas. See ei ole õige. Tule siia ja sega seda natuke, siis saad aru, mida ma mõtlen.”

      Hannah

Скачать книгу