turvalamp oli kustunud. Valguse äkiline puudumine muutis pimeduse veelgi intensiivsemaks ja Hannah nägi kurja vaeva, et mitte karjuma hakata. Ta tuletas endale meelde, et tal oli valida kahe tegevuse vahel. Ta võis jääda sinnasamasse seisma ja juurdlema, kas ta oli tõesti näinud seda, mida oli näinud, või joosta tagasi sisse Mike’i kutsuma.
Tagauks avanes kriuksatusega ja Hannah oleks peaaegu nahast välja hüpanud. Siis kuulis ta häält. „Hannah? Kas midagi on lahti?”
Hääl kuulus Mike’ile. Hannah neelatas raskelt. Näis, et tal oli olemas ka kolmas valik. Ta võis öelda, et midagi on lahti, ja paluda Mike’il tema juurde tulla. See oleks kõige targem valik, kui ta suudaks ainult midagi öelda.
„Hannah?”
„Olen siin,” kraaksatas Hannah.
„Mis on? Su hääl kõlab naljakalt.”
Hannah hingas sügavalt sisse. Ja ütles siis nii selgelt, kui suutis. „Prügikonteineris on laip.”
Mike oli hetkega Hannah’ kõrval. Ta tõmbas välja taskulambi, suunas valgusvihu konteinerisse ja oiatas. „See on šerif Grant.”
„Surnud?” küsis Hannah, vaadates, kuidas Mike pulsi kontrollimiseks prügikonteinerisse kummardus.
„Jah.”
Hannah neelatas, püüdes kohaneda faktiga, et keegi, kellega tal oli vähem kui kolm tundi tagasi rääkinud, lebas nüüd surnult prügikonteineris.
„Paistab, et keegi on talle millegagi vastu pead löönud. Tal võib ka teine haav olla, univormi rinnaesisel on suur vereplekk.”
Hannah heitis hoolimata vastikustundest pilgu kohale, mida Mike taskulambiga valgustas. Mehel oli õigus, šerif Granti rinnaesisel oli tõepoolest tume plekk. Hannah köhatas kurgu puhtaks ja sundis end kõnelema. „See ei ole veri.”
„Ei ole?”
Hannah raputas pead. „See on šokolaadikreem. Šerif Grant suri minu kreemimuffinit süües!”
Neljas peatükk
Hannah’ telefon hakkas helisema kohe, kui ta koju jõudis. Ta teadis täpselt, kes talle helistas, ja kiirustas kööki, et kõnele vastata. „Tere, ema.”
„Tere, ema? Kuidas sa teadsid, et see mina olen?”
„Kes teine võiks see olla? Andrea helistas sulle tõenäoliselt kohe pärast seda, kui Bill oli talle juhtunust teada andnud.”
„Nojah … sul on täiesti õigus.” See näis Delorest veidi häirivat, et Hannah oli tema infoallika nii kergesti ära arvanud. „Ma ei suuda lihtsalt uskuda, et sa leidsid järjekordse surnukeha!”
„Tõsi, aga sa ei tohiks kade olla. Viimati kuulus see au ju sulle.” Hannah vaatas alla Moishe poole, kes nühkis end nii tugevasti perenaise säärte vastu, et Hannah oleks peaaegu tasakaalu kaotanud. Kassi toidukauss oli tühi ja paistis, et uus toit polnud tema isu sugugi vähendanud. „Oota korraks, ema. Ma panen Moishele süüa ja siis saame edasi rääkida.”
Hannah asetas telefonitoru lauale ja astus seinakapi juurde, kus hoidis Moishe toitu. Ta keeras tabaluku lahti, avas ukse ja täitis Moishe kausi uue toiduga. See võis näida ehk kummalisena, et ta pidi hoidma kassitoitu tabaluku taga, kuid see kaitses toidukotti kaslase eest, kes oleks käinud heal meelel sealt endale hommikueineks, lõunaks ja õhtusöögiks lisa otsimas. Moishe oli saanud jagu kõigist teistest ettevaatusabinõudest, mille abil Hannah püüdis teda seinakapist eemal hoida, tabaluku peale polnud ta hammas veel hakanud. Kassi oli saatnud siiski mõningane edu. Kapiukse alumine serv oli hamba- ja küünejälgi täis ning Hannah kahtlustas, et oli vaid aja küsimus, mil ta neljajalgne korterikaaslane taas võitjaks osutub.
„Nonii, ema. Olen tagasi,” ütles Hannah, haarates ühe sujuva liigutusega telefonitoru ja võttes laua taga istet. „Mida sina juhtunust tead?”
„Eriti ei midagi. Bill ütles Andreale ainult seda, et sa leidsid šerif Granti kooli prügikonteinerist.”
„Leidsin jah.”
„Mul on vaesest Nettie Grantist nii kahju!”
„Minul ka,” ütles Hannah. Šerif Granti naisest oli saanud kolm aastat varem peaaegu erak, kui Grantide ainus laps autoõnnetuses hukkus.
„See kõik on tema jaoks kindlasti kohutav,” jätkas Delores. „Ta hakkas just Jamie’ surmaga leppima ja nüüd jäi ilma ka oma mehest! Muide, mis sa arvad, kas need asjad võivad olla omavahel seotud, Hannah?”
„Kes?” uuris Hannah, kuna ei mõistnud ema küsimust.
„Mitte kes, vaid mis! Ma räägin Jamie’ ja šerif Granti surmast.”
„Ma ei mõista, kuidas need saaksid seotud olla.”
„Mõtle ometi natuke, Hannah. Me teame, et Nettie oli pärast Jamie’ surma ääretus leinas ja tal kulus depressioonist vabanemiseks pea terve aasta. Ilmselt oli kõik see ka šerif Granti jaoks sama raske. Ma poleks sugugi üllatunud, kui selguks, et lein sai temast lõpuks võitu ja ta otsustas, et ei suuda enam jätkata.”
„Sa mõtled … enesetappu?”
„Muidugi mõtlen ma enesetappu. Kas sinu arvates polnudki see siis enesetapp?”
„Ei.”
„Miks mitte? Minu arvates on see küll loogiline.”
Hannah ohkas raskelt. Ta polnud kavatsenud kõiki võikaid detaile emaga jagada, kuid ta ei saanud lasta Deloresel linnas ringi tormata ja enesetaputeooriat levitada.
„See ei olnud enesetapp, ema.”
„Kuidas sina seda tead?”
„Arvan, et šerif Grantil oleks olnud üht minu kreemimuffinit süües ääretult raske endale millegagi nii kõvasti vastu kukalt virutada, et kolju puruks lüüa, ja vedada end siis kooli prügikonteinerisse, et seal surra. Tunnistan, et minu kreemimuffinid polnud täiuslikud, kuid need polnud ometi ka nii halvad.”
„Praegu pole sobiv aeg ninakusteks, Hannah!”
„Täpselt nii,” ütles Hannah ja vaikis. Tema ema oli tark naine. Deloresel võis selleks mõni hetk kuluda, kuid ta sai alati asjast aru.
„Oot-oot!” Delores oli nii elevil, et ta hääl hakkas värisema. „Kas sa ütlesid, et šerif Granti surma põhjuseks oli löök kuklasse?”
„Täpselt nii.”
„Aga see on ju võimatu, kui teda just …” Delores venitas viimast sõna nii pikalt, et see kõlas telefonitorus pika sisinana. „Ta tapeti! Miks sa seda mulle enne ei öelnud?”
„Sa ei küsinud.”
„Ma küsin siis nüüd. Iga hea tütar oleks seda öelnud juba enne! Istu maha, kui sa seda veel ei tee, ja räägi mulle kõik otsast lõpuni ära. Ja ära püüagi midagi vahelt välja jätta!”
Kümme minutit hiljem pani Hannah telefonitoru hargile. Ta kael oli telefoni õla vastas hoidmisest kange, kuna ta oli püüdnud emaga rääkimise
