tle>
Orpheuse Raamatukogu:
1/2011 – H. P. Lovecraft «Hullumeelsuse mägedes»
2/2011 – Charles Stross «Palimpsest»
3/2011 – Robert E. Howard «Bal-Sagothi jumalad»
4/2011 – Arthur C. Clarke «Comarre’i lõvi»
1/2012 – Aleksandr Beljajev «Professor Dowelli pea»
2/2012 – George R. R. Martin «Öölendajad»
3/2012 – Ursula K. Le Guin «Meremaa jutud»
4/2012 – Paolo Bacigalupi «Alkeemik»
5/2012 – Alastair Reynolds «Suur Marsi müür»
1/2013 – Aleksandr Beljajev «Viimane inimene Atlantisest»
2/2013 – H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest»
3/2013 – Charles Stross «Külmem sõda»
1/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Tigu nõlvakul»
2/2014 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Väikemees»
3/2014 – Henry S. Whitehead «Lääne-India valgus»
4/2014 – E. F. Benson «Õudusesarv»
1/2015 – Ray Bradbury «Põrmust tõusnud»
2/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Esmaspäev algab laupäeval»
3/2015 – Joe Haldeman «Hemingway võltsing»
4/2015 – Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski «Marslaste teine sissetung»
5/2015 – Robert A. Heinlein «Taeva orvud»
1/2016 – C. C. Finlay «Poliitohvitser, poliitvang»
2/2016 – Robert Sheckley «Tont nr 5»
3/2016 – Murray Leinster «Uurimismeeskond»
4/2016 – Isaac Asimov «Üheksa homset»
1/2017 – John Wyndham «Krüüsalised»
2/2017 – Alastair Reynolds «Aeglased kuulid»
3/2017 – Poul Anderson «Aja valvurid»
4/2017 – Dan Simmons «Heeliksi orvud»
5/2017 – Brian Aldiss «Peatumata»
6/2017 – Clifford D. Simak «Jumalate valik»
1/2018 – Kir Bulõtšov «Kosmoselaevastiku agent»
2/2018 – Triinu Meres «Kuningate tagasitulek»
3/2018 – Alastair Reynolds «Spioon Europal»
4/2018 – Ursula K. Le Guin «Ilmajäetud»
5/2018 – John Wyndham «Kraken ärkab»
1/2019 – Roger Zelazny «Varjude Jack»
2/2019 – Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell «Takerdunud maa»
3/2019 – Robert A. Heinlein «Topeltstaar»
4/2019 – Stephen King «Öine vahetus»
5/2019 – Lev Veršinin «Vildaka homse kroonikad»
1/2020 – Arthur C. Clarke «Kuutolmu varing»
Orpheuse Raamatukogu
1/2020
Kuutolmu varing
Arthur C. Clarke
Originaal:
A Fall of Moondust
1961
Sarja koostaja Raul Sulbi
ISSN 2228-0464
ISBN 978-9949-661-47-3 (trükis)
ISBN 978-9949-661-48-0 (epub)
Copyright © 1961 by Arthur C. Clarke
Tõlge © 2020, Martin Kirotar
Järelsõna © 2020, Raul Sulbi
Kaanepilt © 2020, Meelis Krošetskin
Toimetanud Eva Luts
Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi
Kirjastus Fantaasia
Tartu 2020
Trükitud OÜ Greif trükikojas
ESIMENE PEATÜKK
Pat Harrisel oli au töötada Kuu ainsa laeva kaptenina ja see meeldis talle väga. Kui reisijad Selene pardale trügisid ja aknakohtade pärast võistlesid, mõtles ta, milline reis neid seekord ees ootas. Tahavaatepeeglist paistis preili Wilkins, kes nägi oma sinises Kuu Turismikomisjoni vormis väga šikk välja ja tegeles tavapärase reisijate tervitamisega. Kui nad olid samas vahetuses, püüdis kapten temast mõelda kui preili Wilkinsist, mitte Suest – see aitas tööle keskenduda. Aga ta polnud kunagi aru saanud, mida naine temast arvas.
Siin polnud ühtki tuttavat nägu, täiesti värske kamp, kes ootasid esimest kruiisi õhinaga. Enamik reisijaist olid tüüpilised turistid: eakad inimesed, kes külastasid maailma, mis oli nende nooruses kättesaamatuse sümbol. Varastes kolmekümnendates reisijaid oli vaid neli-viis, ilmselt puhkusele sõitnud tehniline personal mõnest kuubaasist. Pat oli avastanud üsna tabava rusikareegli: kõik vanad inimesed tulid Maalt, noorukid aga elasid Kuul.
Aga Janu meri oli neile kõigile uus. Hall tolmune tasandik, mis ulatus Selene vaatlusakende taga lõputult kaugusesse, tähtedeni välja. Mere kohal rippus Maa kahanev poolkaar, tardunud oma kohale taevasse, kust see polnud liikunud juba miljard aastat. Emamaa ere sinakasroheline valgus heitis sellele veidrale paigale külma sära – ja külm oli siin tõepoolest, maapinnal ehk kolmsada kraadi alla nulli.
Keegi poleks palja silmaga vaadates aru saanud, kas meri oli vedel või tahke. See oli täiesti tasane ja ilmetu, puutumata arvukatest pragudest ja lõhedest, mis muidu kõikjal viljatu taevakeha pinda katsid. Mere monotoonset üksluisust ei rikkunud ainuski küngas, rahn või kivitükike. Ükski meri Maal – isegi mitte väike tiik – polnud iial nii tasane.
See meri koosnes tolmust, mitte veest ja oli seega kõigile inimteadmistele võõras – ning seetõttu see ka paelus ja peibutas neid. Peen kui talgipuru, vaakumis isegi kuivem kui Sahara aher liiv, voolas see tolm sama hõlpsalt ja kergelt kui mistahes vedelik. Tolmu sisse kukkunud rasked esemed kadusid hetkega, ainsagi plartsatuseta, oma olemasolust jälgegi jätmata. Mere reetlikul pinnal ei saanud liikuda miski peale väikeste kahekohaliste tolmusaanide – ja Selene, ootamatu kombinatsiooni kelgust ja bussist, mis ei
