nüüd tuli tal pakkima hakata. Kogu kriis võis veel õhku haihtuda ja Selene välja ilmuda, teadmata, kui palju paanikat ta tekitas. Aga insener sellesse ei uskunud ja minutite möödudes sai tema hirmust veendumus. Ta otsustas veel tunni oodata ja sõita siis suborbitaalse süstikuga Port Rorisesse ning edasi sinna, kus tema vaenlase, Janu mere kuningriik juba ootas.
Kui PRIORITEET PUNANE signaal Lagrange’i jõudis, magas dr Thomas Lawson sügavalt. Segamine pahandas teda: kuigi kaaluta olekus läks iga kahekümne kahe tunni tagant vaid kaht tundi und vaja, tundus pisut ebaaus sellestki ilma jääda. Siis jõudis sõnumi sisu talle kohale ja ta oli korraga täiesti ärkvel. Viimaks ometi näis, et ta sai siin midagi kasulikku teha.
Tom Lawson polnud selle ülesande üle kunagi suuremat rõõmustanud: ta tahtis teha teaduslikku uurimistööd ja Lagrange II õhustikus oli kaugelt liiga palju segajaid. Satelliit, mis tänu gravitatsiooniseaduse vähem tuntud tagajärjele kosmilise köielkõndijana Maa ja Kuu vahel rippus, tegi astronautide heaks kõiksugu juhutöid. Mõlemas suunas sõitvad laevad remontisid siin ja kasutasid jaama kõnekeskusena – ehkki jutud, nagu oleks nad sealt posti peale võtnud, ei vastanud tõele. Lagrange oli ka peaaegu kogu Kuu raadioside vahejaam, sest selle all laius terve Kuu Maa-poolne külg.
Sajasentimeetrine teleskoop oli mõeldud Kuust miljardeid kordi kaugemate objektide vaatlemiseks, aga sobis ka selleks tööks suurepäraselt. Nii lähedalt oli vaade isegi vähese võimsusega oivaline. Tom näis rippuvat otse Vihma mere kohal ja võis vaadata alla Apenniinide teravatele tippudele, mis hommikuvalguses sätendasid. Ehkki tema teadmised Kuu geograafiast olid hägused, tundis ta ühe pilguga ära Archimedese ja Platoni, Aristilluse ja Eudoxuse kraatrid, Alpioru tumeda armi ja Pico üksildase püramiidi, mille pikk vari langes üle tasandiku.
Aga praegu ei huvitanud teda valgustatud alad: tema otsitav jäi tumedasse poolkaarde, kus päike polnud veel tõusnud. Mõnes mõttes võis see tema töö lihtsamaks teha. Igat signaaltuld, isegi taskulampi, olnuks keset ööd kerge märgata. Ta vaatas koordinaadid üle ja vajutas nuppudele. Säravad mäed kadusid vaateväljast ja asendusid pimedusega – ta põrnitses Kuu ööd, mis oli just neelanud üle kahekümne mehe ja naise.
Algul ei näinud ta midagi – kindlasti mitte vilkuvat signaaltuld, tähtede poole sähvivat appikutset. Kui silmad hämarusega harjusid, mõistis ta, et see maa polnud täiesti pime. Sellel sädeles Maa valguses kummituslik kuma ja mida kauem ta vaatas, seda rohkem üksikasju eristas.
Vikerkaare lahest idas ootasid mäed koitu, mis pidi peagi nendeni jõudma. Ja seal… Püha jumal, mis täht seal pimeduses kiiskas? Temas tärkas lootus, mis kohe kustus. Need olid vaid Port Rorise tuled: seal oodati praegugi ärevalt tema vaatluse tulemusi.
Ta veendus mõne minutiga, et visuaalne otsing oli tulutu. Keset kergelt helendavat maastikku oli kõigest bussisuurust objekti täiesti võimatu märgata. Päeval olnuks teine lugu: ta oleks Selenet kohe märganud, pika varju järgi, mida laev merele heitis. Aga inimsilm polnud küllalt tundlik, et otsida loojuva Maa valgel ja viiekümne tuhande kilomeetri kõrguselt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
