maised võitlused polnud minu jaoks.
„Kursus“ ei tähendanud minu jaoks üksnes järjekordset raamatut. See oli mu isiklik õpetaja, mu pääsetee põrgust. „Kursust“ lugema hakates ja „Tööjuhendi“ harjutusi tehes tundsin peaaegu otsekohe, et see tekitas mus positiivseid muutusi. Tundsin end õnnelikuna. Tundsin, et rahunen tasapisi maha. Hakkasin iseendast aru saama; sain pisut pihta, miks olid mu suhted nii palju haiget teinud, miks ei suutnud ma millegi juurde pidama jääda, miks vihkasin oma keha. Kõige tähtsam oli teadvustamine, et võisin muutuda. „Kursuse“ lugemine vallandas mus suure hulga lootusrikast energiat: energiat, mis oli seni päev-päevalt tumedamaks ja enesehävituslikumaks muutunud.
Kolmest osast koosnev spirituaalse psühhoteraapia käsiraamat „Kursus imetegudes“ ei paku Jumala kohta üht ainuõiget käsitlust. See kajastab üldisi vaimseid teemasid. Olemas on vaid üks tõde, mida väljendatakse erineval viisil, ja „Kursus“ on vaid üks paljudest teekondadest, mida mööda selle tõeni jõuda. Kui see teekond on mõeldud sulle, tunned sa selle ära. Minu jaoks tähendas „Kursus“ intellektuaalset, emotsionaalset ja psühholoogilist pööret. See vabastas mu kohutavast emotsionaalsest valust.
Igatsesin seda armastuse kohaloleku teadlikkust, millest olin „Kursusest“ lugenud, ja võtsin järgmise viie aasta jooksul teose põhjalikult ette. Nagu mu ema tollal ütles, lugesin seda nagu menüüd. 1983. aastal hakkasin „Kursuse“ kohta tekkinud mõtteid Los Angeleses ühe väikse grupiga jagama. Grupp suurenes. Tänaseks on mu kuulajaskond nii Ühendriikides kui ka välismaal märkimisväärselt suurenenud. Olen olnud tunnistajaks, et see teema huvitab inimesi üle kogu maailma.
„Naasmine armastusse“ on kirjutatud sellest, mida „Kursus imetegudes“ on mulle õpetanud. Käsitlen selles „Kursuse“ tähtsamaid printsiipe, nagu mina olen neist aru saanud, ja seostan neid meie igapäevaeluliste küsimustega.
„Naasmine armastusse“ räägib armastuse näitamisest kui tugevusest, mitte nõrkusest; kui igapäevasest lahendusest probleemidele, millega meil tuleb silmitsi seista. Kuidas saab armastus olla praktiline lahendus? Olen selle teose kirjutanud käsiraamatuna, kus õpetan kasutama armastust imelise palsamina, mis parandab iga haava. Armastus on võimas jõud, ravim ja lahendus, olgu inimese vaimne valu seotud inimsuhete, tervise, karjääri või millegi muuga.
Ameeriklased pole kuigi suured filosoofid. Oleme agarad tegutsejad, aga seda alles siis, kui mõistame, miks midagi teeme. Kui hakkame paremini teadvustama, et armastus on maailma tervendamiseks hädavajalik, toimub nii meie siseilmas kui ka ühiskondlikus elus muutus.
Soovin kogu hingest, et see raamat kedagi aitaks. Kirjutasin selle avatud südamega. Loodan, et loed seda eelarvamusteta.
SISSEJUHATUS
Sündides olime täiuslikult programmeeritud. Meil oli loomulik kalduvus keskenduda armastusele. Meie kujutluspildid olid elavad ja vaheldusrikkad ja oskasime neid kasutada. Olime ühenduses palju külluslikuma maailmaga kui see, millisena seda praegu tajume; maailmaga, mis oli täis lumma ja imepärasust.
Mis juhtus? Miks läks nõnda, et kui teatud ikka jõudes enda ümber ringi vaatasime, oli lumm kadunud?
Sest meid õpetati muule keskenduma. Meid õpetati ebaloomulikult mõtlema. Meile õpetati väga halba mõtteviisi: maailmavaadet, mis läks vastuollu meie olemusega.
Meid õpetati keskenduma võistlemisele, pingutustele, haigustele, piiratud ressurssidele, küündimatusele, süütundele, kurjusele, surmale, puudusele ja kaotustele. Hakkasime neist asjust mõtlema ja õppisime neid niiviisi tundma. Meile õpetati, et hinded ja raha ning olla piisavalt hea ja õigesti tegutseda on armastusest tähtsamad. Meile õpetati, et seisame teistest eraldi, et peame edasijõudmiseks võistlema, et me pole iseendana piisavalt head. Meid õpetati vaatama maailma nii, nagu teised olid harjunud seda tegema. Vaevalt maailma saabunud, anti meile otsekui unerohtu. Samal hetkel, mil maabusime, hakkas meie kõrvus taguma maailmapilt, mis ei põhinenud armastusel.
Sünnime armastuses. Hirm on miski, mida oleme siin õppinud. Vaimne teekond tähendab hirmust loobumist või hirmu unustamist ja armastuse uuesti oma südamesse lubamist. Armastus on elu juurde kuuluv tõsiasi. See on inimese kõrgeim reaalsus ja tema eesmärk maamunal. Armastuse teadlik tajumine ja selle märkamine iseendas ja teistes annabki elule tähenduse.
Tähendus ei peitu asjades. Tähendus peitub meis endis. Kui omistame väärtuse mitte armastusele, vaid asjadele – rahale, autole, majale, mõjuvõimule –, armastame seda, mis ei saa meid vastu armastada. Otsime tähendust tähendusetusest. Raha ei tähenda iseenesest midagi. Materiaalsed asjad ei tähenda iseenesest midagi. Nad pole halvad. Nad on lihtsalt eimiski.
Tulime siia, et Jumalaga koos armastust levitades luua. Muule eesmärgile pühendatud elu on tähendusetu, inimloomusega vastuolus ja väga piinarikas. Oleme justkui eksinud pimedusse, paralleelmaailma, kus asju armastatakse rohkem kui inimesi. Ületähtsustame seda, mida tajume füüsiliste meeltega, ja alatähtsustame tõde, mida teame oma südames.
Armastust pole võimalik silmaga näha ega kõrvaga kuulda. Füüsilised meeled seda ei tunneta, sest seda tajutakse teistsuguse nägemise kaudu. Metafüüsikud nimetavad seda kolmandaks silmaks, kristlastest esoteerikud Pühaks Vaimuks, teised kõrgemaks minaks. Armastamiseks on vaja harjumuspärasest erinevat nägemist, teadmist või mõtlemist, ükskõik kuidas seda ka ei nimetataks. Armastus on vaistlik südametarkus. See on kõrgem maailm, millest kõik salamisi puudust tunnevad. Ürgne mälestus armastusest kummitab meid alatasa ja kutsub meid tagasi enda juurde.
Armastus pole materiaalne. See on energia. See on tunne, mis peitub mõnes paigas, olukorras või inimeses. Raha eest seda ei osta. Seks seda ei taga. Sel pole maise maailmaga mingit pistmist, kuid seda on siiski võimalik väljendada. Tunneme seda lahkusena, abivalmidusena, halastusena, kaastundena, rahuna, rõõmuna, leppimisena, sallivusena, ühinemisena ja usalduslikkusena.
Hirm on ühine armastuse puudumine, meie isiklik ja kollektiivne põrgu. See on maailm, mis survestab nii meie vaimu kui ka meie tegutsemist, rõhutades pidevalt ja ekslikult, et armastusel pole tähendust. Hirm avaldub viha, väärkohtlemise, haiguste, valu, ahnuse, sõltuvuse, isekuse, kinnisideede, korruptsiooni, vägivalla ja sõdade kujul.
Meie sees on armastus. Seda ei saa hävitada, vaid üksnes varjata. Lapsepõlvemaailm on varjatuna meie meeles endiselt alles. Lugesin kunagi üht toredat raamatut pealkirjaga „Avaloni udud“. Avaloni udud on müütiline vihje kuningas Arthuri lugudele. Avalon on paksu läbitungimatusse uttu mattunud saladuslik saar. Kuni udu pole lahtunud, pole saarele kuidagi võimalik teed leida. Aga udu lahtub vaid siis, kui usutakse, et saar on olemas.
Avalon sümboliseerib silmaga nähtava maailma taga asuvat maailma. See tähistab asjade imepärasust, lapsepõlvest tuttavat võlumaailma. Lapselik mina on meie olemuse sügavaim tasand. See on meie tõeline loomus, ja see, mis on tõeline, ei kao. Tõde ei lakka olemast tõde sellepärast, et me seda ei näe. Armastust varjutavad lihtsalt pilved, seda katab mõistuseudu.
Avalon on maailm, mida tundsime siis, kui olime veel kontaktis oma õrnuse, siiruse ja vaimsusega. Tegelikult on see sama maailm, mida praegugi näeme, aga selles keskendutakse armastusele ja seda tõlgendatakse leebelt: lootuse, usu ja imestusega. Sellele on hõlpsasti võimalik jälle ligi pääseda, sest taju on valik. Udu lahtub, kui usume, et selle taga on Avalon.
Ja seda üks imetegu tähendabki: udu lahtumist, taju muutumist, naasmist armastusse.
I OSA
Printsiibid
1. PEATÜKK
